Kolumn: inimesel on maailmas oma koht ja ülesanne

Titanic. Illustratsioon: Bigstockphoto.com

Laev ei saa sõita kuhu iganes, sest meres on madalikud ja karid ja jää. Laeva juhtimiseks tuleb tunda navigatsioonireegleid, kaarti ja kompassi. Nõndasama on riik. Ka poliitika peab arvestama karide ja madalikega ning hoiduma jäämägede eest. Kui kapten laeva karile juhib, siis hukkub ta ka ise, kirjutab kolumnist Malle Pärn.

Inimene ei saa maailmas eksisteerida omaette. Ta on sõltuv – loodusest, keskkonnast, ühiskonnast, teistest inimestest, nii lähedastest kui kaugetest. Inimene elab looduses ja ühiskonnas.

Inimesel on maailmas, nii looduses kui ka ühiskonnas oma koht.

Meie praegusel ajal peab ta selleks, et kõiki oma vajadusi rahuldada, tegema midagi, mis on vajalik teistele inimestele. Selleks peab ta kasutama ja arendama oma oskusi ja võimeid. Selleks peab ta mingi teistele kasuliku töö ära õppima.

Kui kunagi pidi igaüks ise küttima või kasvatama endale toidu ja ehitama mingi elupaiga, siis nüüd on inimesel võimalik raha eest osta peaaegu kõik, mida ta eluks vajab. Raha olemasolu võimaldab inimestel oma eluvajaduste täitmiseks tegelda väga mitmekesiste ettevõtmistega. Ent mitmed ettevõtmised on sellised, mille toodangut inimene tegelikult ei vajaks, mitmed aga on loodusele ja inimestele hoopis kahjulikud. Omakasupüüdlikud ja rumalad inimesed, kes kahjulike ettevõtmistega tegelevad, on suutnud teisi inimesi meelitada nende toodangut ostma. Sageli on selliste inimeste kasumid tohutult suured.

Kindlasti on neid, kes kinnitavad, et sellised inimesed on hoopis targad, mitte rumalad. See pole tõsi. Kavalus, nutikus, kombineerimisvõime, osav petturlus – need omaette ei ole mingid tarkused. Kui inimese tegevuse tulemus on “negatiivne”, kui sellest ei ole maailmale kasu, või on hoopis kahju, siis see inimene on rumal. Tark on vaid see, kes suudab mõista, mida inimestel tõesti vaja on. Tark on see, kes oma teadmisi ja oskusi rumaluse teenistusse ei rakenda. Tark on see, kes maailma tarkust suurendab. See, kes suurendab maailma rumalust, on ise rumal.

Rumal inimene on enamasti palju aktiivsem kui tark. Sest teda ei kammitse vastutustunne. Ta ei oska näha seoseid oma praeguse kahjuliku tegevuse ja tulevaste kannatuste vahel. Ta ei arvesta lihtsa tõsiasjaga, et me lõikame vaid seda, mida oleme külvanud. Elus ei ole võimalik lõigata kellegi teise külvatud vilja. Igaühe külvatud vili tuleb talle endale kätte.

Samuti on rumal inimene ebakindel, sest tema vaevaga saavutatud kõrge ühiskondlik positsioon või suured rikkused ei ole õigustatud. Juhiks on loodud see, kes oskab oma tarkust ja rikkust kasutada oma rahva heaks, mitte isikliku võimu või rikkuse suurendamiseks. Suur tükk ajab suu lõhki, ütleb üks meie tark vanasõna.

Jah, elus on ometi võimalik VARASTADA teise külvatud vilja. See on meie ajal üsna tavaline nähtus. Ent see vili ei ole kunagi vargale õnnistuseks, vaid on hukatuseks. Rumal inimene usub, et ta on sellest rikkamaks saanud, sest ta ei oska näha oma hukatust.

Mis juhtuks, kui me riigivalitsemise ja ühiskonnaelu korraldamise annaksime keskkooliõpilaste kätte? Usun, et nad ise jääksid oma tegevusega rahule. Küpsem inimene, suuremate teadmiste ja kogemustega, küllap leiaks sealt üksjagu tõsiseid, ehk isegi ohtlikke vigu.

Arukamad neist õpilastest püüaksid kindlasti väljakujunenud tarkuselt nõu küsida. Enesekindlamad ja lühinägelikumad aga usuksid omaenda mõtete ja plaanide ilmeksimatust.

Ega täiskasvanud valitsusedki teisiti toimi.

Võimu ja vaimu vahel ei saa vist kunagi olla harmoonilist koostööd. Sest võim lähtub mingist kitsalt piiritletud süsteemist või mudelist, vaim on aga elav, arenev, kahtlev, vastutustundlik, tegelikkusega arvestav.

Presidendi ametikoht on valitsuse ja parlamendi kõrval ainult siis tõeliselt mõttekas, kui ta esindab VAIMU, mitte võimu. Ja mingilgi määral võimu vaos hoiab, suunab, kontrollib.

President peab olema rahva poolel. Alati.

Meil kõneldakse õigusriigist. Tundub, et see tähendab mingit õiget, õiglast riiki, mis oma kodanike heaolu oma tegevuse eesmärgiks seab.

See pole nii. Õigusriik, nagu meie poliitika seda mõtestab, tähendab tegelikult seaduseriiki. Seda, et riigis on kõik tegevused ja suhted, kuni viimse sõrmeliigutuseni, seadustega ära määratletud. Ülekohtust inimest korrale kutsuda ja karistada saab vaid kirjapandud seaduste järgi. Õigus on kättesaadav väga sageli ainult kohtu kaudu, mis on meie tavalisele kodanikule lootusetult kättesaamatu, sest talle ei maksta töö eest väärilist palka.

Täiuslikult õiglast riiki ei ole olemas. Riigis on alati inimgrupid, kes on eelistatud, ja need grupid, kelle mured ei lähe kellelegi korda. Eelistatud on alati need, kes oskavad ja soovivad endale seda eelistatud seisundit välja võidelda.

Õigus ega õiglus ei ole meie riigi (poliitika) aluseks ega eesmärgiks. Selleks on seaduslik korrastatus. Ilma vastava kirjutatud seaduseta ei ole inimesel eriti midagi võimalik teha. Kui mingi kuriteo kohta ei ole kriminaalkoodeksis paragrahvi, siis seda ei loeta kuriteoks. Meil on selliseks kuriteoks näiteks pahatahtlik laimamine. Igasugu röövmaksudest rääkimata.

Kui teolt tabatud kurjategijal lubatakse politseinikku kohtusse kaevata ja Eesti Energial lubatakse püsivalt tervet rahvast röövida (võrgutasu nime all), siis on selles riigis küll midagi väga valesti.

Kas tõesti on inimene nii lootusetult loll, et talle ei ole võimalik lihtsaid asju selgeks teha? Või on terve meie haridus- ja ühiskondlik süsteem rajatud valedele alustele? Kas meil on veel võimalik sellest nõiaringist välja murda?

Elu on nagu meri, inimene on nagu laev sellel. Laev ei saa sõita kuhu iganes, sest meres on madalikud ja karid ja jää. Laeva juhtimiseks tuleb tunda navigatsioonireegleid, kaarti ja kompassi.

Nõndasama on riik. Ka poliitika peab arvestama karide ja madalikega ning hoiduma jäämägede eest… Kui kapten laeva karile juhib, siis hukkub ta ka ise.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Malle Pärn
portaali Objektiiv kolumnist