Ma ei mõista ennast vabaks, demokraatlikuks riigiks nimetavat moodustist, mille kodanikud teda kardavad ja kes ässitab oma ketikoeri purema tema poliitikaga mittenõustuvaid inimesi, nendib Objektiivi kolumnist Roland Tõnisson.
Läbi aegade on valitsejad tundnud elavat huvi selle kohta, mida kodanikud neist arvavad. „Kuidas elavad minu alamad ja kas nad on rahul minu valitsemisega?" võis küsida mõni muistne kuningas oma usaldusisikult. „Mida nad räägivad ja kas nurisevad palju koormiste üle, mis neile on kanda antud?" Kes julgeks kuningale öelda tõtt? Kas ei ole lihtsam rääkida seda, mida valitseja tahab kuulda?
Macchiavelli järgi ei tohi valitseja, kes tahab, et teda tõsiselt rahva seas võetaks, ümbritseda end valetavate pugejatega. See on teooria. Praktikas tahab aga igaüks kuulda enda kohta ilusaid ja meeldivaid sõnu. Nii kujuneb valitsejast Rumeenia diktaatori Ceausescu sarnane tüüp, kes elab irreaalsuses, tema ümber väljakujundatud desinformatsiooniväljas.
Tänu Jaroslav Hašeki igihaljale teosele vahvast sõdurist Švejkist teame, et Austria-Ungari impeeriumi politseiülemad saatsid Viini aruandeid, kus märkisid ära oma piirkonna elanike meelsuse, klassifitseerides seda vastava märgistusega. Hašeki kirjapandust võib arvata, et enamus politseiülematest saatis aruandeid võltsitud andmetega, kasutades sageli väljamõeldud agentide väljamõeldud aruandeid statistika ilustamiseks kindlustamaks endale ameti püsimajäämine. Nii ei rikutud ka rahu, mis tegelikult oli näiline ja habras, lõppedes impeeriumi kokkukukkumisega. Üks konkreetne ametimees palkas selles loos nõdrameelse külakarjuse nuhkima kaaskondlaste järgi, lubades terve krooni raha iga kord, kui Pepik-Hopp (nii oli karjuse nimi pudistava kõnepruugi, perioodilise mökitamise ja õhkukargamise tõttu) kuuleb räägitavat midagi riigivastast ja sellest ette kannab: „Pepik! Sa tuled räägid mulle kohe kui keegi ütleb, et keisrihärra on loll!" Pepik-Hopp mökitas kuulekalt, kargas õhku ja jooksis küla peale kuulutama: „Politseiülema-älla ütles, et keisliälla on loll! Politseiülema-älla ütles, et keisliälla on loll!" Niiviisi lähevad asjad sassi ka meie ajal, kui oma ülesandeid ei mõisteta või ei taheta neist aru saada.
Viimastel päevadel on asutud ründama Sihtasutust Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks eriti ägedalt ja selle üle ei maksa imestada. Keegi ei puutu ju kedagi, kes laseb tal rahus tegutseda. Kurjategijaid ei sega korravalvurid, kes lasevad end üles osta ja sulgevad oma silmad-kõrvad narko- ja inimkaubanduse ees. Alkohoolikut ei aja närvi inimene, kes käib talle poest jooke toomas, ega pea loengut alkoholismi kahjulikkusest. Ülekaalulise inimese kõige parem sõber on see, kes lõikab talle suurema torditüki ja tema suurim vaenlane see, kes räägib infarktist ja kolesteroolist. Samas teavad nii kurjategija, meelemürgisõltlane kui ülekaaluline, et selline elu, mida nad elavad, võib tappa nii neid endid kui teisi, kellega kokku puututakse.
Samamoodi häirib end rahvale vastandavat "koorekihti" SAPTK ja need poliitilised jõud, kes ei karda kuulutada, et kuningas on tegelikult alasti, tema alluvatest kolmandik elab vaesuses ja kuninga maksukogujad kurnavad rahvast, leivaküpsetajaid ning õllepruulijaid. Et sõjavägi harrastab kasutut paraaditsemist mõõkadega, millega saab vaid võid leivale määrida. Et laevaomanikud otsivad teisi kuningriike, kuhu oma maksud maksta. Reaktsioon sellele on ühene – kui keegi julgeb kuningale rääkida tõtt, siis tuleb ta kuulutada naaberkuninga salakuulajaks, ning raeplatsil kõigile lobamokkadele õpetuseks võlla puua.
Sisuliselt nii võikski kokku võtta SAPTK ja meedia praeguse vastasseisu. Eriti hale on nimetada SAPTK vastas seisvaid tegelasi ennastülendavalt „ajakirjanduseks" – ajakirjandus ei anna ideoloogiliselt kallutatuid ja erapoolikuid hinnanguid, vaid esitab kodanikele informatsiooni, mille alusel kodanik teeb oma isiklikud järeldused. Kas on vaja imestada, et Eestis valitsev meelsussurutis on andnud põhjust Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks ning portaali „Objektiiv" ellukutsumiseks?
Vajadus selle järgi on lausa karjuv. Seda näitab ka toetus, mida SAPTK ja selle portaal on saanud kodanikelt, lugejatelt. Tänu nende kannustusele ja annetustele tegutsetaksegi. Kas saaks Eesti Vabariigis tegutseda asutus, mis jätab esitamata aruanded? Riik võtab pihtide vahele isegi kogudused, mis on vahel laisad esitama nõutud dokumentatsiooni.
Vajadus SAPTK ning portaali „Objektiiv" ellukutsumiseks oli ülimalt terav. Kui minule tehti ettepanek koostööks, võtsin ma selle tänuga ja pikemalt mõtlemata vastu. Ma olen nimelt naiivne inimene ja arvan nagu Jošua Ha-Nozri Bulgakovi teosest „Meister ja Margarita," kes prokuraator Pilatuse küsimusele „kas Tõde on raske rääkida," vastas lihtsalt: „Tõde rääkida on lihtne ja meeldiv." Seda enam hämmastas mind, et paljud inimesed olid SAPTK koostööettepanekust ehmatusega eemale põrkunud, pelglikult jututeemat vahetanud, ära öelnud vabandusega: „Jah… Võiks küll, aga mul on ju töö… Karjäär. Ma ei või kaotada oma ametit…"
Võib muidugi mõista inimesi, kes laste nimel neelavad alla kibedaid pille ja teevad halva mängu juures hea näo. Ma võin mõista ka kuningat, kes ütleb otse välja: „Ma annan teile piitsa, sest ma tahan nii. Ma hakkan teie suid kinni panema, teid välja saatma ja üles pooma, sest mulle ei meeldi, et ma teile ei meeldi." See oleks aus ja varjamatu diktatuur. Aga ma ei mõista ennast vabaks, demokraatlikuks riigiks nimetavat moodustist, mille kodanikud teda kardavad, kes ässitab oma ketikoeri purema tema poliitikaga mittenõustuvaid inimesi.
Juba Vana Testamendi ajal hoiatati valitsejaid inimeste allasurumise eest. Lõpetuseks ütlen paljusid autoreid ja teoseid parafraseerides ühe iidse tõe: „Ei või püsida riik, kui keisrihärra peab oma koerakarja rohkem inimesteks, kui neid, kellelt ta maksuraha korjab."