Kuidas õpetada enesekeskseid ja pimedaid inimesi taas inimesteks saama, inimesemaks arenema, üksteist ja looduskeskkonda hoidma? On see võimalus 21. sajandi inimese jaoks jäägitult kadunud, küsib kolumnist Malle Pärn.
Mind paneb imestama inimeste enesekindlus ja enesekesksus. Käitumises, väljendumistes, hoiakutes, teistesse suhtumises. Poliitikas, meedias, kultuuris. Avalikus ruumis, seltskonnas. Üleolekutunne, kõigi mittenõustujate halvustamine. Justnagu peegleid enam ei olekski.
Missuguse pilguga vaadatakse ennast? Kui maailma keskpunkti?
Jah, me olemegi enda jaoks maailma keskpunkt. Aga ikka KESET seda maailma, mitte väljaspool seda. Me oleme ainult üks tilluke element selles maailmas. Nagu sipelgad. Me peame alluma loodusseadustele.
Me oleme keset seda ühiskonda. Me sõltume üksteisest, ja nii paljudest muudest tingimustest, sündmustest, olukordadest, loodusest, koguni igasugu juhustest ja juhtumistest. Üheainsa hetkega võib kõik meie elus täiesti teiseks muutuda.
Eriti kummastav on ülbus. Kuidas saab inimene olla ülbe, üleolev teiste suhtes, ennast pidada paremaks, õigemaks, koguni võitmatuks, karistamatuks, ning nõuda, et teised teeksid seda, mida tema tahab?
See on linnastumise ja liigsete mugavuste hukutav lisaprodukt. Inimene ei pea enam oma jälgi peitma ja enda järelt koristama, vesi tuleb kraanist ja voolab kuhugi ära, kehaprotsesside ülejäägidki uhutakse puhta veega minema… Inimene vaid vajutab nupule või keerab kraani. Toidu saab kauplusest, või veel parem: restoranist, nii et isegi nõusid ei ole vaja nõudepesumasinasse laduda. Ka pesu peseb ennast ise. Tolmuimeja õpetatakse iseseisvalt mööda tuba veerema. Juustud, vorstid, isegi leivad on valmis viilutatud. Mis te arvate, kuidas see inimesele mõjub?
Just. Väga halvasti. Aeg, mis jääb üle, tuleb sisustada meele (peast ära) lahutamisega… Pehmel diivanil vilkuvat telekasti jõlllitades. Teiste rumalusele ja ülbusele kaasa elades.
Käelise tegevuse puudumine sünnitab aju taandarengu. See, et inimene enam ei vastuta oma elutegevuse tagajärgede eest, paneb ta teatud mõttes imiku olukorda. Kanalisatsioon ei tule ju ühelegi linnakodanikule meelde, ent see, mis seal voolab, on nende kollektiivne "looming". Nad ei saa ennast sellest lahutada. Selles osas ei ole ju kerjus sugugi halvem peaministrist? Kui mõelda sellele meie kõigi tekitatud mitte just meeldivale ollusele, kuidas saab siis veel olla ülbe ja kedagi teist halvustada? See juhitakse kuhugi, see ei KAO, ei muutu olematuks. Ei ole inimene õppinud neid jääke arukalt ära kasutama, ei tehta sellest paraku ka põllule vajalikku komposti…
Selleks, et midagi teha, et "emotsionaalselt laetuna" looduses ringi liikuda, peab linnainimene hulluks minema koos mingi rumala arvuti- või telemänguga. Või sukelduma mingisse tobedasse kampaaniasse, näiteks kaamera ees ennast jääveega üle valama. Lõbus? Kas ikka on?
Maainimesega ei saa selliseid asju kunagi juhtuda, sest temal on vaja mõistust, selleks, et maal ellu jääda – iseka ja ebasõbraliku valitsuse kiuste. Tal on vaja reaalsusetaju, et osata õigel ajal õigesse kohta midagi külvata, midagi kasvatada, midagi lõigata. Selleks, et hoolitseda loomade eest. Et lopsakal ja elujõulisel loodusel mitte lasta ülepea kasvada.
See on päris-elu, sest loomad tahavad päriselt süüa, lehmad lüpsta, peenrad päris umbrohust puhastada. Ka ei saa maainimene minna ülbeks, sest tema teab, kui paljudest komponentidest ta sõltuv on. Ei saa minna ülbeks, kui sa pead ISE oma elutegevuse jäägid koristama, maainimene viib ju prügikonteinerisse ainult temale kauplusest kaasaantud kõdunematud, kunstlikult toodetud ja looduse jaoks mõttetud või kahjulikud lisandid.
Kuidas saaks küll inimesi õpetada ennast ja maailma nägema nii, nagu nad päriselt on, mitte mingite rumalate konstrueeritud mudelite järgi? Kuidas õpetada neid enesekeskseid ja pimedaid inimesi taas inimesteks saama, inimesemaks arenema, üksteist ja looduskeskkonda hoidma? On see võimalus 21. sajandi inimese jaoks jäägitult kadunud?
Ent SEE on ainuke loomulik ja mõistlik eluviis. Kõik muu viib meid hävingusse.
* dolente – valuliselt (muus.)
Päis: Pieter Bruegel, "Pimedad" (1568), Wikimedia Commons