Illustratsioon: Bigstockphoto.com / Objektiiv

Eeldatavasti riikliku taustaga anonüümne blogi ei peaks avalikkusele pakkuma oma meediaanalüüsi enne, kui ennast lugejatele korralikult esitletakse ning oma taust ja eesmärgid lahti räägitakse. Kui anonüümne mõjutustegevus on demokraatlikus ühiskonnas taunitav, siis kehtib see põhimõte ka antud juhul, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.

Ma olen „kaitseliidu vabatahtlike" anonüümsest blogist nimega Propastop kirjutanud ka mitmel varasemal korral. Seekord annab selleks põhjuse kõnealuses blogis avaldatud artikkel „Onlinemeedia pisivormide välimääraja", mis algab tõdemusega: „Viimaste aastatega on hoo sisse saanud ning üsna tavaliseks muutunud kõikvõimalike huvigruppide iseseisvad online väljaanded. Kanalid, mis võimaldavad traditsionaalsest meediast sõltumata sõnumit levitada ning tihtipeale tehakse seda ainult oma huvidest lähtuvalt, olles seetõttu tasakaalustamata ning kaldu materjali autori vaadete suunas."

Niisiis on Propastop võtnud vaatluse alla võrgulehed, mis soovivad oma sõnumit levitada traditsioonilisest meediast sõltumata ning teevad seda tasakaalustamata, s.t on ebaobjektiivsed ja kallutatud. Järgnevas ülevaates tuuakse alajaotuste kaupa lugejate ette erinevad online-meedia väljaanded – erakondade väljaanded, maailmavaatelised väljaanded, teemapõhised väljaanded, meelelahutusväljaanded, reklaamirahasid püüdvad kanalid ja propagandaväljaanded ning nende lühitutvustus.

„On üheselt mõistetav, et me ei saa lugeda võrdse häälestatusega professionaalsete ajakirjanike ja toimetajate poolt avaldatud uudist ERRis ning hobiajakirjanike tekste erakonna väljaandes," leiab Propastop.

See on väide, millega vast iga lugeja võiks esmapilgul nõustuda, sest kahtlemata näivad objektiivsemana need meediaväljaanded, kus töötavad professionaalsed ajakirjanikud ja toimetajad, mitte aga need, mis täiesti ilmselt lähtuvad mõne erakonna huvidest või huvigrupi vaadetest ja mida veavad asjaarmastajad.

Kuid Propastop jätab märkimata, et maailmavaateliste portaalide levik ei ole seotud ainult erinevate huvigruppide sooviga oma vaateid ja seisukohti levitada, vaid on tingitud paljuski sellest, et nn peavoolumeedia uudiseid ja arvamusplatse kogetakse kallutatuna. Kui Propastop soovib avalikkust hoiatada „onlinemeedia pisivormide" kallutatuse ja ebaobjektiivsuse eest, siis tuleks alustada probleemi juurest ehk nn liberaalsete ühiskondade peavoolumeedia väljaannete maailmavaatelisest üheülbalisusest, uudiste kallutatusest ja üldse ajakirjanduse klassikaliste funktsioonide (lugejate erapooletu informeerimine, võimu kriitika jne) taandumisest.

Nn meelsusmeedial ja ka parteilisel meedial on oma vajalik roll ning nad ei saa ega kavatsegi hõivata meediamaastikul kohta, mis kuulub nn peavoolu ajakirjandusele. Ent terve ühiskonna seisukohalt on suurte meediaväljaannete ja -kanalite erapooletus ja ajakirjanduslik professionaalsus kordades olulisem kui „pisivormide" (nagu Propastop neid deminutiivselt nimetab) puhul.

Eriti käib see maksumaksja raha eest ülal peetava Rahvusringhäälingu kohta. ERRi kallutatus vähemalt teatud maailmavaateliste teemade puhul on korduvalt ja korduvalt kõneks olnud – võtame kasvõi portaalis Objektiiv hiljuti esile toodud näite kahe erineva meeleavalduse kajastamisest. Nimelt kõrvutatakse 23. jaanuari saates „Fookuses" kahte uudislugu, mille toimetajaks on Tiina Jaakson. Üks neist räägib hiljutisest naiste marsist, varasem aga SAPTK meeleavaldusest 2014. aastal. Mõlemad reportaažid annavad põhjust järeldada, et ERR-i kajastus Eesti ühiskonnas toimuvast on selgelt kallutatud pahemliberaalsuse, feminismi ja sooteooria kasuks. Rõhutan, et see on vaid üks näide paljude teiste omataoliste seas.

Nüüd aga jõuame küsimuseni, mis kerkib ikka ja jälle: kelle väljaanne on „kaitseliidu vabatahtlike" anonüümne blogi Propastop, mille tekste võimendab näiteks Postimees? Kuna Kaitseliit on riiklik struktuur – kaitsejõudude osa –, siis on ainumõeldav vastus, et Propastop on riikliku propaganda edastamise tööriist. Seda enam, et Propastopi loomise algatus sündis kuuldavasti valitsusele lähedalseisvates ringkondades.

Minu kriitika ei ole suunatud sellele, et riigiasutused ja nende kureeritud veebilehed juhivad tähelepanu võõrriikidest lähtuvale Eesti-vaenulikule propagandale. Igal riigil on õigus ja kohus end kaitsta, ka vaenuliku ja valeliku informatsiooni eest.

Hoopis teine on lugu aga siis, kui julgeolekuasutused sekkuvad Eesti või Lääne sisepoliitilistesse küsimustesse, kuulutades mõned võimukriitilised liikumised või poliitikud „Venemaa kasulikeks idiootideks" (nagu seda on teinud kapo) – eesmärgiga neid diskrediteerida ja vähendada elanike toetust neile. Või kui näiteks süvariigi propagandablogi hakkab „erapooletult" analüüsima Eesti meediamaastikku, esitades nimekirja sisult, kvaliteedilt ja eesmärkidelt äärmiselt erinevatest väljaannetest, mille suhtes peaks avalikkus olema eriliselt tähelepanelik.

Ma tahaksin väga teada, kelle laulu laulab Propastop. (Ehkki see on blogi sisu põhjal ilmne.) Kui tegemist on teatud riigiasutuste („süvariigi") poolt ellu kutsutud blogiga, siis läbipaistvuse huvides tuleks see ka välja öelda. Kui tegemist on mingi konkreetse huvigrupi eraalgatusliku lehega, siis tahaks samuti kuulda, kes on selle taga ja mis asja aetakse.

On tähelepanuväärne, et ajal, mil ohtrasõnaliselt taunitakse avalikkuse mõjutamist anonüümsuse või pseudonüümi taha varjudes, tegutseb Eesti riigikaitse struktuuriga (Kaitseliiduga) mingil viisil seotud veebileht anonüümselt küll propaganda tõrjumise, küll meediaanalüüsiga – ühesõnaga, avalikkuse seisukohtade mõjutamise ja kujundamisega. Ja suuremate väljaannete (nagu Postimees) jaoks on täitsa okei selle anonüümse blogiga koostööd teha.

Mina olen Propastopi artiklis mainitud konservatiivse veebilehe meiekirik.ee (2007–2015) ja meiekirik.net (alates 2016) peatoimetaja ja võin kinnitada, et Meie Kirik on algusest peale teada andnud nii toimetuse liikmete nimed kui veebilehe eesmärgid. Niisamuti olin ma aastatel 2015–2018 portaali Objektiiv peatoimetaja – ka see portaal on selgelt välja öelnud nii omaniku (SAPTK), toimetuse koosseisu kui ka väärtused ja põhimõtted, mille eest seistakse.

Leian, et üks anonüümne blogi, millel on eeldatavasti riiklik taust, ei peaks avalikkusele pakkuma meediaanalüüsi enne, kui ennast lugejatele korralikult esitletakse ning oma taust ja eesmärgid lahti räägitakse. Kui anonüümne mõjutustegevus on demokraatlikus ühiskonnas taunitav, siis kehtib see põhimõte ka antud juhul.

Samal teemal:

Faktikontroll: Propastop ajab Lihula ausamba kohta jama

Propastop.org kui globalistide propagandakanal

Urve Eslas: Propastopi algatas Ilmar Raag

Propagandablogi Propastop: me ei saa Eesti riigilt rahalist toetust