Presidendilossi ees laotatakse vaipu maha. Foto: Toomas Huik, Postimees/Scanpix

President, kes oskab tõepoolest liita ja ühendada, peab kõigepealt loobuma "liitmise" ja "ühendamise" ideoloogilistest tähendustest, leiab kolumnist Heido Trofimov.

Mina isiklikult ei toetanud ainsatki presidendikandidaati, kes riigikogus või valimiskogus üles seati, ning seega olin iseenesest rahul valimiskogu otsusega president valimata jätta. Kas valge sedel oli ka riigimehelik otsus või kas valijamehed said enda "tööga" hakkama, on küsimused, mida pean paremaks mitte puudutada. Aga miks mulle senised kandidaadid ei meeldinud ja millist presidenti ma siis ootan?

Kampaania käigus esitati mitmesuguseid maksiime selle kohta, milline peaks või võiks president olla. Üks köitvamaid oli kindlasti lubadus olla rahvast ühendav president, mida tõotasid vist küll kõik, kel presidendivalimisse üldse asja oli. Aga mida on tarvis rahva ühendamiseks? Ma ei ole kindel, kuid pärast pooleaastast "parteideülese" ja "kõikide inimeste" presidendi otsimise kampaaniat tundub mulle, et igatahes palju rohkem, kui ükski senistest kandidaatidest ette suudab kujutada.

Ühendaja ülesanne ei ole kadestamisväärt, kuna ta seisab silmitsi leeridega, kes väärtuskonfliktile omaselt ei tahagi saada ühendatud.

Ühendaja ülesanne ei ole kadestamisväärt, kuna ta seisab silmitsi leeridega, kes väärtuskonfliktile omaselt ei tahagi saada ühendatud. Kompromissi siiras otsimine võib mõlemad osapooled üksnes veel tigedamaks muuta; see on selgrootus, kauplemine tähtsate väärtustega, mis on mõnes mõttes veel põlastusväärsem kui selge vastandumine.

Nii ei ole mõtet oodata ühendamisest musta ja valge oskuslikku kokkusegamist halliks. See on veel halvem, kui musta või valge juurde jäämine. Aga kas on olemas ka midagi paremat?

Ma arvan, et on olemas võimalus esindada samal ajal nii musta, valget kui ka halli, olemata seejuures skisofreeniline või selgrootu. Tegu oleks presidendiga, kes küll kõigile ei meeldiks, aga kes ka ei süvendaks konflikti; kes suudaks erinevaid maailmavaateid sellisel tasemel mõista, et isiklikest vaadetest hoolimata tunneksid kõik, et nende muredest saadakse vähemalt adekvaatselt aru. Tegu oleks avarapilgulise ja peene kultuuritajuga presidendiga, kes suudab vastuolude põhjusi sügavuti mõista ning seeläbi vaimses mõttes "piire ületada", omades seejuures siiski kindlaid vaateid ja pälvides austust ka neilt, kes temaga ei nõustu.

Halvad ühendajad kipuvad lähtuma põhimõttest, et kui kõik vaid mõtleksid nii, nagu nemad, siis olekski ju rahvas ühendatud.

Tahes-tahtmata tundub mulle, et suudan enda ideaalpresidenti visandada üksnes selle kaudu, mida ta ei ole. Nii näiteks on ühendamisega seoses tihti räägitud vajadusest kuulata. Seda vajadust tunnistavad kõik. Aga on mitmeid eri sorti kuulamisi. On olemas patrooni seisusest, teisi moraalse üleoleku positsioonilt armulikult "järele aitav" kuulamine: "Ma mõistan, et teiega tuleb rahulikult rääkida". Sellist suhtumist esindas rohkem kui üks presidendikandidaat, kelle meelest rahvas on nähtavasti patsient, kes vajab kui mitte arsti siis vähemalt leebet ja sõbralikku hooldusõde.

Vajame presidenti, kelle puhul rahvas ise tunneb, et teda mõistetakse. Kandidaat, kes peab enda "mõistvust" ja "kuulamisoskust" deklareerima hakkama, ei sobi.

Halvad ühendajad kipuvad lähtuma põhimõttest, et kui kõik vaid mõtleksid nii, nagu nemad, siis olekski ju rahvas ühendatud. Jack London on öelnud, et piiratud inimene oskab piiratust näha vaid teistes; ta peab enda maailmavaadet väga avaraks ja punkte, kus tema maailmavaade kellegi teise omaga kokku põrkab, teise piiratuse tähisteks. Aga milline kolossaalne vahe on seisukohtadel "Ma olen valmis võrdsetel alustel arutama teie seisukohti, mida ma ei jaga" vs „Ma olen valmis kannatlikult ootama ja kaasa aitama, kuni teie maailmapilt avardub, st kattub minu omaga"!

Nii seisneb ühendamine oskuses saada hakkama erinevate maailmavaadetega just sellisena, nagu nad on, mitte inimeste ümberõpetamises "paremat" maailmavaadet omaks võtma ehk harjuma sellega, milline on kellegi teise nägemus.

Käimasolev "kultuurisõda" või väärtuskonflikt pakub ohtralt võimalusi halbade ühendajate esileastumiseks.

Käimasolev "kultuurisõda" või väärtuskonflikt pakub ohtralt võimalusi halbade ühendajate esileastumiseks, kes küll ei taipa, milles küsimus seisneb, kuid on äärmiselt veendunud enda heades kavatsustes. Head kavatsused on head, aga kui probleemi ei mõisteta, võib neist ka palju halba sündida.

See kehtib ka ühendamise ja liitmise püüdluste kohta. See on hea, kui on taibatud ühendamise ja liitmise vajalikkust. Aga keda täpselt on vaja ühendada ja liita? Võtame näiteks kooseluseaduse "tsunami", nagu nimetas seda Indrek Tarand. Ma ei arva, et president, kes iseenesest peaks sellist seadust heaks mõtteks, ei saaks mingil juhul rahvast ühendada. Küll aga kandidaat, kes lubab teha kõik endast oleneva, et kooseluseaduse läbisurumine lõpule viia, näib mulle viibivat valgusaastate kaugusel igasugusest võimalusest rahvast ühendada. Kuidas saab enda esitlemine ühendajana sellisele kandidaadile üldse pähe tulla, kui ta "tsunamis" nõnda sõjakalt ühe poole valib? Mida ta ühendamise all silmas peab?

Ilmselt seda, et tema oleks "president nii homode kui heterote jaoks". Kuid kooseluseaduse näol ei ole tegemist mingi homode ja heterote vastasseisuga, kus tuleb välja arendada selline seisukoht, mis mahutaks mõlemaid. Selles arusaamises puudub igasugune sügavus. Tegu on maailmavaatelise konfliktiga, mille keskmes on arusaam perekonna ja abielu olemusest ja sellega seonduvatest moraalsetest küsimustest, ning erinevad maailmavaated selles küsimuses ei jookse üldsegi seksuaalse orientatsiooni piire mööda. Kui keegi näeb konfliktis üksnes ja täienisti "vähemuste kaitsmist enamuse eest", näitab see üksnes seda, et ta ei mõista üldse, milles ühe poole jaoks küsimus seisneb. Selle mõistmisest ilmajäetud poole jaoks omandab "ühendamine" lõpuks vaid ideoloogilise sisu; sellest ei saa midagi muud kui koodsõna, mis tähistab tegelikus konfliktis ühe poole valimist.

Sügavuse puudumine konfliktsete küsimuste mõistmisel ei ole mingi abstraktne probleem, vaid lausa suur oht, kuna saab viia üksnes tegeliku konflikti süvendamiseni. Antud juhul on see viinud selleni, nagu sedastab Kersti Nigesen: "Selgub, et suhtumise põhjal samasooliste abieluõigusesse võib jagada inimesed headeks ja halbadeks, õigeteks ja valedeks." Lõhe, mida halb ühendaja kas ei näe või ei tunnista, laieneb.

Kippusin kirjutama ühendamisest selle kaudu, mida see ei ole, või teisisõnu halvast ühendamisest. Heast ühendamisest ma veel ei oska rääkida. Aga loodan näha vabariigi presidendina mõnd avarapilgulist inimest, kes oskaks. Soovin talle selleks jõudu.