Ratsionaalselt arutledes on raske taibata, miks mõned patriootlikult ja rahvuslikult meelestatud kaasmaalased on vaimustuses Eesti liitlassuhtest Ameerika Ühendriikidega ja peavad seda koguni vaat et meie iseseisvuse nurgakiviks.

On tõsi, et USA on maailma võimsamaid riike, “vaba maailma liider”, kes seisab oma väärtusruumi ja enda juhtimisel kehtestatud reeglitepõhise maailmakorra eest (kui laenata riigikogu väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni äsjaseid sõnu). Kuid see väärtusruum, mis ei sõltu eriti sellest, kas võimul on demokraadid või vabariiklased, ei ole tingimata kooskõlas meie rahvuslike huvide ja väärtustega. Eesti eliidi arvates muidugi on, sest nende hinnangul on liberaaldemokraatia meile parim ning arvestades meie idanaabri vastandumist nn läänelikele väärtustele ei jäävat Eestil muud üle, kui “olla koos liitlastega”.

Nagu ütleb sõjakalt president Kersti Kaljulaid: meie front on liberaalsed vabadused.

Aga meenutame avalike allikate abil USA sekkumist Eesti siseasjadesse viimase 15 aasta jooksul. Kas me salliksime seda, kui midagi taolist üritaks teha Venemaa saatkond?

2016. aastal kirjutas Objektiiv, et WikiLeaksi poolt avaldatud dokumendist USA saatkonna tegevuse kohta Eestis ilmneb, et ettekirjutused Eesti elukorraldusele on olnud sõnaselged juba pikemat aega ning summad avaliku arvamuse suunamiseks arvestatavad. Nii on Eesti valitsust juba aastal 2006 juhendatud näitama üles “initsiatiivi adresseerimaks uute ja mitteeurooplastest [saabujate] integreerimist.” Ühtlasi “peaksid Eesti ametivõimud lisama koolide programmidesse õpetuse erinevuse (mitmekesisus, ingl. k. diversity) ja multikultuurses ühiskonnas elamise hüvedest.” Lisaks tuleb Eesti ametivõimudel “tagada toetus Eesti Avaliku Sõna Nõukogule ja Eesti Ajalehtede Liidule koolitamaks [ajakirjanikke] kõnelema rassismi ja rassilise diskrimineerimise teemadel.”

Ideoloogiline suunamine algas muidugi palju varem.

2002. aastal kirjutas Postimees, et USA eliit näeb Euroopas uut antisemitismi lainet – natsiokupatsiooni ajal Eestis toime pandud kuritegudest vaikimist ning passiivsust võimalike eestlastest natsiroimarite mineviku uurimisel heitis Eestile ette ka USA suursaadik Joseph DeThomas. Postimehe andmetel avaldasid USA ja Rootsi saatkond valmisolekut rahastada Eesti koolidele mõeldud holokausti-teemaliste õppematerjalide tõlketöid ning trükkimist.

Veel võis lugeda sellest, et ettepanek kuulutada 27. jaanuar koolides holokausti ja teiste inimsusevastaste kuritegude ohvrite mälestuspäevaks sündis haridus- ja välisministeeriumi koostöös, kusjuures üheks kaalutluseks oli, et see rõhutaks “välispoliitiliselt olulist ühtekuuluvust Euroopa ja transatlantilise kogukonnaga”.

Kuid seda “transatlantilist kogukonda” häiris ka järgmine samm.

Nimelt lasi Lihula tollane vallavanem, endine vabadusvõitleja Tiit Madisson püstitada 2004. aastal kohalikule kalmistule mälestussamba Teises maailmasõjas Punaarmee vastu võidelnud eestlastele. Kaks aastat varem oli sama mälestusmärk püstitatud Pärnusse, ent võeti pärast peaminister Siim Kallase hukkamõistu maha. Eesti valitsus lasi samba eemaldada ka Lihulast, seejuures tekkis vastasseis politsei ja kohalike elanike vahel. Meedia teatel anti Stenbocki majast ja välisministeeriumist mõista, et sisuliselt eemaldati kuju valitsuse käsul poolprofülaktiliselt, et ennetada tõsist diplomaatilist tagasilööki USA-s ja Euroopas.

Eesti Päevaleht teatas: “Siiani olid Lihula monumendi osas välissurve alal tõsisemad sammud üks OSCE avaldus ning USA siinse saatkonna ja ookeanitaguse välisministeeriumi peamaja soovitused kuju eemaldada. Eesti suursaadik USA-s Jüri Luik sai nädala jooksul kolm tungivat nõuet mälestusmärgi eemaldamiseks.”

Tõsi, nagu hiljem kirjutati, vastas Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides esimehe Mati Kõiva järelpärimise peale USA välisministeeriumi kõrge ametnik Janet Garvey, et “otsuse ning meetodi valiku monumendi kõrvaldamiseks tegi ikka ja ainult Eesti.”

Äärmiselt oluline valdkond globaalse liberaaldemokraatliku eliidi jaoks on nn homoõiguste edendamine. 2014. aastal teatas USA asepresident Joe Biden, et homoõiguste kaitsmine on tsiviliseeritud rahvaste defineerivaks tunnuseks ning et see tuleb seada olulisemale kohale kui austus rahvuslike kultuuriliste tavade ja traditsioonide vastu. “Mind ei huvita, milline teie kultuur on,” rääkis Biden. “Ebainimlikkus on ebainimlikkus on ebainimlikkus. Eelarvamused on eelarvamused on eelarvamused.”

Aprillis 2014 tegid Austria, Briti, Hollandi, USA ja Hispaania saatkonnad ühisavalduse, milles tervitasid “sooneutraalse kooseluseaduse” riigikokku hääletusele jõudmist. Pärast nimetatud seaduse ebademokraatlikku läbisurumist tegid samad saatkonnad avalduse, tervitades parlamendi otsust. 2017. aastal osalesid mitmete lääneriikide saatkondade diplomaadid Tallinnas toimunud homoparaadil. Neile pole teadmata, et valdav osa kohalikke inimesi ei nõustu homoagenda pealesurumisega.

Küsigem taas: kas me salliksime seda, kui taoliselt käituks ja toimetaks Eestis Venemaa saatkond?

Kui ma ei eksi, siis on Poola välisminister aastatel 1932–1939 Józef Beck öelnud midagi taolist, et Poolat ähvardab Venemaale järele andes oht kaotada pea ja Saksamaale järele andes oht kaotada süda. Nii või teisiti, küllap oleme meie praegu seisus, et kartes Venemaale kaotada pead – oma suveräänsust, iseseisvust – oleme valmis andma kolm veretilka USA hegemoonia altarile.

Ainult et meie hinge ei nõuta kunagi kauges tulevikus, pärast mitmesuguste hüvede ja vabaduste nautimist, vaid kohemaid.

Päisefotol: Lihula mälestusmärgi eemaldamine – peremeeste nõudmisel punase kraana ja erivarustusega oma rahva vastu. Foto: Scanpix

Juhtkiri: Kes tegelikult Eestit valitseb?

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Selleks, et saaksime Objektiivi missiooniga jätkata, vajame hädasti lugejate toetust! Palun tehke oma annetus kohe täna!