Kolumn: liberaalsed usuteadlased piibli kallal

Homoseksuaalsed suhted antiikajal. Fresko (fragment) Itaaliast. Wikimedia Commons.

Näib, et niinimetatud progressiivsed jõud on võtnud nõuks lüüa konservatiive selja tagant ja külvata segadust seal, kus veel seistakse traditsioonilise abielu- ja perekonnakäsituse eest – nimelt kirikus. Liberaalsete teoloogide ja vaimulike abiga püütakse näidata, et kiriku tauniv positsioon ei ole kaitstav isegi tema enda pühakirja alusel, kirjutab Veiko Vihuri.

Näib, et niinimetatud progressiivsed jõud on võtnud nõuks lüüa konservatiive selja tagant ja külvata segadust seal, kus veel seistakse traditsioonilise abielu- ja perekonnakäsituse eest – nimelt kirikus. On ju Eesti Kirikute Nõukogusse kuuluvad usulised ühendused olnud üksmeelselt kooseluseaduse vastu ja kujutavad endast n-ö viimast kaitseliini. Seetõttu on eriti oluline näidata, et nende positsioon ei ole kaitstav isegi nende enda pühakirja (või selle traditsioonilise tõlgenduse) alusel.

Selleks on telekaamerate ette toodud emotsionaalselt halastusest kõnelev kirikuõpetaja ning on leheruumi pakutud mitmetele teoloogidele (ja koguni ühele teoloogiaüliõpilasele), kes edastavad sõnumit: piibel ei mõista homoseksuaalsust, nagu me seda tänapäeval tunneme, sugugi nii ühemõtteliselt hukka. Või et piibel ei ole mingi retseptiraamat tänapäevaste olukordade jaoks.

Näiteks eile võis Postimehest lugeda, et Tartu ülikooli usuteaduskonna Uue Testamendi lektori Ain Riistani sõnul ütleb piibel homoseksuaalsuse kohta väga vähe. Riistan ei eita, et piibel taunib homoseksuaalseid suhteid, kuid püüab hukkamõistu pehmendada argumendiga, et toonased suhted erinesid tänapäevasest praktikast. Riistan seletab:

“Kui vaadata toonast ühiskonda laiemalt, siis homoseksuaalsus sellise nähtusena ja sellises tähendustes kui meil tänapäeval ei olnud antiikmaailmas tuntud. Vanas klassikalises Kreekas oli vabade meeste seas linnriikides täiesti tavaline praktika, et vanem mees valis endale noorema mehe, kellele ta oli mentor. Muuhulgas sisaldas see ka homoseksuaalset vahekorda ja hiljem, kui see mees sai vanemaks ja lugupeetuks, siis asi kordus.”

Ja veel:

“Mina saan ikkagi aru, et Paulus juudina rääkis homoseksuaalsetest praktikutest ja mõistis need hukka, aga nüüd on oluline, millises kontekstis ta seda teeb. Homoseksuaalsus on vaid üks patt paljudest asjadest ja esitatud hoopiski nii-öelda retoorilises kontekstis, mille lõppeesmärgiks on öelda, et tegelikult on kõik inimesed patused ja vajavad Kristuse päästet. Sellest tekstist ma väga ei loeks välja, et homoseksuaalsus igas vormis, igal ajal ja igas situatsioonis on keelatud. On terve rida kõikvõimalikke teisi asju, mida inimesed teevad iga päev, kuid mille Paulus samuti mõistab hukka.”

Taoliste seletuste peale võivad teoloogiat mittetundvad inimesed jääda nõutuks: aga võib-olla tõesti on see küsimus, mis tundus olevat ühemõtteliselt selge, tegelikult palju keerulisem ja me ei peaks järeldustega kiirustama?

Selles olukorras tuleb tänulik olla Saku koguduses töötavale Norrast pärit kirikuõpetajale Magne Mølsterile, kes on juhtinud tähelepanu Norra luterlikus kirikus toimunud arutelule, kus homoõiguste eest võitlejad püüdsid kasutada samasuguseid argumente. Ta kirjutab:

“Mõned geipaaride õnnistamise toetajad väitsid Norra arutelus sedasama, mida olen kuulnud ka Eestis. Et Paulus räägib millestki muust kui sellest, mida me tänapäeval tunneme homoseksuaalsusena. Et Paulus kirjutab heterodest, kes oma abikaasa kõrval on võtnud endale samast soost armukese. Ühesõnaga: et Uus Testament vaikib sellest, mida me tänapäeval homoseksuaalsusest räägime ning sellepärast pole meil põhjust inimesi selle eest hoiatada – hoopis vastupidi, peaksime geipaare õnnistama.

Need argumendid aga vaikisid pärast seda, kui geiküsimust käsitles Norra kiriku õpetuskomisjon (lærenemnda). Üheksa piiskopi ja 11 Norra tippteoloogi töö tulemusel üllitati mahukas ja huvitav trükis (“Skriftforståelse og skriftbruk med særlig henblikk på homofilisaken”, jaanuar 2006). Nii liberaalsemad kui ka konservatiivsemad teoloogid olid lõpuks põhimõtteliselt nõus vähemalt selles, et toetudes meie praegustele teadmistele antiigist, ei saa öelda, et tänapäevane homopraktika eriti erineb Pauluse-aegsest. […]

Ühes õpetuskomisjoni teksti eriosas esitatakse ka näiteid sellest, et homoseksuaalsed suhted antiigis ei erine eriti meie aja omadest. Näiteks tuuakse Platoni Symposion, kus Pausanias ütleb, et kõige väärtuslikum “eros” on noorte meestega puberteedis või pärast puberteeti. “Selliste armukestega tahetakse jääda ja elada terve elu.” Midagi sarnast leidub ka Plutarchose raamatus Erotika. Cicero kirjutab, et Marcus Antonius elas mehega stabiilses ja kestvas abielus (ld matrimonium). Martialis kirjutab kahe mehe vahelisest abielust ning kirjutab ka stoiku Decianuse kohta, et ta “võttis endale mehe”. Aristoteles kirjutab oma suurteoses Poliitika suhtest Philolaose ja Dioklesese vahel. Nad elasid armukestena ühes majas terve elu ning maeti ka üksteise kõrvale. See tähendab, et meie aeg polegi nii erinev Pauluse ajast, nagu paljud arvavad. Selliseid avalikud suhted kadusid aga pärast kristluse saamist riigireligiooniks.”

Tõsi, kõnealune täpsustus ei takistanud Norra luterlikul kirikul järgimast mõnede teiste “progressiivsete” luterlike kirikute eeskuju. Arvestades arenguid Skandinaavias võib oletada, et ka Eestis on kõige nõrgemaks lüliks luterlik kirik, EELK. Roomakatoliku või õigeusukirik oma õpetust ei muuda (mida mõni liberaalsem kirikujuht ka ei ütleks). Ahto Lobjaka sõnutsi tuleb just luterlikul kirikul muutuda, “arvestades EELK ühiskondlik-poliitilist tähtsust ja ambitsioone”. Seetõttu tulebki EELK-l kanda rünnakule vastuseismise põhiraskust ja toime tulla olukorras, kus sekulaarse ühiskonna tohutule survele on lisandunud ka mõnede liberaalsete teoloogide ja vaimulike õõnestustöö.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!