Läänekiriku suure paastu aeg hakkab peagi lõppema, õigeusklikel see alles algas sel nädalal, põhjuseks on erinevad kalendrid, mille järgi kirikud elavad. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida, vaid ühisest osast meie kristlikel kirikutel – paastust ja valmistumisest Issanda ülestõusmiseks.

Paastuajal räägitakse palju mõningatest toitudest hoidumisest, ja õige see on, sest see aeg on mõtisklusteks ja palveteks, mitte enda kere himude orjamiseks. Mõni üliinnukas võib ajada näpuga järgi valmistoodete koostisnimekirjas, et mitte mingil juhul keelatud aineid manustada. Keegi muigab sojakreemi, sojakotlette, paastušokolaadi või lihavaba viinereid vohmides kõrgilt nõrgukeste üle, kes paastu pidada ei suuda. Ent keegi pühadest inimestest on öelnud, et kui paastumise puhul oleks asi vaid söömises, siis oleksid paradiisis ainult lehmad.

Suur paast ei ole ka mitte oma pattude revisjon, mille puhul peaks kartma mõne eksimuse kahe silma vahele jäämist – kui Issand peaks meeles kõik meie patud, kes suudaks siis üldse püsti seista?

Läbi sajandite on ühendatud paastumine ja meeleparandus ning ilma selleta ei ole õigetest toitumisreeglitest mitte mingisugust kasu. Sõna "meeleparandus" ise tähendab "meelemuutust", "mõtlemise teisenemist", "ümberhindamist". Ilma meelemuutuseta oleme kui vanatestamentlikud judaistid, kelle jaoks oli olulisimaks õige seaduse täitmine. Ning neid seadusi ei olnud vähe. Kümne käsu põhjal oli arenenud tõeline süsteem, mis koosnes 248-st kohustusest ja 365-st keelust. Nende hulgas oli "hingamispäevateekond" – umbes kilomeetri pikkune maa, mida võis sabatipäeval käia, rikkumata hingamispäeva seadusi. Keeld õmmelda – nõela võis pista riidesse, ilma et selle ots oleks teiselt poolt välja tulnud. "Hingamispäev on inimese jaoks, mitte inimene hingamispäeva jaoks," tõdes Jeesus, ning mitmes evangeeliumikohas rikub ta hingamispäeva reegleid osutamaks, et ülimaks on omakasust loobuv ligimesearmastus.

Oma isekusest, ahnusest ja ülbusest loobumiseks on võimalus iga päev. Suure paastu ajal on aga läbi sajandite pööratud erilist tähelepanu Kristuse elule ja ohvrile, mille Looja andis selleks, et me võiksime osa saada Igavese Elu allikast. Me elame mõeldes enamasti vaid iseendale. Elame nii, nagu ei oleks Jumalat olemaski.

Erak Eufremosel oli kord ammusel ajal asja linna ning keegi lõbunaine astus talle ligi, et ahvatleda kõrbeisa endaga kaasa või siis vähemasti teda endast välja viia. Keegi ei olnud näinud kunagi, et Eufremos oleks vihastunud. "Tule minuga," ütles erak naisele ning see läks temaga võidurõõmsalt kaasa. Nad jõudsid turuplatsile, kus oli palju inimesi, ning Eufremos ütles naisele: "Tee nüüd siinsamas seda, mida sa kavatsesid." "Kuidas võime seda teha avalikult siin, kus on palju rahvast? Häbi oleks ju!" "Kui me häbeneme inimesi," vastas erak, "siis seda enam peame kartma Jumalat, kes toob valguse ette pimedusse varjunud asjad ning teeb avalikuks inimsüdamete kavatsused." Lõbunaine lahkus eraku juurest, loobudes oma plaanist teda häbisse saata.

Ei ole vahet, kas me usume Jumalasse või ei, Tema ette astume ükskord niikuinii, et anda aru oma mõtetest, sõnadest, tegudest ja tegematajätmistest. Kõik saab avalikuks. Mida võisime varjata inimeste eest, ei jää peidetuks Loojale. Meie oma südametunnistus – ainus, mille võtame siit ilmast kaasa – on selles olukorras meie enda sõber või vaenlane. Kirik ei ole tseremoniaalbüroo, vaid läbi sajandite on ta hoidnud ning jaganud igavikulist tarkust, mis aitab meil elada täisväärtuslikku elu siin maa peal ning jätkata seda seal, kus ei ole pisaraid ega surma.

"Enesetaltsutamise eesmärk ei ole mitte ainult õigesti toituda, vaid oma südamest kõige kurjuse ja sellest lähtuva väljakiskumine," ütleb Optina kloostri staarets ehk vanake Leo.

Luuka evangeeliumis ütleb Jeesus: "Te ei saa orjata Jumalat ja mammonat." Ning sellele reageerisid tema kuulajad, kes teesklesid kasinust, ent siplesid ka rikkusejanus: "Aga seda kõike kuulsid ka variserid, kes olid rahaahned, ja nad irvitasid Jeesuse üle. Ja ta ütles neile: "Teie olete need, kes end õigena näitavad inimeste silmis. Aga Jumal tunneb teie südant, sest mis inimeste seas on kõrge, see on Jumala ees jäledus.""

"Parim paast on võtta Jumalalt kannatlikult vastu kõike, mida ta saadab," ütleb Optina Anatoli (Vanem).

"Kirjutate mulle, et paastusite halvasti. Noh, tänage Issandat sellegi eest, et aitas teid mõõdukaks jääda ja pidage meeles Johannes Redelikirjutaja sõnu: "Ära ainult paastu, vaid taotle alandlikkust ja leplikkust ning sellega päästab sind Issand!"" vastab ühele oma vaimulikest lastest Optina Josif.

Kõige tähtsam, mida saab teha kannatusnädalaks ja ülestõusmispühadeks valmistudes, on tulla pihile ning avaldada oma patud. Kaasaegse inimese jaoks on see väga keeruline. Aga ilma patukahetsuseta ei saavuta me paastu peamist eesmärki. Hing ei saa puhtaks patu porist ja saastast.

Õigeusklikud loevad sel nädalal patukahetsuskaanonit ja sellega koos ka Süüria Efraimi patukahetsuspalvet:

"Mu elu Issand ja Valitseja! Ära anna mulle laiskuse, meeleheite, auahnuse ega tühja lobisemise vaimu.

Vaid anna mulle, Su teenijale, meelepuhtuse, alandlikkuse, kannatlikkuse ja armastuse vaimu.

Issand, mu Kuningas! Lase mind näha mu üleastumisi ja ära lase mind mu venda hukka mõista, sest Sina oled kiidetud igavesti. Jumal, puhasta mind patust."

Mõtelgem siis Suurel Nädalal, paasapühal ja selle järelgi oma ligimestele, sest elades ainult endale nõrgestame iseennast, oma perekonda, ühiskonda, riiki. Elades ilma Valguse Sõnata aitame ise kaasa pimeduse suurenemisele meis enestes ja meie rahva seas.

Olgem hoitud Jumala Sõnas!