Kolumn: inimeseteotus kui pühaduserüvetamine

Michelangelo "Aadama loomine". Fresko Sixtuse kabelis Vatikanis (fragment). Foto: Bigstockphoto.com

Jumala asemele on astunud inimene, ja nii on ka uue kuriteoliigina jumalateotamise asemele tulnud inimeseteotamine, mida püütakse määratleda vaenuõhutamise, “vihakõne” jms mõistete abil. Liberaalse ühiskonna ülimaks väärtuseks on kodaniku vaba eneseteostus, sealhulgas tänapäeval nii esile tõstetud sooline ja seksuaalne eneseteostus. Selle eitamine või selles kahtlemine on blasfeemia, kirjutab Veiko Vihuri.

Tänavu tühistas Taani parlament 1683. aastast pärineva pühaduseteotust keelava seaduse. “Religioon ei peaks dikteerima, mida tohib ja mida on keelatud avalikult öelda. See annab religioonile täiesti ebaõiglase eelisasendi ühiskonnas,” kommenteeris rahvasaadik Bruno Jerup väljaandele Jyllands-Posten.

334 aastat vana seadus kehtestati ajal, mil Taani ühiskond oli rangelt kristlik ja riigis domineeris ortodoksne luterlus. Seadus pidi kaitsma ühiskonna alusväärtusi, millest esikohal seisis usk Jumalasse.

(Vahemärkuse korras: tollal ei olnud raske patustamine ja jumalapilkamine sugugi eraasi, vaid seda käsitleti ühiskonnaohtliku teona, sest nii võidi reaalselt kogu ühiskonna peale tõmmata Jumala viha näiteks sõja, näljahäda või hukatusliku epideemia näol. Patustaja õõnestas sõna otseses mõttes kogu ühiskonna aluseid.)

Paradoksaalselt päästis blasfeemiaseaduse tühistamine kohtu alla minekust taanlase, kes 2015. aastal põletas ristiusuga konkureeriva religiooni, nimelt islami pühakirja – koraani – ja filmis seda. Tema protsess pidanuks algama tühistamisele järgnenud nädalal.

Inglismaal ja Walesis tühistati aastasadu vana blasfeemiaseadus 2008. aastal. Mõned kirikutegelased ja kristlikud aktivistid protesteerisid, aga neid ei kuulanud keegi.

Ülal toodud tsitaat Taani rahvasaadikult võtab ajastu olemuse kokku. Tõepoolest, religioon ei dikteeri enam, mida tohib või ei tohi avalikult öelda. Lääne liberaalsetes demokraatiates on religioon avalikust elust kõrvaldatud või surutud pelgalt ohutusse tseremoniaalsesse rolli.

Jumala asemele on astunud inimene. Blasfeemiaks ehk pühaduserüvetuseks ei loeta enam jumalateotust (Jumala, usu, kiriku, kristlike pühaduste jne teotamist ja pilkamist), vaid inimeseteotust. Ma ei räägi siinkohal kellegi au või hea nime haavamisest, vaid arusaamast, et liberaalse ühiskonna ülimaks väärtuseks on kodaniku vaba eneseteostus, sealhulgas tänapäeval nii esile tõstetud sooline ja seksuaalne eneseteostus. Selle eitamine või selles kahtlemine on blasfeemia.

Kui keegi kritiseerib oma usulistest või moraalsetest tõekspidamistest lähtuvalt näiteks homoseksuaalset käitumist või aborte, siis võidakse seda tõlgendada koguni vihakuriteona, sest usklik või moralist näib keelavat kaaskodanikule “armastust”, takistab tal “olla õnnelik” või “otsustada oma keha üle”. Ta alandab ka tema inimväärikust, mitte lubades tal olla see, kes ta tahab olla. (Taustal on kontseptsioon vanadest religioossetest-patriarhaalsetest rõhumise struktuuridest ja nende all kannatavatest rõhutud gruppidest, kes tuleb moodsas ühiskonnas seaduse erilise kaitse alla võtta.)

Ja nii astub uue kuriteoliigina jumalateotamise asemele inimeseteotamine, mida püütakse määratleda vaenuõhutamise, “vihakõne” jms uute mõistete abil. Vihakuriteo kategooriasse ei lange üksnes ässitustöö mingi vähemusrühma vastu või lihtsalt ähvarduste loopimine kellegi aadressil, vaid mittenõustumine “inimõigustega”, nagu neid parasjagu tõlgendatakse. Näiteks eelmine võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper väljendas seisukohta, et homoseksuaalide “õiguste pisendamine” peaks olema karistatav.

Samasse patta kuulub ka Eesti Inimõiguste Keskuse poolt hiljuti esitletud “pealekaebamisäpp” ehk mobiilirakendus, mille abil saab vaenust koheselt teatada. Esialgu kogutakse vaenuõhutamise ja vihakõne juhtumite kohta infot, kuid pole välistatud, et Eesti õigusruumi “arenedes” järgnevad reaalsed kriminaalasjad.

Uuele ortodoksiale on talumatu, kui vananenud usulised, rassilised vm eelarvamused ei lase tunnustada inimese vaba eneseteostust, vaid seavad tema valikud või tema olemuse väärtuslikkuse kahtluse alla.

Kuhu edasi? Arenguruumi paistab veel olevat. Helsingin Sanomates tõlgendas üks tudeng vihana seda, et kui ta sisenes koos immigrandiga metroosse, olid ühe soomlanna “silmad läinud suureks”. Mine tea, tulevikus võib muutuda vihakuriteoks mitte ainult mitteheakskiitev arvamusavaldus vähemusgruppide aadressil, vaid koguni neile suunatud “ebasõbralik pilk” (nagu ähvardav nõiapilk traditsioonilistes ühiskondades, millele järgneb kurja nõia avalik lintšimine).

Valgustusajast peale on kujutatud kirikut sõna- ja mõttevabadust piirava autoritaarse ideoloogiaasutusena. Juba ajastu nimetus “valgustus” viitab vastandumisele sellele eelnenud “pimedusega”, mida kehastab dogmaatilise religioosse usu ülemvõim (vrd “pime keskaeg”). Kiriku ühiskondliku rolli likvideerimine ja kristluse “kappi surumine” on paaril viimasel sajandil olnud Revolutsiooni üks peamisi eesmärke.

Ja mida me oleme asemele saanud? Asemele on tulnud lihtsalt uued, sekulaarsed või pseudoreligioossed ideoloogiad, vahetunud on alus, millele ühiskonna väärtussüsteem tugineb, kuid nõia- ja ketserijaht käib edasi, ja vaat et palju suuremas ulatuses kui kunagi varem. Seejuures on võimudel abiks moodsad jälgimis-, raporteerimis- ja kontrollimissüsteemid. Paari hiireklikiga avaneb moodsatele inkvisiitoritele kodaniku täielik paturegister. Oleme teel tulevikku, kus ükski ebasõbralik pilk või kahtlasena tunduv mõtteavaldus ei jää tähelepanuta.

Jumala asemele on astunud Suur Vend.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!