Kaitseväe õppus "Kevadtorm", 2011. Foto: Priit Simson, Postimees/Scanpix

Eesti kaitsestruktuurid on oluline ja eluline osa rahvast. Poliitik või erakond, kes tõstab oma käe kaitseväe ja kaitseliidu, kuid samuti politsei, päästeameti ja piirivalve vastu, on oma maa ja rahva reetur, leiab kolumnist Roland Tõnisson.

Oleme juba tõdenud, et  poliitikute jaoks on kõige olulisemaks asjaks saada valitud. Olulisuselt teiseks asjaks on soov saada tagasivalitud või jõuda veelgi magusamale positsioonile. Mis iganes on selles pingereas kolmandaks, jääb kaugele maha.

Poliitikule tagab koha valijaskond. Valijatele tuleb meeldida. Selleks, et meeldida, peab valijatele lubama seda, mille järgi nad igatsevad. Peab rääkima sellest, mille järgi inimeste kõrvad sügelevad. Üks lihtne võimalus on teenida endale poliitilist profiiti kaitsepoliitika arvelt. Kaitsestruktuuridelt vahendite äravõtmist võib kaunisti põhjendada rahumeelsuse, ligimesearmastuse ja isegi antifašismiga. Sellisest võimalusest on kinni hakanud mitmed meie naabrid, sest nõnda saab pilti maailmast veelgi muretumaks, roosamaks ja rõõsamaks teha.

Rootsi moderaadid on olnud aastakümneid sealse poliitilise elu juhtideks just tänu sellele, et on võimaldanud inimestel olla laisad. Paljuräägitud Rootsi sotsialismimudelist ei saa enam kõneleda kui paljukiidetust. Ei ole saladus, et sealne majandus on tänu inimloomust poputavale poliitikale tugevasti kõikuma löönud. On selge, et kui inimesel võimaldatakse töötegemise asemel elatuda sotsiaalpajukist, siis seda võimalust tema ka kasutab. Tänaseks on raske kõige väljamõeldu juures millegi uuega valijaid üllatada. Seepärast on noored moderaadid rääkinud ka nekrofiilia ja verepilastamise legaliseerimisest, sest mingid teemad tuleb ju üleval hoida. Millegagi peab ju tähelepanu saama.

Suureks saanud moderaadid laibaga seksimisest enam ei unista, neil on teine mängumaa. Seepärast võetigi 2010. aastal ette ajateenistusega seonduv ning selle kaotamisega kindlustati endale järjekordsed valimisvõidud. Kõige õõvastavam on see, mismoodi riigi kaitsevõime hävitamine riietati selliste väljenditega nagu "kaitsepoliitiline reform", "uuenenud geopoliitiline olukord", "kodanikkonna ümberhäälestamine uuenenud väljakutsetele" ja "ressursside vabastamine". Kõik kõlas kenasti, aga sisuliselt oli tegemist kehva mängu juures hea näo tegemisega. Nagu sakslaste paanilisel põgenemisel Leningradi alt 1944. aasta jaanuaris. Toonastes nädalaringvaadetes räägiti samuti võidukate fanfaarihelide saatel rinde õgvendamisest ning planeeritud liikumisest (mitte mingil juhul taganemisest!) uutele, kõlavate nimedega kaitseliinidele. Praegust olukorda Rootsis on Soome president Sauli Niinistö nimetanud Põhjala turvaauguks. Kes oskab lugeda ridade vahelt, mõistab, et asjalood peavad olema ikka väga halvad, kui Soome üks juhtfiguure Rootsi suhtes niiviisi väljendub. Mismoodi suhtudagi riiki, kelle lennuvägi ei suuda reageerida õhupiiri rikkumisele, kuna lenduritel on vaba päev.

Juulist 2011 kaotati kohustuslik ajateenistus Saksamaal ning toona kajastas Postimees seda uudist järgnevalt: "28st NATO riigist on ajateenistus kohustuslik veel vaid Eestis, Kreekas, Norras ja Türgis", andes mõista, et sellise rudimentaalse suhtumisega me kaugele ei jõua. Samas me ei räägi sellest, et alarahastatud (1,2% SKP-st) Saksamaa Bundeswehr ei ole võimeline kaitsma isegi mitte omaenda territooriumi. Heakene küll – ükski naaberriik ei ihu ta peale praegu hammast. Aga kui kogu Euroopale heidetaks kinnas või turban näkku?

Lätis kaotati ajateenistus 2005. aastal, mil novembrikuus võeti teenistusse viimased ajateenijad. Aasta tagasi, kui Leedu oli ajateenistust taastamas, kommenteeris olukorda Lätis sealne peaminister: "Relvajõudude kogu potentsiaal ei ole veel ammendatud." Sellest võiks järeldada, et kunagi saabub Läti või ükskõik millise muu riigi kaitsevõimele moment, mil kõik on valmis nagu Tallinna linn leivareklaamis. "Peame olema otsustes järjekindlad," jättis peaminister intervjueerijale endast mulje kui raudse tahtega poliitika elluviijast. "Kaitsevägi peab olema valmis kiirreageerimiseks ning koostööks välispartneritega. Rääkida uue süsteemi sisseviimisest, ammendamata lõpuni relvajõudude arendamise võimalusi, nõrgendab meie riiki ja meie kaitsepotentsiaali." Tõsiasi on see, et tegelikult on Läti tänase seisuga Baltikumi tõeline turvaauk ning näiteks Venemaa kallaletungi puhul ei või Eesti oma lõunanaabriga tõsiselt arvestada.

Leedus lõpetati ajateenistus 2008. aastal ning taastati kuus aastat hiljem Seimi otsusega – "seoses halvenenud geopoliitilise olukorraga." Esialgu kehtestati see väga mõistlik otsus küll viieks aastaks, ent ilmselt seda pikendatakse.

Ühendriikides kaotati üldine sõjaväekohustus pärast lüüasaamist Vietnamis ja sellega seonduva üliägeda patsifismiliikumisega. Toona oli otsus mõistetav, sest see häbiväärselt lõppenud sõda röövis üle 50 000 USA sõduri elu ning jättis ühiskonda väga sügava ja traagilise jälje. Pealegi oli hipidel ja lihtsalt uimas logarditel võimalik Nõukogude Liidust saadud rahadega tänavatel möllu teha ja valitsust mõjutada. Moskvale tuli see ameeriklaste otsus kauaoodatud kingitusena. Pealegi rääkisid ameeriklased Vietnamis kaotatud sõjast palju ja pidevalt, samas kui Nõukogude Liidu ajakirjandus praktiliselt vaikis Moskva "internatsionaalsest kohusest" Afganistanis, mis muserdas nõukogude ühiskonda kindlasti palju enam.

Rääkides riiklikust plaanimajandusest on mõistlik kalkuleerida, liita ja lahutada. Lätis tuldigi ajateenistuse kaotamise otsuse peale, kui selgus, et ühe professionaalse sõduri ülalpidamine maksab veidi alla 10 000 euro aastas, samas ajateenija aastasele väljaõppele kulub 2600 eurot. Vähendades mitmekordselt relvajõude vabanesid ressursid teistele valdkondadele. Rahvas oli rahul, sest neilt võeti ära üks sund ja kohustus ning valitsus leidis vahendid eurodirektiivide elluviimiseks. Vaata ja kadesta! Ning see ei olnudki nii ammu, kui meie oma peaminister hakkas talle omase entusiasmiga peale pressima vajadust järgida teiste Balti riikide ja Rootsi eeskuju ning tundis kirglikult häbi oma maa tagurlikkuse pärast. Mõned aastad tagasi räägiti kuluaarides tõsiselt sellest, et Eesti kaitseväe roll NATO liikmena muutub. Eesti ei vajavat oma väeliike ning olevat täiesti piisav, kui Eesti varustab NATO-t autojuhtide ja meditsiinipersonaliga. Selle "strateegiliselt geniaalse idee" kõige nukram osa oli see, et nendest reformidest kõnelejad isegi mitte ei näinud võimalusi alternatiivseteks stsenaariumiteks Eesti kaitseväe arendamiseks. Sellele haige aju sünnitisele ei kostnud ühtegi vastuhäält, sest kusagilt oli plaan ette antud ja seda tuli täitma hakata. Kas see lollus lõppes idee autori surmaga (tõenäoline variant) või leidus tõesti meie enda riigis keegi, kes sellisele idiootsusele veto peale pani (palju vähemtõenäoline, ent seda enam respekteeritav asjaolu), seda nende ridade autor ei tea. Igatahes on meil tänaseks säilinud ajateenistus ning isegi Reformierakond, mis on Rootsi moderaatide andekas õpilane häältepüüdmise osas, ei ole selle kaotamisest mõnda aega rääkinud.

Ameeriklaste praktika on näidanud, et näiteks professionaalse suurtükiväelase koolitus on tegelikult arvatust palju ebaefektiivsem. N-ö keskmise elukutselise suurtükiväelase väljakoolitamiseks kulub ülikallist moona neli korda rohkem võrreldes ajaga, mil õpetati välja ajateenijaid. Ei ole saladus, et mitte alati ei paku end kroonuleivale selline kaader, kes enda koolitamise lihtsaks teeks. Nii on tegelikult lood iga riigi professionaalse sõjaväega. Kuuldavasti on vaid Hiinas olukord selline, kus ühele jalaväe reamehe kohale on neli kandidaati. Ja neil on tegemist ajateenistusega. Läänemaailmas peab samas nägema värbamisega kurja vaeva, sest mitte kõigil ei ole selliseid porgandiga meelitamise võimalusi nagu Ameerika Ühendriikidel või Kanadal.

Kaitseväekohustuses on peidus äärmiselt oluline kodanikueetiline nüanss. Võime ju küsida, et mis kohust peaks täitma noor inimene poolmüstilise ja tabamatu "isamaa" ees, kui riided ja söögi on talle muretsenud vanemad ja sokid-sallid kudunud vanaema. Pigem võiks siis käia üheksa kuud ümber vanavanemate maakodu, malakas käes.

Kaitseväekohustus on aga iga eluterve ühiskonna enesealalhoiuks ning rahvuslikuks ühtsuseks elutähtis. See kuulub rahvusliku organismi juurde samal määral, kui eraisiku hool oma hammaste või kolesterooli eest. Kui palju me ka ei sooviks, Eesti geopoliitiline asend ja rahvusvaheline olukord nõuavad meil võimalikult tugevaid kaitsestruktuure ning kodanike tahet anda oma panus omaenda rahva eksistentsi tagamiseks. Saksamaa, Suurbritannia, Prantsusmaa, Läti, Rootsi ja teiste näitel näeme, kui kiiresti muutub inimeste ühiskondlik teadlikkus individualistlikuks kapriisitsemiseks ja minnalaskmiseks, ning seda parandada on keerulisem kui lammutada. Lammutada selle hinnaga, et mõni poliitiline jõud saaks endale laiskvorstide ja egoistide hääled.

Siin kirjapandu võib tunduda paatoslikkusena või tühja loosungina. Tõene on aga ütlemine, et kui üks rahvas ei taha üleval pidada oma kaitseväge, siis varsti toidab, katab ja orjab ta naabrite sõdureid. Eesti riik ja rahvas ei saa endale lubada kaitsetust. Ükskõik millised jõud võivad hakata meid proovile panema, on kõige kurvem sellise rahva saatus, kes ise laseb end orjalikult aheldada ja vangistusse viia. Enne sõda kulutas Eesti Vabariik kaitsestruktuuridele üle kümne korra rohkem kui praegu, ent rahva selgroo murdis juhtide otsus alistuda. Võime spekuleerida, mis oleks juhtunud, kui Stalinile oleks vastu hakatud, ent sellest ei ole praegu kasu, sest maailm ja sõjapidamise viisid on muutunud. Muutunud ei ole aga see, et iga inimest ja rahvast hinnatakse tema sirgeselgsuse järgi.

Endine USA riigisekretär Henry Kissinger on öelnud, et "sõdurid on vaid etturid, mis suures mängus ohverdatakse." See on väga küüniline seisukoht. Seda võib endale lubada 300 miljonilise elanikkonnaga rahvas või marssal Žukov, kelle juhtimisel veel peale Berliini langemist hukkus umbes 110 tuhat nõukogude sõjaväelast.

Eesti kaitsestruktuurid on oluline ja eluline osa rahvast. Poliitik, kes tõstab oma käe Eesti kaitseväe ja kaitseliidu (ka politsei, päästeameti ja piirivalve) vastu või peab kaitseväelasi vaid mängunuppudeks, on oma maa ja rahva reetur. Erakonna, mis räägib kõlavalt mingitest reformidest ja flirdib mõttega ajateenistuse kaotamisest, võib liigitada kuritegelike organisatsioonide hulka. Sellist ideed võib heietada vaid eluvõõras poliitik, kelle riigikaitsealane koolitus piirdub kõrgemate riigikaitsekursuste ja nende kohvipausidel peetud mokalaadaga. Poliitik või partei, mis tahab lammutada oma rahva võime ennast kaitsta, on lihtsalt väljendudes kahjur ja hullem kui koloraado mardikas. Kuniks Kristus ei ole naasnud maailma uueks looma, mõõku ei ole taotud atradeks ning lõukoer ja lammas ei suuda kõrvuti murul lamada, peab meie ühiskond tegelema kaitseküsimustega. Kuniks on võimalus langeda erinevat sorti agressioonide ohvriks, vajab riik sise- ja väliskaitset, ning selle arvelt vabastada endale ressursse kas või haridusasutuste homopropaganda tarbeks on kuritegu. Ega siis ilmaasjata olda Saksamaal tõsiselt arutamas plaani ajateenistus taastada – seoses illegaalse immigratsiooniga oluliselt halvemaks muutunud sisepoliitiline olukord nõuab riigis korra taastamist. Pael tekstiga naisterahva käel: "Ära puutu mind!" paneb kurjategija heal juhul muigama. Võimalus saada konkreetne füüsiline noomitus taltsutab aga iga mölakat paremini kui pikk vestlus rahvastevahelisest sõprusest.