Üks kindlamaid loodusseadusi on see: mida me külvame, seda me ka lõikame. Ei kasva meie peenrale roose, kui me külvame sinna ohakaseemneid, tuletab meelde Objektiivi kolumnist Malle Pärn.
Jeesus on öelnud: „Iga kuningriik, mis on omavahelises riius lõhenenud, laastatakse, ja koda langeb koja peale.
Me teame hästi valmi, kus luik, haug ja vähk leidsid ühe mahajäetud vankri koos koormaga, ja otsustasid selle leiu endale võtta. Nad rakendasid end vankri ette, et seda koju viia. Ent igaüks kiskus vankrit sinnapoole, kuhu tema ise tahtis minna. Luik püüdis taevasse tõusta, haug kiskus vette, vähk roomas tagurpidi mööda maad. Sikutasid ja sikutasid, aga koorem ei liikunud paigast.
Kui meiegi midagi üheskoos otsustame teha, siis tuleb ennekõike suund paika panna. Kuhupoole me tahame minna? Ja siis peame otsustama, kellega ja kuidas meil on võimalik koos töötada.
Muidugi peab see ühine tegevus olema meile kõigile kasulik, muidu me ju seda ette ei võtaks. Ja see kasu ei tähenda mitte mingi isanda poolt makstavat kõrget palka, vaid pigem seda, mismoodi mõjutab see tulevane ühistegevus meie kõikide elu. Kaasa arvatud meie omaksed, sugulased, sõbrad, lapsed ja lapselapsed.
Riik koosneb väga paljudest inimestest, ja seal on ikka vastuolusid. Haritud inimesed oskavad ennast vaos hoida ja ühistes asjades mõistlikud otsused teha. Mis saab aga inimesest, kes iseendaga riius on?
Tõsi, meie tänapäeva maailma riigid on enamasti kõik iseenesega riius. Sellest sünnivad järjest uued ja uued katastroofid. Nafta voolab merre, metsad tassitakse laiali.
Sajad tuhanded petetud migrandid jätavad maha oma kodud ja emad, ja ründavad islami tsiviilsõjaväena Euroopa heaoluriike, mis ometi neile nii kultuuriliselt kui ka usuliselt täiesti võõrad ja vastuvõetamatud on. Eks see ole hullumeelsus? Kurjast vaimust vaevatud maailm?
Me oleme kõrvale heitnud loomulikud elamisevormid, ja ehitanud üles mingi monstrumi, mis meid pikkamööda hävitab. Seesama monstrum ajab meid ka järjest rohkem üksteisega riidu.
Kui me tahame otsida kerget ja kiiret rikastumist, siis me läheme riidu loodusseadustega. Sest üle mõistuse rikastumine ei ole Jumala loodud inimese elu eesmärk ja kohustus siin maa peal. Stressimajandus kurnab ära looduse, meie elukeskkonna, ja hävitab ka inimese. Omavahelises riius lõhenenud kuningriik, ega tülitsev perekond, iseendaga vastuolus inimhing – ükski neist ei jää püsima.
Me ei saa lõhkuda loodusseadusi, ilma et see lõhkumine meid endid ei hävitaks.
Üks kindlamaid loodusseadusi on see: mida me külvame, seda me ka lõikame. Ei kasva meie peenrale roose, kui me külvame sinna ohakaseemneid. Ei kasva ka siis, kui me sinna midagi ei külva. Siis võib sinna kasvada küll kõiksugust umbrohtu, mitte aga kultuurtaimi, mis meie ihu võiksid toita või meie hinge oma iluga rõõmustada.
Seesama seadus kehtib ka meie igapäevases elus.
Mõtisklegem pisut selle külvamise ja lõikamise üle. Toon siin ära seitse nii-öelda külvamise-lõikamise seadust.
1. Me lõikame ainult seda, mis on külvatud. Kõik elu tuleneb elust. Kui miski kusagil kasvab, siis on see külvatud – kas kellegi poolt, või looduse enda poolt, sest tuul kannab seemneid laiali. Loomisloos öeldakse, et Jumal lõi taimed nii, et nende sees olid seemned nende liikide järele. Kui meil on maatükk, ja meie sinna midagi ei külva, siis külvab sinna tuul, ja meil ei ole valida, mida meie maatükk meile kasvatab.
2. Me lõikame sedasama, mida oleme külvanud. Kui me külvame rukist, siis me ka lõikame rukist, kui me külvame ohakaid, siis me ka lõikame ohakaid. Kui me külvame head, siis me lõikame head, kui me külvame kurja, siis me lõikame kurja.
3. Me külvame ühel ajal, ent lõikame teisel. Meie maal on külviajaks enamasti kevad, ja lõikusajaks sügis. Me ei saa külvata sügisel ja lõigata kevadel.
4. Me lõikame rohkem, kui me oleme külvanud. See peaks meid küll kainestama. Kui me külvame tuult, siis me lõikame tormi. Kui me külvame natuke head, siis me lõikame seda head juba palju, kui me külvame natuke kurja, siis me lõikame seda kurja juba palju. Lõikus on alati suurem külvist.
5. Meie lõikus on proportsionaalne meie külviga. Mida rohkem me külvame, seda rohkem me lõikame. Kui me külvame õige pisut, siis me lõikame natuke, kui me külvame õige palju, siis meie lõikus on tohutu. Mõelgem, kui kohutav on meie lõikus, kui me oleme külvanud palju kurjust ja ülekohut, ebaõiglust ja valet!
6. Me saame oma külvist hea saagi, kui me taimede kasvu eest hoolitseme, neid hooletusse ei jäta. Sest siis tulevad kahjurid, umbrohud, kuivus, külm – ja meie saak võib jääda üsna väikeseks.
7. Me ei saa kuidagi paremaks muuta eelmise aasta viljasaaki, aga me saame paremaks muuta käesoleva aasta viljasaaki. Minevik on minevik, ja me ei saa sinna vigade parandust sisse viia. Ent me saame hoiduda oma eelmisel aastal tehtud vigade kordamisest sellel aastal. Seega, pole oluline lõpmatuseni kahetseda ja kannatada oma tehtud vigade pärast, vaid püüda neid olevikus heaks teha, ja mitte enam korrata. Me saame parandada oma praegust elu. Me saame nüüd ja edaspidi külvata paremaid seemneid, harida mulda, kitkuda välja umbrohtu.
Mida kaugemal on inimene või rahvas Loojast, seda rohkem on tema elus tarvis üksikasjalisi eeskirju ja õpetusi. Ja needki ei aita inimestevahelisi suhteid selgitada. Ühiskonna- ja õigusteadlased töötavad välja aina uusi ja uusi seadusi, ent alati leidub inimesi, kes oskavad neid seadusi enda kasuks väänata, ja nende seaduste kaitse all teistele ülekohut teha. Inimesed ei ole paljude tuhandete aastate jooksul suutnud välja mõelda abinõu, mis ühiskonnas sellise korra maksma paneks, et vägivald ja ülekohus meie maailmast kaoks, et kõikidele inimestele jätkuks siin päikese all ruumi, toitu, ja armastust.
Kui me oma seaduste tegemisel ja riigi ülesehitamisel kõrvale jätame Looja (looduse) seadused ning käsud, siis ei lõpe need segadused, ja inimene ei saa ennast siin maa peal kunagi kindlana tunda.
Nagu taimed ei või kasvada ilma mullata, nii ei saa ka ühiskonnas õiglust ega korda olla, kui rahval ei ole ühendust oma Loojaga.