Kolumn: kanep seljatas vahtralehe

Foto: Bigstockphoto.com

Globalistid ei varja enam oma eesmärki idioodistada Lääne elanikkond. Sellise tahtejõuetu karjaga, mis meenutab hiiresilmseid ja rinnapiima asemel moonileotist imenuid, on kerge manipuleerida, kirjutab kolumnist Roland Tõnisson.

Kunagi oli Ühendriikides keegi üksikkandidaat pürginud ühe osariigi kuberneriks lubadusega muuta õlu kõigile tasuta kättesaadavaks. Talle anti isegi mõned tuhanded hääled, ent kogu kampaaniast sai muidugi naljanumber ja asjaosaline ise oli mõningase tähelepanu keskmeks. Huumoritegu oligi kogu selle ettevõtmise kese ja eesmärk.

Ometigi on inimesi võimalik ära osta justnimelt rõhudes nende madalatele vajadustele. George Washington jootis valijamehed õllega enda poole ja Kanada peaminister Justin Trudeau viis 20. juunil täide ühe oma valimislubadustest – legaliseerida kanepi kasutamine ajaviiteks kogu riigis. Küllap oli see lubadus üheks oluliseks vihiks kaalukausil, mis lõpuks valijate hääled tema kasuks kallutas. Tegemist ei ole siis enam kanepi kasutamisega raviotstarbel, vaid pläru võib endale ette keerata siis, kui süda lustib.

Eestis veel enamasti muiatakse abilinnapea Zuzu üleskutse peale hakata end pilve pahvima ja küllap kukuks – praegu veel – mõne poliitiku katse ehitada oma kampaania üles mõnuainete-teemale läbi nagu Oskar Lutsu kangelase Jorh Adniel Kiire valijatele mõeldud kulinaarorgia Palamuse kõrtsus.

Minagi olen n-ö vana kooli mees ja pean tunnistama, et päris karsket elu ma ei ela. Minu menüüsse kuuluvad aga veinid-õlled ja moodsamatest mõnuainetest ei tea ma midagi. Ma ei oska isegi kaasa elada neile, kelle väitel kanepit võib kasutada meditsiiniliste näidustuste puhul – küllap tal ravi eesmärgil mingi otstarve olla võibki. Ometigi – väite puhul, et kanep tuleb legaliseerida, sest ta olevat kasulik ja tegevat tuju rõõmsaks, on tegemist sama looga nagu abortide puhul – väitega, et abort on õigustatud rasestunud naise elu päästmiseks, õigustatakse iga sellise raseduse katkestamisega vähemalt kahtsadat lapsetappu, millel puudub igasugune põhjendus peale isikliku egoismi.

Ehk nagu ütles mu tuttav, kes omal ajal oli kannabisega veidi “mänginud”, kellegi kanepi ajaviiteks pruukija (loe: narkomaani) ajuvälgatuse peale: “Ega me seda siis enda “pilve tõmbamiseks” kasuta, vaid niisama” – “Mille muu pärast seda, huvitav küll, sisse hingatakse!? Muidugi selleks, et end lolliksminemiseni segi tõmmata ja kui sellest väheks jääb, on järgmiseks heroiin ja muu ****!”

Mina nägin narkomaane esmakordselt 1986. aastal. Sinnamaani olin ma sellest hoitud olnud, ent selle aasta suvel viis vaba suvi mind ehitusmalevasse Usbekistani. See, et meile ei suudetud seal tööd leida, oli omaette ooper ja ei ole selle loo olulisim nüanss nagu asjaolu, et hotelli ehitus ilusas orus venis ja kohalikud ehitajad kasvatasid ehituse territooriumil kanepit. Kuna Nõukogude Liidus ametlikult narkomaaniat ei eksisteerinud, ei võinud keegi ka sellise botaanilise katselapi olemasolu pahaks panna. Kohalikest ehitusmeestest oli keegi alati selle hacienda kõrval ja valvas, et meie – nende jaoks tundmatud tegelased kaugest läänest ehk Eestist – nende kallihinnalist projekti ei likvideeriks. Meie seast ei osanud aga keegi midagi sellest arvata ja pigem frustreeris meid asjaolu, et lubatud betoneerimist saime kogu aja jooksul vaid kahel korral – selleks, et kanda oma töötasu rahufondi ja ehitatava lasteaia arvele. Ja eelkõige saime imestada kohalike inimeste üle, kes toppisid endale kõikvõimalikke mõnuaineid keele alla, põske ja plärudesse, sest nõukogude võim neid ei takistanud ja ka Allah on keelanud vaid veini pruukimise. Eriti hämmastas meid asjaolu, et põllutöödele kaasa võetud rinnalaste vaigistamiseks pandi neile lutiks suhu mingi mooniseemnete leotis, mis tegi nad uimaseks ja loiuks. Mõned aastad hiljem nägin samasuguseid uimastatud lapsi Moskvas ja Leningradis kerjuste süles või tänaval lamamas. See oli jube vaatepilt.

Sama 1986. aasta detsembris viidi mind ennast koos rongitäie eestlaste ja kohalike venelastega Leningradi sundaega teenima. Varsti peale meie saabumist õppeväeossa vuras väravast sisse autobuss, millest venis välja kummaline seltskond europiide – need oli noorsõdurid Krasnodarist. Viljakast piirkonnast, mis on olnud kuulus oma lokkavate põldude poolest. Aga nagu saime näha, kasvas seal hästi ka muu agraartoodang, sest uustulnukad olid valdavas enamuses väikest kasvu, kängu jäänud, näost kahvatud nagu pärgamentpaber ning suur osa nendest vabises ja mitte külmast. Väga suurel osal nendest vaatas hiiresilmadele sarnastest nööpidest vastu tühjus. Täielik tühjus ja selline ükskõiksus ümbritseva suhtes, millist ma ei olnud varem näinud mujal kui mõni kuu varem Usbekimaal. Seepärast teadsin, kellega on tegemist.

Nad ei jäänud meile kauaks, sest neid ei saanud kasutada väeliigi spetsiifika tõttu. Kuhu nad viidi, meile ei öeldud. Meie rühma jäi millegi pärast üks nende seast, kes ei olnud paha poiss, ent temaga oli keeruline leida kontakti, kuna teda ei huvitanud ümbritsev elu enam kui sund nõudis. Samuti oli minul ja vist kõigil teistelgi keeruline mõista, miks tema silmad hakkasid hõõguma ja läikima kui ta võttis teemaks oma koduse elu ja selle, kuidas ta igatseb sealse “suitsukraami” ehk курева järele. Paha poiss ta ei olnud, ent “suitsukraam” oli meie kamraadi ajudele jõudnud mõjuda nii pahasti, et meie leitnant tunnistas kord röögatades, et tema suurimaks sooviks oleks see, et Gorbatšov lõpetaks oma ameeriklastele pugemise, NLKP poliitbüroo tunnistaks narkomaaniaprobleemi ja tal tekiks legaalne võimalus meie kaasvõitleja kartsa pista kuni teenistuse lõpuni, et ei peaks teda enam kunagi nägema. Tõsi ta oli, et meie Krasnodari relvavenna üldteadmised ja ellusuhtumine ei kannatanud kriitikat. See tähendab, et ta oli pururumal, kuna ei olnud juba aastaid tundnud huvi mitte millegi muu kui курева vastu. Küllap on meil kõigil omad plussid ja miinused, ent tema pikk miinus oli rohke narkomaania tagajärg. Ja nagu ta ise tunnistas, kanepit hakkas ta tõmbama juba väga noores eas.

Minu praeguseks elukohaks on Helsingi ja ametilt olen siin trammijuht. Igati vahva eriala, sest selles ametis näen ma inimesi sellistena, nagu nad on. Neil ei ole vaja mängida kedagi teist või midagi muud, nagu siis, kui nad näiteks ristjatsitele või matustele tulevad. Hea lugeja võib uskuda, kui ütlen, et mind ja minu kolleege on küllaldaselt hoiatatud nende jälgede eest, mida jätavad endast kõikvõimalikesse kohtadesse maha narkomaanid. Muidugi – Tallinnas, Narvas ja mujalgi Eestis on narkoprobleemid sama suured ja ehk suuremadki kui Soomes, ent mina näen iga päev seda, mida teevad narkootikumid inimestega meie põhjanaabrite pealinnas. Ja uskuge – selle nägemine iga päev suures koguses teeb kõike muud kui optimistlikuks inimloomuse ja tsivilisatsiooni tuleviku osas. Kuigi ka tarbimine on seal maal ebaseaduslik, rääkimata omamisest ja müümisest, levib narkomaania jõudsalt ja selle tagajärjed on väga jubedad. Aga see ei ole ju heale lugejale uudis. Paraku.

Kanada parlament seadustas siis kanepi müümise ja ostmise. Alates sügisest saab omada enda tarbeks 30 grammi kanepit ja seda võib tõmmata nii, nagu süda lustib. Kanepi kasutamise legaliseeris parlament alles 2015. aasta detsembris. Hüpe nulltolerantsist on olnud kiire ja jõuline, sest peaminister, kellele terendub hiilgav tulevik globalistide uues maailmas, on vajutanud kas siis omas tarkuses või tänu headele nõuandjatele, õigeid hoobi. Nagu need, kes on pääsenud võimule lubadustega kaotada tegevteenistus ja muid kodanike kohustusi ühiskonna ja kaaskodanike suhtes. See töötab alati. Inimestel kaob ära filter ajudelt kui neile räägitakse sellest, et olla rumal, nõrk, laisk ja egoistlik on nende inimõigus. Neile meeldib kuulda, et ebaisikuline ühiskond peab neile selle võimaldama, kuna õigus olla rumal, nõrk, laisk ja egoistlik on inimese kaasasündinud, loomulik vajadus ja õigus. Poliitik, kes räägib inimestele elust kui võitlusest iseendaga ja kohustusest – kas või oma laste ees – võib arvestada sellega, et saab külge palju ebameeldivaid ja ebaõiglaseid silte. Õnneks on sellised inimesed ka Läänes veel olemas.

Meie kaasaegses poliitilises tsirkuses ei peida globalistid enam oma eesmärki idioodistada Lääne elanikkond. Sellise tahtejõuetu karjaga, mis meenutab hiiresilmseid ja rinnapiima asemel moonileotist imenuid, on kerge manipuleerida.

Tekib vaid küsimus – kes seda ühiskonda üleval pidama hakkab, kui selliseid saab liiga palju?

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Roland Tõnisson
Roland Tõnission on portaali Objektiiv kolumnist, teoloog ja rahvusvaheliste suhete magister.