Kolumn: kes lahingusse läheb, peab arvestama vastupanuga

Malle Pärn. Foto: SAPTK

Dialoog lõpeb seal, kus üks pool võtab otsustavalt kasutusele demagoogiarelvad ja lakkab teist poolt kuulamast. Selline lahing ei lõpe kunagi. Demagoogid, kellel puuduvad tugevad argumendid, püüavad loomulikult saavutada valitsuse poolehoidu, ja kehtestada seadust, mis keelab vastaspoolel oma seisukohtade avaldamise. Ent kas see on võit või hoopis kaotus, arutleb kolumnist Malle Pärn.

Paljusid üllatas EELK kirikuvalitsuse leebe otsus kooseluseaduse tulise eestkõneleja Annika Laatsi suhtes. Otsustati probleemi üle tõsiselt arutada. Sellega võeti kenasti kuulda “geikristlaste” esindaja soovitust, mis hiljuti avaldati liberaalses populaarteaduslikus portaalis Kirik & Teoloogia, mis minu samateemalise artikli avaldamisest keeldus, hinnates mu argumente puudulikeks või nõrkadeks.

Arutelu on muidugi vajalik, aga olgu see ikka aus, mitte kallutatud, nagu see seni meedias on olnud.

Inimestevahelised suhted on keerulisemad kui me suudame endale lahti selgitada. Nii nagu me ju täielikult ei suuda mõista ka omaenda – saati siis veel teiste – elu mõtet või tegelikke eesmärke.

Mõistlik, arukas inimene vähemalt püüab seda mõista, ja tunnistab enda võimetust. Ja küllap ta midagi selle püüdmise käigus ka aeg-ajalt tunnetab.

Me ei suuda näha asju päriselt nii, nagu nad on, ikka näeme kõike ainult ühelt poolt, sealt, kus me oleme ise. Ja vaidleme vastu sellele, kes kirjeldab seda, mida tema näeb sealt, kus asub tema.

Elus on alati “meie” ja “nemad”. Plakati peal võime kõik ühte punti siduda, tegelikult me mingis mõttes kogu aeg vastandume kellelegi, millelegi. Niimoodi me ju identifitseerime ennast teiste hulgas.

Hindajad (ja loomulikult ka ajalehetoimetajad) peaksid oskama vahet teha, kas see vastandumine on rünnak, halvustus, vägivaldne, mainet või tervist kahjustav – või on lihtsalt rahumeelne oma seisukoha, oma suhtumise avalik väljendamine. Ja seda ei tohi mingil tingimusel ära keelata, või omakorda halvustada, laimata, rünnata. Nagu seda teevad need, kes on endale mitte just eriti auväärse nime võtnud: geiaktivistid.

Lõbusad, kirevad, kergemeelsed (inglise keeles gay) võitlejad ei näi tegelikkuses üldse eriti lõbusad olevat, on hoopis väga vihased ja kitsarinnalised. Perekonna kaitseks algatatud liikumine ju tegelikult neid ei ründa ega kahjusta, keegi ei kutsu rahvast üles neid peksma või vihkama, lihtsalt see mudel, mida aktivistid tahavad ühiskonnale peale suruda, ei sobi perekonna kaitsjatele. Ja igaühel on õigus oma maailmanägemist avalikult väljendada. Kas seda on tõesti nii raske mõista?

Kui millegi eest võitlusse minnakse, siis tuleks arvestada tagajärgedega. Väga naiivne on see võitleja, kes soovib, et kõik kohe talle alla annaksid, ja ühiskond otsekohe hakkaks maailma nägema nii, nagu tema seda näeb.

Iga võitlus on lahing. Iga kindral peab arvestama sellega, et vaenlane, keda ta ründab, talle ka vastu hakkab. Igaüks tahab ju oma maailma kaitsta. Kujutage ette kindralit, kes kaebab vaenlase kohtusse, sest see julges talle oma armeega vastu marssida. Muidugi on sõdalaste hulgas alati ka argu nahahoidjaid, kes ründajale otsekohe alla annavad ja tema poole üle tulevad.

Aga iga rahva hulgas on alati ka neid, kes on oma põhimõtetes kindlad, kellel on tugev õiglus- ja patriotismitunne, kes on valmis ennast oma rahvast kaitstes ohvriks tooma. Meil on seda teinud SAPTK ja EKRE. On äärmiselt veider, et neid inimesi püütakse halvustada. Nad on kangelased. Nad on ju viskunud kahuritoru ette. Neid mõnitatakse, laimatakse, sõimatakse, ähvardatakse, nende vastu tahetakse kasutada repressiivorganeid.

Võitlejaid saab hinnata ka selle järgi, missuguseid relvi nad kasutavad. Kui lahing käib sõnade ja mõistetega, põhimõtetega, traditsioonidega, siis on peamiseks ausaks relvaks rahulik ja viisakas veenmine. Arukas ja vastase suhtes respekti säilitav dialoog. Ja muidugi aus propaganda – ent mitte ühe-, vaid ikka võrdses ulatuses mõlemapoolne. Seda nõuab demokraatlik sõnavabadus.

Ent siin on suur oht libiseda kergema vastupanu teele. Dialoog lõpeb seal, kus üks pool võtab otsustavalt kasutusele demagoogiarelvad, ja lakkab teist poolt kuulamast. Kõik teise poole argumendid pööratakse ümber, neid naeruvääristatakse, ei püütagi mõista, või öeldakse lihtsalt: see on vale, see on iganenud seisukoht.

Selline lahing ei lõpe kunagi, see on nagu oma saba tagaajamine. Demagoogid, kellel puuduvad tugevad argumendid, püüavad loomulikult saavutada valitsuse poolehoidu, ja kehtestada seadust, mis keelab vastaspoolel oma seisukohtade avaldamise. Ent kas see on võit?

Ei, sõbrad, see on KAOTUS, see on enda nõrgemuse tunnistamine.

Meie lõbusad aktivistid ei ole tõsiselt võtnud mitte ühtki vastaste argumenti. Minu soovitus neile on: hakake neid tõsiselt võtma. Püüdke neid mõista. Hakake ennast ja oma seisundit tõsiselt uurima, jätke kõrvale kogu see äraõpitud võltstõdede arsenal, mida te kasutate, see ei veena mitte ühtki mõistlikku inimest.

Otsige endast meeldivaid külgi ja hakake pigem neid avalikkusele propageerima. Iga vihase väljaastumisega lisate te ainult õli tulle, tekitate ainult veel rohkem viha. Püüdke olla sallivamad. Ja jätame seksuaalsuse rõhutamise kõrvale. Olgem lihtsalt inimesed!

Kinnitan, et ma ei vihka homoseksuaale. Ma ei tea kedagi, kes vihkaks. Ma tahaksin ainult, et ühiskonnas olulisi probleeme arutataks viisakalt, ausalt ja mõistlikult.

Ja, muide, lahingutega on enamasti nii, et nendest saab kasu ainult mingi väike grupp, aga kannatab kogu rahvas.

Enamus homoseksuaale ei soovi oma eraelu pidevalt avalikkuse ees arutada, nendele teeb see sõnasõda ilmselt kõige rohkem haiget.

Miks see nõndanimetatud “inimõiguste keskus” neid ei kaitse?

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!