Kolumn: kaaperdatud Eesti riik

Eesti lipuvärvid telliskiviseinal. Foto: Scanpix

Üha rohkemate inimeste arvates on Eesti riik moondunud nagu mingiks vaenulikuks režiimiks ja rakendatud ühe ideoloogilise programmi elluviimise teenistusse. Sellega ei saa leppida, mistõttu peab establishment arvestama järjest tugevamaks muutuva vastupanu ja -survega, kuni oleme oma riigi jälle tagasi võtnud. See on praegu peamine meie ees seisev ülesanne, kirjutab Objektiivi peatoimetaja ja kolumnist Veiko Vihuri.

Ma olen konservatiivne kristlane ja mitte eriti suur demokraatia fänn. Mulle meeldib oluliselt teistsugune ühiskonnakorraldus kui see, mis on praegu. Ei, ma ei ihale keskaega ega varauusaega – küsimus pole ju tagasipöördumises minevikku, küsimus on printsiipides, aluspõhimõtetes, millele ühiskond on rajatud.

Kuid ma ei ole teinud midagi, et oma nägemust kellelegi jõuga peale suruda. De facto olen järginud printsiipi – ela ise, tegele oma asjadega ja lase ka teistel elada. Olin leppinud mõttega, et maailmavaateliselt neutraalne riik laseb elada ja tegutseda väga erinevate huvidega inimestel.

Nüüd aga tunnen ma üha enam, kuidas Eesti riik on moondunud nagu mingiks vaenulikuks režiimiks. See Eesti, mida olen tundnud ja armastanud, oleks nagu korraga lakanud eksisteerimast. Kui ma oleksin selle tundega üksi, otsiksin põhjust iseendast. Paraku on sama juttu hakanud rääkima üha rohkem ja rohkem inimesi. Mitmed keskealised või vanemad inimesed leiavad, et sellise Eesti riigi eest nemad omal ajal küll ei võidelnud. Aga on ka noori, kes pole nõus sellega, mis meie riigist on saanud.

Paljudele oli äratuseks kooseluseaduse küüniline ja nahaalne läbisurumine. Mitte et samasooliste omavaheline eraviisiline suhtlemine enamikule korda läheks, küll aga saadi aru, et selle seaduse abil surutakse kogu ühiskonnale peale teatud maailmavaadet, teatud ideoloogiat, millega tuleb hakata arvestama ka neil, keda kooseluseaduse reguleerimisala ei puuduta.

Ideoloogilise diktatuuri kõige värskemaks näiteks on sotsiaalministeeriumis välja hautud plaan laiendada võrdse kohtlemise seaduse kohaldamisala. Selle plaani kohaselt ei või kaupade ja teenuste pakkujad oma veendumustele või maailmavaatele viidates loobuda teenuste osutamisest. Näiteks ei või usuühing, mis soovib oma ruume rendile anda, keelduda, kui taotlejaks on usuühingule mingil põhjusel vastuvõetamatu isik. Religioossete või kindlate moraalsete tõekspidamistega pagar või fotograaf ei saa keelduda tellimuse täitmisest, kuigi see võib olla vastuolus tema veendumustega (näiteks osalemine homopulmas).

Ideoloogia, mille alusel taolisi seadusi välja töötatakse, lähtub näiliselt õilsast, humanistlikust ja progressiivsest soovist muuta ühiskond õiglasemaks, võrdsemaks ja hoolivamaks. See on oma olemuselt revolutsiooniline ideoloogia, mis võitleb enda arvates rõhumise vastu – tänapäeval üha väiksemate ja marginaalsemate vähemusgruppide rõhumise vastu. Kasvõi enamuse rõhumise hinnaga.

Ajakirjaniku küsimusele, kas koguduse külalistemaja võib keelduda samasoolisele paarile peavarju pakkumast, vastas sotsiaalministeeriumi osakonnajuhataja Liisa Kanter kõhklematult: “Kindlasti see ei ole aktsepteeritav praktika.” Ta lisas, et kirikutele teatud erisuste tegemine “kõlab nii, nagu me lubaksime edaspidi usuorganisatsioonidel inimesi diskrimineerida erinevatel alustel. Ja sellega ma kindlasti ei saa nõus olla.”

Muide, pange tähele – ministeeriumi ametnik peab end lubajaks või keelajaks küsimuses, mida üks usuühing kui veendumustel põhinev ühendus oma varaga teha tohib ja kuidas ta kellessegi suhtuma peab.

Kuid samaga peab arvestama iga maja- või korteriomanik, kes soovib oma pinda välja üürida, kuid ei taha üürnikuna näha immigranti, homopaari, usuhullu jne. Esimese rikkumise puhul piirdutakse ehk rahatrahviga, teisel korral võidakse omanikule mõista reaalne vangistus.

Ideoloogia, mille alusel taolisi seadusi välja töötatakse, lähtub näiliselt õilsast, humanistlikust ja progressiivsest soovist muuta ühiskond õiglasemaks, võrdsemaks ja hoolivamaks. See on oma olemuselt revolutsiooniline ideoloogia, mis võitleb enda arvates rõhumise vastu – tänapäeval üha väiksemate ja marginaalsemate vähemusgruppide rõhumise vastu. Kasvõi enamuse rõhumise hinnaga.

Näib, et Eestis on riigivõimu kaaperdanud inimesed, kes jagavad sarnast maailmavaadet. Nimetatagu neid kultuurimarksistideks või kuidagi teisiti – nad viivad oma ideoloogiat ellu sõltumata sellest, missugune on parasjagu koalitsioon. Poliitikud, püsiriik (ametnikkond), süvariik (eriteenistused), õigussüsteem, volinikud, komissarid, riiklikult rahastatud nn vabaühendused – kõik nad on kokku sulanud üheks kehandiks, mis tegutseb üldjoontes sama ideoloogia elluviimise nimel. Väikesed omavahelised nägelused või poliitilised pinnavirvendused ei muuda üldist kurssi.

Poliitikud, püsiriik (ametnikkond), süvariik (eriteenistused), õigussüsteem, volinikud, komissarid, riiklikult rahastatud nn vabaühendused – kõik nad on kokku sulanud üheks kehandiks, mis tegutseb üldjoontes sama ideoloogia elluviimise nimel.

Teokraatiates või religioosselt määratletud riikides pannakse ühiskonna alusprintsiibid paika religioossete institutsioonide või vaimulikkonna poolt. Moodsal ajal on religioon tõrjutud privaatsfääri, see ei tohi mõjutada avalikku elu. Liberaalses demokraatias sõnastavad doktriine mitmesugused n-ö progressiivsed survegrupid, keskused, õppe- ja uurimisasutused; hiljem, kui doktriinid on seadustatud, tegeleb nende juurutamise ja tõlgendamisega riigivõim, nii täitev- kui kohtuvõim.

Kummaline asi on see liberaalne demokraatia. Kodanike vabadusi ja õigusi tõmmatakse koomale pea igas eluvaldkonnas. Vihakõneseaduste, tsensuuri ja poliitilise korrektsuse abil piiratakse sõnavabadust ja teisitimõtlemist. Riigivõim vajutab haridusele ideoloogilise pitseri (märksõnadeks sallivus, multikultuursus jne), sekkub ideoloogiast lähtuvalt majandustegevusse (kehtestab ettevõtete juhtorganitele kohustuslikud sookvoodid, laiendab võrdse kohtlemise printsiipi kaupade ja teenustes osutamisele jne), piirab kodanike juurdepääsu relvadele…

Liberaalsusega on siis nii, et seda on aasta aastalt üha vähem. Aga demokraatia – liberaalse demokraatia teine komponent – on samuti löögi all. Mitte ainult Eestis, vaid teisteski lääneriikides. Eestis on lihtsalt võimalik rahva enamuse arvamusest üle rullida julgeolekuargumendiga (à la muidu tuleb Putin) või põhjendusega, et tuleb üles näidata solidaarsust (mis taandub lõpuks samuti julgeolekule). Ebademokraatlik ja bürokraatlik Euroopa Liit on meie kohalikele asehalduritele hea seljatagune, nagu vanasti Moskva, mistõttu nad ei hooligi avalikust arvamusest.

Eesti riik (ja mitte ainult Eesti riik) on rakendatud ühe ideoloogilise programmi elluviimise teenistusse. See on vasakliberaalne ideoloogia, mida suuremal või vähemal määral jagavad kõik või enamik nn peavooluparteisid. Valijad annavad oma hääle kord ühele ja siis pettunult teisele, aga midagi ei muutu. Üks natuke suurendab toetusi ja teine vähendab veidike makse, selle juurde käib (eriti enne valimisi) teineteise demoniseerimine, nagu oleks neil mingi põhimõtteline erinevus.

Sellega ei saa leppida. Ja seetõttu peabki establishment arvestama järjest tugevamaks muutuva vastupanu ja -survega, kuni oleme oma riigi jälle tagasi võtnud. See on praegu peamine meie ees seisev ülesanne.

KAMPAANIA LÕPUNI VAID 6 PÄEVA!

Tehke oma rahalistele võimalustele vastav annetus kohe täna, olgu selle summaks kasvõi 5€!