Peaminister Taavi Rõivas Stenbocki majas. Foto: Erik Prozes, Postimees/Scanpix

Kolumnist Malle Pärn kirjutab, et demokraatlik valitsus peab teenima oma rahvast ning on kohustatud arvestama ka nendega, kes hääletasid teiste parteide poolt, sest ka nemad on rahvas.

Kilter, kubjas, aidamees – need on põrgus kõige ees. Nõnda ütles meie vanarahvas.

Eks see ole ikka nii olnud, et valitsev klass ei hooli alamast klassist. Nendest, kes teevad ühiskonnas tegeliku töö ära. Kes midagi toodavad, või meid kõiki teenindavad. Ja iga süsteem, ükskõik kui ebaõiglane või vägivaldne, leiab endale alati ustavaid teenreid. Igal ajal on omad kiltrid, kupjad, aidamehed, vasallid ja satraabid, kes on enda meelest kõrgema klassi kodanikud.

Sotsialism kaotas ametlikult klassivahed ära, ka demokraatia kuulutab kõik inimesed võrdseiks. Ent see on teooria, praktika ei lähe sellega kokku. Ja selle tõsiasja varjamiseks on loodud uus teadusharu: demagoogia. Kõlavate sõnadega räägitakse demokraatiast ja inimõigustest, mis peaks ühtlaselt ja võrdselt kõigi jaoks kehtima. Tegelikkuses eksisteerivad klassivahed vapralt edasi. Ikka on ühed võrdsemad kui teised.

Aga rahvaga ei ole kerge selle teoreetilise vabaduse tingimustes hakkama saada, sest talle on liiga palju haridust võimaldatud, ta oskab demagoogiat läbi näha. Ja kipub nõudma, et poliitikute sõnad ja teod oleksid omavahel kooskõlas, mitte vastuolus.

Võltsdemokraatia peab ilmselt hakkama hariduse kättesaadavust piirama. Milleks pärisorjale kirjaoskus? Pärisori peab uskuma poliitikut, mitte ennast, ka mitte õpetlast, filosoofi ega luuletajat.

Esimene samm selleks on tehtud. Erakoolide õhuventiilid tuleb koomale tõmmata! Ei tohi lastele õpetada igasugu kahtlasi ja kahjulikke tarkusi! Riigikoolid on kenasti ministeeriumi käpa all.

Ometi näitab erakoolide olemasolu ja aina kasvav populaarsus vaid seda, et nii-öelda riiklik haridus on kaotanud rahva usalduse. Muidu räägitakse "õhukesest" riigist, aga haridust on vaja ideoloogiliselt juhtida ja kontrollida.

Haridus (ka lasteaiad), meditsiin ja politsei peaks olema demokraatlikus riigis rahvale tasuta. Ja tegelikult ka õigussüsteem. Siis võiks juba hakata rääkima õigusriigist. Eesti on ilmselgelt maksu- ja trahviriik.

Ülo Vooglaid kirjutas väga valusad sõnad: "Kui riigikogu ja valitsus peab teenima oma rahvast, siis on nii üks kui teine kohustatud teadma, mida Eesti rahvas tahab ja seda ka arvestama. Kui on teada, et 80% rahvast on sündmuste käigu pärast sügavas mures, siis seda peavad arvestama nii riigikogu kui ka valitsus. Kui riigikogu saadikud ja valitsuse liikmed asuvad seisukohale, et nad oma rahvast teenida ei taha, tuleb mandaat või amet maha panna."

Me kohtame meedias aina teateid, et Eesti on midagi otsustanud, vastu võtnud, millekski valmis ja nii edasi, kusjuures otsekohe vastab neile teadetele tugeva ja vihase protestiga sellesama Eesti rahvas. Kes see Eesti siis on, kes teeb otsuseid, mis rahvale ei meeldi? Miks siis öeldakse, et riik ehitab, riik kulutab, riik toetab, kui tegelikult OTSUSTAB seda valitsus, ainuisikuliselt, rahva käest küsimata?

Kas eesti rahvas ei kuulu enam Eesti koosseisu? Kas riik=valitsus? Kas meie valitsus on rahva riigist ära lahutanud? Mingis küsitluses toetas peaministrit 2 protsenti vastanutest, miks ta tagasi ei astu? Miks ta vähemalt huvi ei tunne, millest see tingitud on? Ta käitub nii, nagu oleks ta kogu rahva lemmik.

Demokraatlik valitsus peab teenima oma rahvast. Tervet rahvast, mitte kaht või kahtkümmet protsenti. Valitsus on kohustatud arvestama ka nendega, kes hääletasid teiste parteide poolt, sest ka nemad on RAHVAS!

Kui Eesti ongi mõeldud olema Euroopa totalitaarprovints, siis tuleb seda ka avalikult kuulutada, rahvas peab teadma, missuguses riigis ta elab!

Rahva rahulolematus on meie poliitilise segaduse TULEMUS, mitte isekus, rumalus või pahatahtlikkus.

Vastukaaluks öeldakse aga: "Eesti peab panustama". Siin juba ei mõelda Eesti all pea- või välisministrit, isegi mitte riigikogu, vaid ikka eesti rahvast tervikuna. Sedasama rahvast, keda lakkamatult sõimatakse.

Sellesama rahva ühisest rahast toetatakse rikkaid pankasid, Euroopasse tungivaid heaoluotsijaid, makstakse kompensatsioone meie lennufirma põhjalaskjatele, samuti nendele riigikogulastele, keda rahvas enam Toompeal näha ei taha, ja ministritele, kes oma tööga hakkama ei saa.

Isegi presidendile, kes peagi ametist lahkub, kes ometi pole mitte midagi ära teinud selle rahva heaks! Vastupidi: ta on vähemalt kaks aastat oma rahvast sõimanud, mõnitanud, laimanud ja sildistanud.

Ta peaks Eestist uhkelt lahkuma, tal on ju selle vastiku vihakülvaja rahva pärast häbi, kuidas ta saab siis pärast ametist lahkumist meie almustest elama hakata? Elu lõpuni "rassistide" ja "homofoobide" teenitud räpast raha vastu võtta? Kas see pole alandav?

Ülo Vooglaid: "Pettusele rajatud süsteeme ja struktuure ei või täiustada, need on vaja asendada."