Kolumn: kuningas Midase needus

Kuningas Midase büst Peterburis. Foto: Bigstockphoto.com

Inimesel on kummaline võime ära rikkuda kõik, mida ta puudutab – see on nagu kuningas Midase needus. Aga inimene peaks püüdlema selle poole, et head maailmas suurendada ja halba vähendada. Selleks peaks ta oma eluaja jooksul oma inimeseksolemisest teadlikuks saama, elama selge mõistuse ja targa südamega, mitte tumedate instinktidega, kirjutab kolumnist Malle Pärn.

Vene kirjanik Darja Dontsova on pannud ühe oma tegelase suhu järgmised sõnad: “Kui tipptunnil näidata teleris kümne minuti jooksul ühte ja sedasama ahvi, siis nädala pärast hakkab rahvas tänaval pärdikut ära tundma ja temalt autogrammi paluma.”

Kas on õige siin süüdistada rahvast, öelda, et rahvas on loll, sest loob endale madalad iidolid? Ei. Süüdi on need, kes seda ahvi talle telerist korduvalt näitavad. Sest nendele on antud äraarvamata suur võim rahva üle, ja nemad on seda võimu kurjasti tarvitanud. Nad ise aga õigustavad ennast, öeldes, et vaatajad tahavad selliseid iidoleid ja nii tobedaid saateid.

See on vale. Keegi ei taha tegelikult olla loll ja ropp, kui lollust ja roppust ei tõsteta riigis moeasjaks või lausa kõigile kohustuslikuks inimõiguseks, mida keegi ei tohi rikkuda – nagu see meil paraku praegu on.

Miks pole ükski võimukandja, televisioon, kultuurileht, kultuuriministeerium ega raadiojaam mitte kunagi kritiseerinud mõnda ropendajat või labasuste levitajat? Vastupidi – neid toetab lahkelt Kultuurkapital, ja neid koguni premeeritakse!

Küll on mitmel puhul avalikult hukka mõistetud neid, kes roppust piirata on püüdnud. Nemad riivavat ropendajate inimõigusi ja piiravat sõnavabadust!

Miks ükski inimõiguste kaitsja ei kaitse viisaka, kultuurse inimese õigust elada viisakas, kultuurses, arukas keskkonnas?

Mida rumalam on inimene, seda enesekindlamalt ta oma äranägemist mööda tegutseb, oma tahet teostab. Tark teab, et igasugusel tegutsemisel on oma tagajärjed, ja tegutseja vastutab nende eest. Samuti teab ta, et ta võib eksida. Agar loll ei vaeva ennast ei kahtluste ega vastutustundega, ta usub, et tema tahtmine on õige ja seega vajalik kõikidele. Ta ei oska näha oma iseka tahtmise teokstegemise tagajärgi.

Et mõista rahva hingeelu, selleks tuleb olla kas poeet või prohvet. Või ehk oleks õigem öelda: poeet JA prohvet. Sest on poeete, kes midagi ei mõista, kes oma luules väljendavad ainult oma isiklikke tujusid ja tühisusi, ja on prohveteid, kelles pole ei poeesiat ega armastust. Tuleb silmas pidada, et prohvet ei ole mitte ennustaja, vaid nägija. See, kes mõistab inimeste tõelist olukorda ning on avatud Jumala sõnumile.

Väga suur osa rahvast, eriti noortest, on paraku vastuvõtlik sellele bakhanaaliale, mis meil meedias ja suuresti isegi kultuuris toimub. Aga nad ei sureks mitte nälga, kui meedia oleks haritud, viisakas ja kultuurne. Siis häälestaksid ka nemad ennast kultuurile, ja need, kes kultuuri ei taha, otsiksid endale mõnu mitteametlikest pornokanalitest, sest neid me ju päriselt enam sulgeda ei saa. Vallandunud lumelaviini ei saa peatada. Kui inimene on juba tehtud oma vabakslastud instinktide orjaks, siis on raske teda vaimsuse ja puhtuse juurde tagasi tuua. Narkomaani on hilises staadiumis teatavasti üsna raske terves ravida.

Me peame tunnistama lolluse ja roppuse põlatavaks ning rahva tervisele kahjulikuks, niisama nagu seda on narkootikumid. Sest porneia ongi võrreldav narkootikumiga. Ta hävitab inimest just niisama nagu narkootikum.

Nii väike rahvas nagu meie ei tohi käituda ennasthävitavalt. Kui meie hästitoidetud Suurtest Peetritest valitsejad seda ei mõista, siis tuleb meil neile kuidagi passiivselt vastu hakata. Me peame ISE ennast rahvana alles hoidma. Inimene saab täiskasvanuks siis, kui ta hakkab ennast kasvatama.

Meie meedia on ühest osast meie rahvast kasvatanud mõtlemisvõimetud kaasakeksijad, kes ainult labasust ning tühja põnevust jahivad ja kõike muud, mis nende mudelite järgi kujundatud mõttemaailma sisse ei mahu, oma rohketes blogides ja netikommentaariumides ülbelt ning mõistmatult halvustavad.

Ma ei taha öelda, et kogu meie meedia ja kultuur on halb ja labane. Sealt võib leida (ikka veel!) väga palju head. Meil ON veel tõelist kultuuri. Meil on arukaid ja andekaid inimesi, isegi noorte hulgas! Üllatavalt palju, muide.

Maailmas pole ühtki asja ega ettevõtmist, mis oleks läbinisti halb, ent paraku pole ka sellist, mis oleks läbinisti hea. Sest inimesel on kummaline võime ära rikkuda kõik, mida ta puudutab. See on nagu kuningas Midase needus.

Ent mingi osa sellest maailmast on alati selle Looja poolt kaitstud, nõnda, et see päris hukka minna ei saa. Eks ole ka kõige halvemas halvas alati midagi head. Kasvõi seegi, et võimaldab näha, mõista ja otsustada: mina sellega kaasa ei lähe, mina seda õngekonksu alla ei neela. Sisemine vastandumine lollusele on juba tarkuse algus. Tark tarvitab toiduks vaid söödavat toitu, ning jätab puutumata mürgise.

Päike tõuseb ja läheb looja ikka, vaatamata sellele, kas me teeme elus õiged või valed valikud. Aga inimene peaks püüdlema selle poole, et seda head maailmas suurendada ja halba vähendada. Selleks peaks ta oma eluaja jooksul oma inimeseksolemisest teadlikuks saama. Elama selge mõistuse ja targa südamega, mitte tumedate instinktidega.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!