Palju on võimalusi reostada meie maa atmosfääri, õhku, mida me hingame, ent palju rohkem on võimalusi reostada seda nähtamatut sfääri, mida hingavad sisse meie hing ja vaim, kirjutab kolumnist Malle Pärn.
Astume kõigepealt sammukese tagasi ja küsime: mis on vaim? Paljud kaasaja inimesed kinnitavad taas, et inimesel polegi mingit vaimu, nemad ei pööra ilmselt ka tähelepanu vaimsele tervisele. Inimene on kaup tööturul, milleks kaubale vaim?
Kui meil poleks vaimu, siis meil poleks ka vaimuhaigusi. Kui meil poleks hinge, siis meil poleks ka psüühikat, hingepiinast kõnelemata. Närvid on peened niidikesed meie kehas. Ajurakkudes toimuvad keerulised keemilised protsessid, ja süda pumpab verd.
Kõike oskame teaduslikult termineerida, ent ometi ei suuda me mõista, põhjendada ega seletada kõige elementaarsemaid hingelisi ehk psüühilisi ja vaimseid (õige sõnaga vaimulikke) ehk spirituaalseid protsesse. Inimsuhetest, inimese ja looduse vahekorrast, ja ühiskonna vastastikusest toimimisest rääkimata.
Mis on siis vaimne tervis, mis on normaalne ja mis on ebanormaalne, missugused on need normaalsete inimeste vaimuhaigused? Tervis tähendab inimorganismi tervet, häireteta funktsioneerimist.
Normaalne on normile vastav, ja normiks peaks meile olema loomulik elu koos kõigi oma hindamatute väärtustega.
Inimese ja kogu eluslooduse eksistentsi aluseks on elutahe – eluspüsimine, ellujäämine. Seega, normiks peaks olema see, mis aitab meil elus püsida.
Inimene on mõistusega olend, inimese käes on kõige rohkem võimalusi elu hävitada, seega inimene peaks olema vastutav oma tegude eest, vastutav ka muu maailma eest. Ristiinimene teab, et tema Jumal on kogu loodu andnud inimese hoole alla.
Seega, normaalne inimene on see, kes teeb kõik selleks, et ise elus püsida, ja ka teisi elus hoida. Normaalne inimene on see, kes teab oma kohust ja vähemalt püüab seda täita. Normaalne inimene vastutab oma tegude eest, ja mingilgi määral oskab hinnata oma tegude tagajärgi.
See, kes vastutustundetult hävitab elu, enda ja teiste oma, on vaimselt vähemalt alaarenenud, kui mitte haige.
Normaalsel inimesel peaks olema adekvaatne reaalsusetaju, tema meeltes/vaimus elav reaalsusepeegeldus peaks olema võimalikult lähedal tegelikkusele. Rõhutan: reaalsus ei ole mitte ainult materiaalne maailm, vaid ka vaimne.
Vaimselt terve inimene teab, et ta on inimene, et ta elab ühiskonnas ja on sellest sõltuv. Ta arvestab teiste inimestega, tajub, missuguses olukorras, missuguses atmosfääris ta hetkel viibib, ja oskab sellele vastavalt käituda.
Vaimse hälbega inimene on äärmuslikult enesekeskne, ta ei oska või ei soovi arvestada teiste inimestega. Talle tundub, et ta tohib teha kõike, mida iganes soovib, aga teised tema suhtes ei tohi niisamuti käituda.
Ennevanasti peeti vaimuhaiget seestunuks, kurjast vaimust vaevatuks. Selles on vähemalt sümboolne sõnum.
Apostlite tegude raamatus on lugu ühest ümmardajast, kellest Paulus kurja vaimu välja ajab, nii et see terveks saab. Kui tüdruku isandad seda nägid, siis läksid nad preestrite juurde ja süüdistasid Paulust linnas segaduse tekitamises. Miks? Sest selle ümmardaja hullus oli neile enne palju raha sisse toonud. Tsiteerin: "tal oli lausuja vaim, see tõi oma isandatele palju kasu ennustamisega."
Kuna ümmardaja vaimuhaigus teenis isandatele materiaalset tulu, siis olid nad pahased Pauluse peale, et see tüdruku terveks ravis.
Ümmardaja ise oli tervekssaamise üle rõõmus, ent need, kellele tema vaimuhaigus raha sisse tõi, olid pahased. Mõelgem selle peale.
Paulus ei tekitanud ju linnas segadust, vaid selgust, sest ühest vaimselt haigest tüdrukust sai terve, normaalne inimene. Mis on väärtus: kas vaimne haigus või vaimne tervis?
Kas ei ole meie ühiskond mitte niisamuti ülesehitatud, et need, kes on mingil võimupositsioonil, soovivad vaimsete hälvetega inimeste arvel võimalikult palju tulu teenida? Et neid vaimseid hälbeid oleks ikka rohkem ja rohkem, selleks tuleb neid kultiveerida: külvata ja kasvatada, reklaamida ja levitada. Ja neid, kes selle vastu välja astuvad, nimetatakse segadusetekitajateks.
Normaalne inimene on tülikas, sest ta ei taha alluda rumalale, ebanormaalsele võimule.
Kui ühiskonnakorralduses kehtestatakse ebanormaalsed normid, siis peetakse ebanormaalset normaalseks, ja normaalset ebanormaalseks. Justnagu hullumajas, kus patsiendid on arstid palatitesse sulgenud ja võimu enda kätte võtnud.
Palju on võimalusi reostada meie maa atmosfääri, õhku, mida me hingame, ent palju rohkem on võimalusi reostada seda nähtamatut sfääri, mida hingavad sisse meie hing ja vaim. Mille järgi me seame oma elu, mis kujundab meid inimestena – kas headeks, ilusateks, terveteks, õiglasteks, mõistlikeks, arenevateks, tugevateks, õnnelikeks – või halbadeks, õelateks, kadedateks, jõuetuteks, vägivaldseteks, õnnetuteks, rahuldamatuteks, agressiivseteks, mõistmatuteks.
Vastavalt sellele kujuneb ka meie ühiskond, ja riik.
Mõistmatu inimese käitumise kontrollimine või suunamine ei ole vabaduse piiramine. Sest mõistmatu inimene teeb oma mõistmatu käitumisega halba eelkõige iseendale. Inimese rumaluse viljad tabavad kõige valusamalt inimest ennast.
Meil on inimesele antud piiramatu vabadus ennast hävitada – kõikide võimalike vahenditega. Ja selle vastu, kes tahab vahele astuda, kes tahab seda enesehävitajat tema enda lolluse eest kaitsta, selle vastu tõstetakse kisa, et ta inimese vabadust piirab.
Peamiseks inimõiguseks näib meil olevat õigus olla rumal ja jääda rumalaks. Ja rumal nõuab oma rumaluse suhtes jäägitut tolerantsust. "Targem annab järele" on meil muutunud käsuks. Sest rumalus ei ole tarkuse suhtes kunagi tolerantne. Rumalus peab tarkuse vastu igavest vihast sõda. Sest tarkus piirab rumaluse vabadust.
Kultuur tähendab mõistlikke piiranguid, arukaid kompromisse inimeste vastandlike vabaduste vahel. Kultuur õpetab inimesi valima õigeid eelistusi, ja loobuma vabadustest, mis inimese hävingusse viivad. Kultuur õpetab inimest ka vastutama oma vabaduse eest.
Täielik, piiranguteta vabadus uputab kultuuri. Ilma kultuurita hukkub ühiskond.