Ka Eestis istuvad ideoloogilised radikaalid parlamendis, valitsuses, püsiriigis ja võib-olla ka süvariigis, rahvusringhäälingus ja mujal peavoolumeedias. Nad irvitavad demokraatia üle ja kasutavad iga võimalust, et manipulatsioonide, poliittehnoloogia ja propaganda abil oma asja ajada. Kooseluseaduse läbisurumine on üks ilmekamaid näiteid “liberaalse demokraatia” toimimisest. Kõigel sellel pole midagi pistmist ei liberalismi ega demokraatiaga, kirjutab Objektiivi peatoimetaja ja kolumnist Veiko Vihuri.

Liberaalne demokraatia on ohus ja selle ohu nimi on populistlik natsionalism, vahendas Eesti rahvusringhääling möödunud nädalal tuntud mõtlejat Francis Fukuyamat, kes paarikümne aasta eest kuulutas ajaloo otsa ja liberaalse demokraatia lõppvõitu.

Fukuyama ei ole muidugi ainus, kes kuulutab, et lääne liberaalne demokraatia on löögi alla sattunud.

Liberaalse demokraatia eestkõnelejad viljelevad narratiivi, mille kohaselt järgitakse progressiivsetes lääneriikides vankumatult õigusriigi, võimude lahususe, demokraatia ja inimõiguste põhimõtteid.

Need olevat aga ohtu sattunud illiberaalsete jõudude pealetungi tõttu. Mitmes riigis on võimule pääsenud populistlikud autoritaarsed liidrid, kes manipuleerivat rahva tahtega, õhutavat endale sobivaid natsionalistlikke ja tagurlikke meeleolusid ning õõnestavat demokraatiat.

Fukuyama hinnangul on osavaim populist Venemaa president Vladimir Putin, kuid samuti nimetab ta populistideks Ungari peaministrit Viktor Orbánit, Poola võimupartei Õigus ja Õiglus juhti Jarosław Kaczyńskit ja Türgi presidenti Tayyip Erdoğani. Ka USA presidendil Donald Trumpil olevat mitu sellist omadust, “mida seostame populistliku natsionalismiga.”

“Kui [populistlik] poliitik näiteks saab mandaadi otse rahvalt ja näiteks kohtud, meedia, bürokraatia seisavad ees sellel, mida ta saavutada tahab, mida ta lubas, siis see ei meeldi talle ja ta kasutab oma võimu, et õõnestada neid institutsioone. Tõelised ohvrid on teised tähtsad demokraatia osad, nagu õigusriik, mis moodustavad toimiva kaasaegse liberaalse demokraatia,” kõneles Fukuyama.

Seda narratiivi korrutatakse lunaatilise järjekindlusega ega küsita endalt, kas lääne ühiskondades pole nende endi sisemiste arengute tõttu juba varem aset leidnud muutused, mis viitavad liikumisele ideoloogilise diktatuuri ja totalitarismi suunas ning mis ei ole üldsegi seotud “populistide” või “natsionalistide” illiberaalse demokraatiaga (ja sellest kõneldes – Putini Venemaad ja Erdoğani Türgit ei saa ilmaski võrrelda Poola ja Ungariga).

Nimelt on viimastel aastakümnetel liberaalse demokraatiaga riikides aset leidnud niinimetatud progressiivsete jõudude marss läbi institutsioonide, mis on mõnel pool asendanud demokraatia ideoloogilise režiimiga. Kõik progressistid ei pruugi olla uusmarksistid, aga nad on siiski avatud revolutsioonilistele ideedele, mida peavad edumeelseteks ja mille teostumist nad soovivad.

Nad eelistavad avatust piiridele, globaalsust kohalikule, multikultuursust rahvuslusele, ilmalikkust religioonile, individualismi rahvuslikule või religioosse identiteedile. Rahvuslus ja rahvusriigi ideaal on nende jaoks “ohtlik düstoopia”. Religioon, eriti kristlus kui lääne tsivilisatsiooni kultuuriline alus, on nende silmis takistuseks vabadusele elada aegunuks peetud moraalireeglitest vabastatud elu.

Inimõigustest ei räägita enam riigivõimu ülekohtu eest kaitsmise, vaid vaba eneseteostuse võtmes. Inimõigustest on tehtud valitseva ideoloogia osa, koguni selle alus. Tänapäeval käivad inimõiguste alla pentsikud seksuaalsed eelistused ja praktikad, aga mõnede arvates näiteks ka inimese õigus asuda elama mistahes talle meelepärasesse riiki. Iseäranis olevat arenenud riikidel kohustus vastu võtta immigrante vähem arenenud riikidest, et ka nemad saaksid hakata tegelema vaba eneseteostusega.

Inimõiguste loosungiga saab alla suruda neid kodanikke, kes pole nõus Euroopa “liberaalsete” liidrite migratsioonipoliitikaga. Sisseränne on valdkond, mille üle peaks otsustama kogu ühiskond, sest selle tagajärgi peavad taluma kõik. Praegu on massilise sisserände kriitikud tembeldatud vihkajateks, nende netilehekülgi ja postitusi sotsiaalmeedias võetakse tsensuuri korras maha, neile on külge pandud ohtlike natsionalistide ja rassistide silt, mis välistab igasuguse dialoogi.

Nii ongi mõnedes lääneriikides kujunenud olukord, kus formaalselt demokraatlikud institutsioonid just nagu toimiksid, kuid tegelikult lähtub poliitika ja õigusloome teatavast ideoloogilisest konsensusest. Selle elluviimiseks ei küsita mandaati rahvalt, vaid rahvas või ühiskond on muudetud ideoloogiliste ambitsioonide teostamise objektiks. Inimestele antakse suure kära saatel juurde “õigusi” senisest veelgi rohkem oma himusid rahuldada, kuid tegelikke õigusi ja vabadusi (nt ettevõtlusvabadus, sõna-, südametunnistuse ja usuvabadus, relvakandmisõigus) tõmmatakse järjekindlalt kokku.

Nii ongi mõnedes lääneriikides kujunenud olukord, kus formaalselt demokraatlikud institutsioonid just nagu toimiksid, kuid tegelikult lähtub poliitika ja õigusloome teatavast ideoloogilisest konsensusest. Selle elluviimiseks ei küsita mandaati rahvalt, vaid rahvas või ühiskond on muudetud ideoloogiliste ambitsioonide teostamise objektiks.

Pahemliberaalide musta nimekirja sattunud Poolale heidetakse Euroopa Liidu funktsionääride poolt ette sekkumist kohtute tegevusse ja seeläbi õigusriigi õõnestamist, on algatatud koguni menetlus, mis võib viia Poola karistamiseni. Kuidas aga sobib demokraatiaga kokku asjaolu, et USA ülemkohus otsustas konstitutsiooni ümbertõlgendamise kaudu laiendada abielu mõistet ka samasooliste paaride kooselule, ilma et üleriigiliselt oleksid rahva poolt valitud esinduskogud seda menetlenud? Samasuguse otsuse tegi hiljuti ka Austria ülemkohus. Seesugust aktivismi näeme muide ka Eesti kohtusüsteemis, kus on pähe võetud, et mittejõustunud kooseluseadus tuleb jõustada kohtulahendite kaudu.

See on kõige ilmsem kohtuvõimu kuritarvitamine, kohtulik aktivism, kus õigusloomega ei tegele rahva poolt valitud parlament, vaid kohtunikud, keda rahvas pole valinud ja kes pole iial pidanud oma poliitilistest vaadetest ja tegevusprogrammist avalikult aru andma. Õigupoolest peaksid nad oma ametis üksnes kehtivate seaduste alusel kohut mõistma, mitte ise looma uusi, ühiskonda radikaalselt muutvaid norme.

Kuid nüüd osutatakse Ungarile ja Poolale, karjudes: “Võtke varas kinni!”, siis kas pole varas see, kes kõige kõvema häälega karjub?

Erinevad Euroopa rahvuslik-patriootlikud antiglobalistlikud liikumised ja erakonnad on pälvinud liberaalse demokraatia kaitsjatelt halvustava sildi “äärmuslik” või “populistlik”. Kui nad seda on, siis kuidas peaks nimetama lääne peavoolupoliitikas aktsepteeritud abielu mõiste ümberdefineerimist, kõikvõimalikke muid eksperimente sooga, kriminaalkaristuste ähvardusel sisse viidud võrdõiguslikkuse ideoloogiat, poliitilist korrektsust jne? Need teemad on praegusel ajal kõige eredamad ideoloogilise radikalismi näited, radikalismi, millega püütakse ühiskonda ümber kasvatada, küsimata, kas ühiskond seda soovib.

Ka Eestis istuvad ideoloogilised radikaalid parlamendis, valitsuses, püsiriigis (ametnikkonnas) ja võib-olla ka süvariigis (julgeolekuteenistustes), rahvusringhäälingus ja mujal peavoolumeedias. Nad irvitavad demokraatia üle ja kasutavad iga võimalust, et manipulatsioonide, poliittehnoloogia ja propaganda abil oma asja ajada. Kooseluseaduse läbisurumine on üks ilmekamaid näiteid “liberaalse demokraatia” toimimisest.

Kõigel sellel pole midagi pistmist ei liberalismi ega demokraatiaga. Liberaalse demokraatia pärast valatud pisarad on krokodillipisarad.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!