Kõige ohtlikum ususekt on ateism, sest ta teeb iga inimese tema enda piiratud mõistuse ja instinktide orjaks. Ta võtab temalt ära igatsuse ja lootuse saada kõrgemaks, puhtamaks, targemaks, paremaks ja ilusamaks, ta röövib temalt tegeliku väärikuse, ega anna mitte midagi asemele, kirjutab Malle Pärn.  

Meile on pikka aega õpetatud, et ristiusk toodi meie maale väevõimuga, ja ordurüütlid võtsid meie iidse vabaduse, hävitasid meie pühad hiied, ning kuulutasid paganlikeks ja barbaarseteks meie iidsed uskumused.

Me kipume tegema lihtsaid üldistusi, rahva keeles öeldes: kõike ühte patta panema. Enamasti on need üldistused ekslikud, või vähemalt tendentslikud, otsitud, teatud võimugruppidele kasulikud.

Tõsi, rüütliordud, kes koos ristiusuga siia maale tulid, tegid meile palju paha. Selle paha põhjuseks ei olnud aga mitte ristiusk, vaid tolleaegse kiriku juhtide vale ettekujutus sellest. Mitte ükski ristiusu raamat ei ütle, et vabad rahvad tuleb orjadeks teha, et need, kes vastuvaidlematult kiriku tahtmistele ei allu, tuleb ära tappa. “Mõõk ühes, Piibel teises käes” ei ole usu ega uskliku inimese kreedo. See on nende inimeste kreedo, kes tahavad usu ja Piibli varjus omaenda ahnust, halastamatust ning võimujanu teostada.

Ristiusk kuulutab armastust ja halastust, pakub andestust ja lunastust, kahetseva südame võlgade kustutamist. Ristiusk sõdib patu vastu, aga mitte patuse inimese vastu. Patusele inimesele pakub ta võimalust patust pääseda.

Kes kinnitab, et ta usu pärast teiselt inimeselt elu võtab, see valetab. Erinevate usundite vahel ei ole vihaseid vastuolusid. Oma põhiolemuselt ja õpetuselt kuulutavad kõik usundid mõistlikke eluviise, loodusega ja teiste inimestega arvestamist. Kõikide usundite eesmärk on püüdlemine vaimse täiuse poole. Sõdade, terroriaktide, mässude ja tapmiste aluseks on alati olnud inimlik ahnus ja rumalus, ja on praegugi. Nii Iirimaal, Jeruusalemmas kui Bosnias. Ja praegu terves Euroopas.

Ma usun, et mitte ükski inimene ei armasta vägivalda, kui see tema vastu on suunatud. Iseasi on, kui me ise oleme vägivaldsed, ja meie käes on võim teiste üle. Siis tundub vägivald olevat õige ja hea, sest ta teenib meie poolt soovitud eesmärke, ega tee meile endale otseselt haiget.

Tegelikult pole see väide õige, sest igasugune vägivald teeb kõige rohkem haiget vägivallatsejale endale. Kuni me seda lihtsat tõde ei ole taibanud, seni ei ole inimühiskond valmis vabaduses elama.

Selleks, et neid mõistmatuid inimesi vaos hoida, et nad üksteist nahka ei pistaks, on iidsetest aegadest siiani kehtestatud mitmesuguseid seadusi ja reegleid. Neid reegleid õpetatakse lastele, ja nende reeglite rikkujatele on ettenähtud karistused. Nii on see perekonnas, kogukonnas, ja ühiskonnas. Ilma reegliteta inimkooslust ei ole olemas.

Vabadus on jõukohane ainult arenenud inimestele, teisi tuleb mõistlikku elu elama sundida. Arenenud inimesed vastutavad oma tegude tagajärgede eest, sellepärast püüavad nad hoiduda teistele kahju tegemast, teisi tuleb aga suunata ja kasvatada, et nad ühiskonnale liiga palju paha ei teeks. Sest nemad ei vastuta. Inimese õpetamine ja kasvatamine ei ole tema vabaduse piiramine. Vastupidi, just õpetus ja kasvatus rajab teed inimese vabadusele.

Igal rahval peavad olema mingid kriteeriumid, millest lähtutakse seaduste tegemisel ja neist üleastujate karistamisel. Meie aladel on kristlik kirik olnud see institutsioon, mis need kriteeriumid on määranud. Nii hästi-halvasti, kui on suutnud. Sest kirik tegeleb küll vaimsete ja vaimulike asjadega, ometi on ta maapealne organisatsioon, ja koosneb inimestest, seega ei ole sealgi kõik ideaalses korras.

Inimesed kipuvad ikka headest õpetustest mööda hiilima, ja toimetama sõnades üht, tegudes aga hoopis midagi muud. Kõik me oleme parajad väänkaelad, ja unustame omakasu pärast ära ka kõige õilsamad ja targemad õpetussõnad. Ja kipume õilsate teooriate taha peitma oma isekaid soove ja kavatsusi.

Esimene aste inimesekssaamise teel on seda tunnistada.

Kõige ohtlikum ususekt on ateism, sest ta teeb iga inimese tema enda piiratud mõistuse ja instinktide orjaks. Ta võtab temalt ära igatsuse ja lootuse saada kõrgemaks, puhtamaks, targemaks, paremaks ja ilusamaks, ta röövib temalt tegeliku väärikuse, ega anna mitte midagi asemele. Ateism kinnitab inimesele, et ta on vaid üks juhuslik bioloogiline kokkusattumus, mingiks üürikeseks ajaks, ja selle aja jooksul peab ta “elult võtma kõik, mis võtta annab”. See ellusuhtumine on täiesti kattuv iga tavalise varganäo omaga. Ateism on, seega, varaste ususekt.

Jah, kuidas küll korraldada maailma, et inimesed ei teeks üksteisele liiga, ega hävitaks iseennast, ise samal ajal õndsalt arvates, et nad lihtsalt “võtavad elult kõik, mis võtta annab”?

Sest milleks eetika, kui me elame vaid hetke? See segab ju elult (ja teistelt inimestelt) “kõige võtmist”! Mina olen oluline, kõik muu ei lähe mulle korda!

Inimesed, kes nõnda mõtlevad, on ilmselt kõrvale heitnud suurema osa oma vaimsetest võimetest.

Meil on suur hulk igasuguseid asjamehi, kes teevad seadusi, parandavad neid, ja siis hääletavad kas poolt või vastu. Kui poolthääli on rohkem, siis kuulutatakse see riiklikuks seaduseks, mida kõik on kohustatud täitma. See töö ei lõpe kunagi, kõik vajalikud seadused ei saa iialgi valmis, ja alati on niisuguseid kuritegusid, mille peale korrakaitsjad laiutavad käsi ja ütlevad: meil ei ole selle kohta seadust! Ja kurjategijad peavad pidu, sest uue seaduse tegemine võtab kole palju aega.

Ometi on maailmas tuhandeid aastaid tuntud üht universaalset reeglit, mis muudaks palju lihtsamaks nii uute seaduste tegemise, kui ka kohtupidamise.

See on : ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et teised sinule teevad.

Kui inimene põeb mingit ohtlikku nakkushaigust, ja ta on kenasti arstide hoole all, kes tema ravimisega tegelevad – siis ei hakka need arstid ükshaaval kõiki baktereid haige inimese keha mööda taga ajama. Meditsiiniteadlased on tuntud haiguste jaoks avastanud vajalikud ravimid, mida süstitakse või antakse suu kaudu sisse, ja see kandub kõikjale üle inimese keha, hävitades haigust tekitavad bakterid.

Niisamuti ei suuda me palju ära teha, kui me ükshaaval kokku otsime kõik vaesed, kodutud, hariduseta, armastuseta lapsed, ja anname neile seda, mis neil elus puudu on jäänud. Kahtlemata on õnnelikud need lapsed, kes leitakse, ja kelle eest hakatakse hoolitsema. Nii mõnigi kirik Eestimaal tegeleb sellega. Aga see on üks tilk merre. Me peame meeles pidama, et kirik on meie maal üks tilluke vähemusgrupp.

Minu arvates on terve meie rahvas vaene, kodutu, hariduseta ja armastuseta. Ja kõike seda suudaks talle pakkuda meie maal juba sajandeid tunnustatud kirik. Seda peaks rahvas kirikult lausa nõudma. Sest kiriku käes on kõige suuremad vaimsed rikkused, ja kirik ei tohi neid endale hoida. Kirik on ehitatud energiasoonele, ja kirik peab seda energiat oma rahvaga jagama.

Kristlik kirik lähtub Kristuse elust ja õpetusest, ning kuulutab Jumala armastust ja halastust kõikidele inimestele. Tema silmis on väärtuslik ka viimane kerjus või paadialune. Sageli väärtuslikumgi kui kuningas või paavst.

See ongi peamine põhjus, miks Kristus löödi risti, ja see on ka peamine põhjus, miks ikka ja igal pool püütakse teha kõik, et teda inimeste meeltest välja tõrjuda. Lihtne on vargabandel valitseda vanemateta tänavapoissi. Lihtne on poliitikutel ja rahameestel manipuleerida ateismisekti jüngriga, kes ei tea midagi oma tegelikust päritolust, oma väärikusest, kes ei ole ühenduses maailma kõrgemate vaimsete jõududega.

Ma pole kunagi suutnud mõista, mis paneb inimese raevukalt põlgama seda, kes teda armastab, ja ustavalt orjama seda, kes teda põlgab. Keegi on öelnud: kes hammustab kätt, mis teda toidab, see lakub jalga, mis teda lööb. Jah, nõnda on inimlaps, mõistmatu ja pime, armetu ja ennasthävitav.

Kui inimesel ei ole üldse mingit aimu geograafiast, siis on raske talle seletada, kus asub Ameerika ja kus India. Niisama raske on kirikul midagi pakkuda sellele, kes midagi ei tea Jumalast ja usust ja kirikust, või on siiani uskunud tobedaid valesid, ja nende põhjal endale loonud Jumalast ja usust ja kirikust mingi lootusetult karikeeritud pildi.

Haridust ei saa omandada see, kes ei tahagi õppida. Hariduse omandamise eelduseks on soov midagi teada saada, või vähemalt elementaarne uudishimu. Samuti peab õppija usaldama õpetajat, ja vähemalt mingil määral uskuma seda, mida talle õpetatakse. Algharidus on teatavasti vaieldamatu, õiguse õpetatavat kahtluse alla seada omandab õppija alles siis, kui ta on jõudnud õppimises teatavale tasemele, kui ta on omandanud algteadmised, ning arendanud välja iseseisva mõtlemise.

Et raamatut arvustada, selleks tuleb kõigepealt õppida lugema.

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Selleks, et saaksime Objektiivi missiooniga jätkata, vajame hädasti lugejate toetust! Palun tehke oma annetus kohe täna!