Meile on kogu aeg korratud, et seksuaalvähemustele võrdsete õiguste andmine ei võta kelleltki õigusi vähemaks. Nüüd aga on homoaktivistid vastamisi mänginud võrdsuse ja vabaduse printsiibi, väites, et antud juhul kaalub ühe vähemusgrupi võrdõiguslikkuse (võrdse kohtlemise) põhimõte üles teise grupi (usklike) vabaduse oma usu põhimõtete järgi elada, kirjutab Veiko Vihuri.
Nädalapäevad tagasi kirjutasin kolumnis "Gaystapo hirm ja arm" sallimatust homoaktivismist, mis on pälvinud rahvasuus hüüdnime Gaystapo, ja selle taktikast ajada oma asja ühtaegu hirmutamise ja kaastundele apelleerimisele teel. Lootsin seejuures, et ei pea enam tükk aega sel teemal midagi kirjutama.
Paraku tuleb juba sel nädalal kõnealuse teema juurde naasta, sest vahepeal on avalikkuse ette jõudnud Eesti Inimõiguste Keskuse pöördumine õiguskantsleri poole, milles taunitakse usuorganisatsioonide soovi mitte sattuda olukorda, kus neil tuleks hakata vastupidiselt oma veendumustele teatud teenuseid osutama "mitte-heteroseksuaalse sättumusega" inimestele ja nende õigusi edendavatele organisatsioonidele.
Kõne all on olukorrad, kus mõni kogudus või muu usuline ühendus, kes soovib välja rentida talle kuuluvaid ruume või hooneid, saaks keelduda, kui rendilevõtja või üürnik ei ole talle moraalsetel või usulistel põhjustel vastuvõetav. On ju elementaarne ja endastmõistetav, et kogudusele kuuluvaid ruume ei peaks andma sellise organisatsiooni või isiku käsutusse, kes esindab hoopis teistsuguseid põhimõtteid ja vaateid.
Kuid asi ei puuduta ainult usuorganisatsioone või mõne religiooni järgijaid, vaid kogu ühiskonda. Meenutagem, et sotsiaalministeerium on välja töötanud võrdse kohtlemise seaduse kohaldusala laiendamist sätestava eelnõu, mis riigikogu heakskiidu korral hakkab mõjutama iga kodanikku. Paljud võivad ka sellega sisuliselt nõustuda, kuid neid, kes avalikke kaupu pakkudes ja teenuseid osutades on seotud mingisuguste maailmavaateliste veendumustega, võivad ees oodata konfliktsed situatsioonid.
Minu õigus versus sinu vabadus
Meile on pidevalt korratud, et seksuaalvähemustele võrdsete õiguste andmine ei võta kelleltki õigusi vähemaks. Nüüd aga on homoaktivistid vastamisi mänginud võrdsuse ja vabaduse printsiibi, väites, et antud juhul kaalub ühe vähemusgrupi võrdõiguslikkuse (võrdse kohtlemise) põhimõte üles teise grupi (usklike) vabaduse oma usu põhimõtete järgi elada.
"Usuvabadus, küll oluline inimõigus, ei ole samas oma olemuselt absoluutne, mistõttu saab seda piirata teiste inimeste inimõiguste kaitseks või laiemalt avalikes huvides, sh selleks et tagada inimeste võrdne kohtlemine avalikkusele suunatud kaupade ja teenuste kättesaadavuse osas," seisab inimõiguste keskuse juhi Kari Käsperi allkirja kandvas kirjas õiguskantslerile.
Muide, just sama põhimõtte rakendamise tõttu pidid Suurbritannias mõne aasta eest tegevuse lõpetama katoliiklikud adopteerimisagentuurid, sest neilt nõuti laste vahendamist ka samasoolistele paaridele – mis aga pole kristliku usuga kooskõlas. Kristlikud veendumused pidid võrdse kohtlemise nõude ees taganema.
Iseloomulik on, et nn inimõiguste keskuse juht ei lepi mingite erandite või paindliku lähenemisega, vaid palub "õiguskantsleril võtta seisukoht selles osas, milline on põhiseadusega kooskõlaline võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine olukorras, kus isik väidab, et ei saa oma usuliste veendumuste tõttu mitte-heteroseksuaalse sättumusega inimestele või nende õiguste eest seisvatele organisatsioonidele pakkuda muidu üldisele avalikkusele suunatud kaupu või teenuseid."
Saab näha, millisele seisukohale õiguskantsler asub, ent vaevalt ootab homoõiguste eest võitleva keskuse juht (ja kogu aktivistide seltskond) säärast vastust, milles tunnustataks õigust "diskrimineerida".
"Võrdsuse ja vabaduse paradoks on see, et kui inimestel lubatakse olla täiesti vabad, ei ole nad õige pea enam võrdsed, ja kui nad peavad olema võrdsed, ei saa nad olla vabad," märgib Joonas Konstig ühes oma artiklis kogumikus "Sallijaskond versus väärtuskonservatiivid". See tõdemus kehtib ka antud olukorras. Võrdõiguslikkuse ideoloogia oma üha jaburamates vormides hävitab vabadust ja sunnib kõiki omaks võtma uut ortodoksiat, mida levitab aktiivselt üks vähemusgrupp.
Kuni ühiskonna enamus ning erinevad autoriteetsed institutsioonid ja organisatsioonid ei astu vabaduse ja normaalsuse kaitsele ega ütle amokki jooksvatele homoaktivistidele resoluutselt: "Stopp!"