Kolumn: kahestunud maailma sekeldamised

Riigikogu avaistung 11. septembril. Foto: Scanpix

“Avatud meelega” poliitik peaks kriitikat kuulama, austama ja arvestama, “suletud meelega” poliitik sildistab kriitika sallimatuseks ja vihakõneks, leiab kolumnist Malle Pärn.

Me elame – rohkem kui kunagi varem – kahestunud maailmas. Neil kahel maailmal ei ole puutepunkti, need maailmad ei saa üksteise keelest aru. Pealtnäha sarnastel sõnadel on nende keeltes erinevad tähendused. Justkui olekski käes aeg, kus sikud eraldatakse lammastest, põlluviljad lustest.

Eks selliseid vastuolusid ole alati olnud, ja on nende pärast sõdasid peetud. Inimlik ahnus ja rumalus on ikka püüdnud võimu haarata ja panna teisi oma tahtmist tegema. Ikka on ühel pool võimu- ja kasuahnus, õukonnaintriigid, petmine, vägivald. Teine pool aga püüab nende julmade mängude keerises oma elu, oma hinge ja inimlikud väärtused alles hoida, sest miskipärast peavad selle teise poole inimesed hetke omakasust olulisemaks ausust ja väärikust. Neid väärtusi, mida võiks nimetada igavesteks inimlikeks väärtusteks.

Mingis mõttes käib ju sõda alati tegeliku maailma ja mingi kamba konstrueeritud mudelmaailma vahel. Elusate inimeste ja programmeeritud robotite vahel. Kui inimene teeb teisele ülekohut, siis on tema reaalsusetaju ju häiritud. Ta ei saa aru, et selle ülekohtu kõige suurem ohver on tema ise. Mõõka ei saa süüdistada inimese tapmises, aga inimene, kes mõõka hoiab, on ka siis süüdi, kui ta teeb seda kellegi käsul. Kui poleks kuulekaid käsutäitjaid, siis poleks ka vägivallavalitsejaid.

Riigikogus toimus neljapäeval (21. septembril, vahetult enne vastupanuliikumise päeva) etendus, mis oleks pidanud olema selle mudelmaailma ülekaalukas tuluõhtu. Pearolle etendasid kaks harrastusnäitlejat, oma monoloogi luges paberilt ette üks professionaalne näitleja, kõrvalosi täitsid improvisatsioonilised statistid, kes esitasid küsimusi, ja vastavalt oma reaalsusetaju tundlikkuse astmele kas arvustasid või kiitsid peategelasi. Kahestunud riigikogu, seega. Ikka rääkis üks pool oma mudelist, teine pool püüdis neid maa peale tuua ja ausalt oma plaanidest rääkima panna.

Aga mudeli piirides toimiv teadvus registreerib viirusena iga väljastpoolt tuleva mõtte, mis selle mudeliga kokku ei sobi. Ja viirusetõrje hakkab automaatselt tööle. Talle tehakse selgeks, mitmekordselt, lausa puust ja punaseks, et konservatiiv ei ole rassist ega natsionaalsotsialist ega äärmuslane, aga tema läheb sealsamas kõnepulti ja nimetab konservatiivi ikka rassistiks ja natsionaalsotsialistiks ja äärmuslaseks. ILMA ühegi tõendita, ilma ühegi argumendita! Sest tema programmis on konservatiivile sellised sildid külge kleebitud. Tema maailm on siltide maailm.

Kuidas saab selliselt programmeeritud inimesele usaldada seadusloomet või riikliku eelarve koostamist? Oluliste ja ohtlike rahvusvaheliste lepete allkirjastamist?

Riigikogu tegevus on viimasel ajal üldse väga populaarseks saanud, nii palju ei ole meie juhtorganit vist kunagi kritiseeritud ja vihatud. Nojah, tänapäeval on ju kõik avalik, nende plaanid ei saa enam nelja seina vahele jääda, meedia ja internet oma mitmekesisuses omakorda võimendavad seda, nii oma läbipaistva propagandaga kui kriitikaga. Nad ei ole ka eriti osavad oma tegevust nõnda suunama, et nende motiivid sellest läbi ei kumaks. Või ei pea nad seda enam vajalikuks, sest veeuputus on niikuinii liiga lähedale jõudnud?

Teatrifestivali intervjuus küsis Erni Kask minult, kuidas saaks kahe-kolme sõnaga kokku võtta selle, mis meie olukorras kõige hullem on. Rääkisin siis sellest kahes erinevas maailmas elamisest ja teistsuguste väärtushinnangutega inimeste mittekuulamisest. Ent ühe sõnaga kokkuvõetult on meie kõige valusamaks probleemiks RUMALUS, nii paljud tähtsatel kohtadel inimesed EI TEA, mida nad teevad. Nad täidavad käske, ettekirjutusi – pange tähele: mitte seadusi, vaid kuskilt ülevalt poolt tulevaid käske ja ettekirjutusi. Seadusi rikutakse ja väänatakse, seadusi ei austata, põhiseadus on mõttetu paber kuskil arhiivis. Aga Brüsseli käsk on püha, selles ei tohi kahelda.

See on ju rumalus, sest lihtne, aga kindel seadus on: kõik, mis sa teed, tuleb sulle endale kätte tagasi. Suuremalt, valusamalt. Sest mida inimene külvab, seda ta ka lõikab.

Puhas rumalus on ju see, kui inimestele kleebitakse peale sildid ja loosungid. Martin Helmet nähes tuleb rumalale inimesele meelde ainult üks lause. Ta ei ole võimeline rohkem korraga haarama. Tuhanded teised Martin Helme laused, mida me oleme kuulnud või lugenud nende kahe aasta jooksul, on neile olnud nagu hane selga vesi. Nad on programmeeritud ühele lausele, plakatile, sildile, mitte inimesele, mitte reaalsusele, mitte päris-maailmale.

Puhas rumalus on ju see, kui inimene ei saa aru mõistlikust kriitikast, ja nimetab seda sallimatuseks või vihakõneks. Ei ole meie inimesed nii õelad ja pahatahtlikud, et nad kiusu pärast riigikogu ja valitsuse tegevust kritiseerivad. Kriitika eesmärk on vigadest või puudustest teada anda, et oleks võimalik inimtegevuse halba mõju või hukutavaid tagajärgi ära hoida, nõrkust, halba või rumalust suunata arengule, taotleda inimese vaimset kasvu ning inimühiskonna arenemist hea ja ilusa suunas.

Kriitika kutsub inimesi silmi avama, oma tegevust objektiivselt hindama, oma tegude eest vastutama.

“Avatud meelega” poliitik peaks kriitikat kuulama, austama ja arvestama, “suletud meelega” poliitik sildistab kriitika sallimatuseks ja vihakõneks. Sest tema elab oma programmis.

KAMPAANIA LÕPUNI VAID 6 PÄEVA!

Tehke oma rahalistele võimalustele vastav annetus kohe täna, olgu selle summaks kasvõi 5€!