Ma tahaksin Eestit, kus eneseväärikus ja eneseaustus aitaksid meil leppida sellega, kes me oleme, ja sellega, kes me ei ole, mõtiskleb kolumnist Triin Kuusk.
Veidi rohkem kui nädal tagasi toimunud Objektiivi aastapäevakonverentsi "Millist Eestit me tahame?" raames juhatati mind mõtisklema tõelise naiselikkuse/mehelikkuse radadele. Siinne formaat lubab mul pisut pikemalt mõttekäiku avada.
Esmalt olgu öeldud, et inimväärikuselt ja väärtuselt on kõik inimesed – olgu mees- või naissoost – viimseni võrdsed. Postulaat jääb püsima, olenemata inimese valitud erialast või ametikohast, lemmikvärvist, muusika- või riietumisstiilist. Samuti nagu jääb püsima inimese kaasasündinud bioloogiline sugu, olenemata tema meelis- või hobitegevustest. Selles, et naisterahvas töötab korstnapühkijana või meesterahvas lasteaiaõpetajana, ei ole üldsuse jaoks midagi taunimisväärset või problemaatilist, pigem olen täheldanud vastupidist, igati tervitatavat ja rõõmsat hoiakut selliste näidete suhtes. Arusaam, justkui suhtuks enamik inimesi taolistesse valikutesse kinnistunud soostereotüüpidest pimestatult kritiseerivalt ja/või agressiivselt, on üldistav ja solvav. Taolise argumendi varjus kesksoolisuse või ligikaudu 70 erineva soo tunnustamist propageerida on enam kui ülekohtune.
Pigem taandub too tänapäevane sooküsimus küsimusele ideaalidest. Jah, loomulikult ei ole keegi meist ideaalne – rääkida ideaalsusest või täiuslikkusest inimeste puhul ei ole mõeldav. Täiuslikkus ei ole inimloomusele omane. Küll aga on see meile sihiks, eesmärgiks ja suunaks, mille poole pürgida ja püüelda, ning siin tuleb minu meelest sisse oluline mõtteerinevus sooideoloogia propageerijatega. Üks pool tunnistab, et täiuslikkust saavutada ei ole võimalik, kuid otsib endas jõudu selle poole püüdlemisel, küll komistades ja kukkudes, kuid siiski edasi rühkides, samal ajal kui teine pool sellisel pingutamisel ja vaeval mõtet ei näe ja alistub oma inimlikule nõrkusele (mis sisaldub meis kõigis), rahuldub olemasolevaga ega püüagi jõuda kõrgemale.
Seadus on miski, mida kõik inimesed oma tegevuses järgima ning eeskujuks seadma peaksid, kuid kui see on kehtestatud inspireerituna laiskusest iseloomu kasvatamisel, näib tolle puu vili mõruks kasvavat.
Hea küll, kui nõnda tehtaks/mõeldaks/tahetaks üksikisiku tasandil. Hoopis teine asi on aga kehtestada taoline lodev mõtte- ja käitumisviis normi või suisa seadusena. Seadus on miski, mida kõik inimesed oma tegevuses järgima ning eeskujuks seadma peaksid, kuid kui see on kehtestatud inspireerituna laiskusest iseloomu kasvatamisel (ning tunnistades inimeste kalduvust teha oodatust veidi vähem), näib tolle puu vili mõruks kasvavat.
Ühest mõne aasta tagusest Einar Laigna loengust mäletan eredalt tolle lugupeetud inimese sõnu, et kõige suurem areng – nii füüsiline kui ka vaimne – sündivat raske pingutuse lõppfaasis, ilmselt neil hetkil, mil kangi üleval hoides loetakse sajandiksekundeid, või kui kihvatushetkel loetakse kümneni niikaua, kuni rahulik südamerütm taastunud. Neil hetkil me kasvame, areneme ja rikastume. Seetõttu on hädavajalik mitte enne alla anda või vähemalt püüda seda mitte teha ning alustada uuesti. Eksimine ja libastumine on meie igapäevased kaasteelised, aga vähemasti sama igapäevane peaks olema ka enese uuesti püsti ajamine. Siin julgustavad meid näiteks Valamo kloostri skeemaiguumen Joanni sõnad: "Jumal ei vaata mitte tegu, vaid seda kavatsust, millega tegu tehakse", või Optina kloostri vaga Nikoni mõte: "Jumal vaatab südant."
Sokratese järgi on inimese jaoks kõige olulisem tunnetada iseennast. Keskse tähtsusega on sundida end mitte leppima vähemaga kui pidevalt paremaks inimeseks saamisega. Paremaks saame me aga eelnevalt kirjeldatud pingutushetkil, mis aga ei garanteeri meile jäädavat vooruslikku elu. Voorustes püsida tähendab igapäevast vägitööd – tuleb päevast-päeva harjutada, sest voorused ei ole meile sünnipärased, vaid ainult harjutamise kaudu potentsiaalselt aktualiseeruvad. Nende kaudu me täiustame iseennast, et saavutada oma elu lõppeesmärk. Muidugi olen ma kohanud ka inimesi, kes säärase mõtteviisi sisu ebavajalikuks aja kulutamiseks peavad. Kurb tõsiasi on aga see, et sageli ei teosta nad selle arvelt saadud ajaga ka midagi alternatiivselt kasulikku – pigem vastupidi.
Kaasasündinud loomust ei saa eitada, sest meie potentsiaal (Aristotelese potentia), see võime, mis aktualiseeruda võib, on naiseks või meheks sündides kaasa antud ja seetõttu piiratud.
Seetõttu saab taaskord olulise tähtsusega kohaks eeskujude olemasolu. "Ainus tee tuua inimene millegi juurde on tegutseda omaenda eeskujuga ning sellega sisendada talle soovi astuda samale teele," on öelnud preester Aleksandr Jeltšaninov. Kui ma tahan, et minust eeskuju võttev järeltulev põlv aktsepteeriks end sellisena, nagu ta on loodud, oma ebatäiusliku keha ja ebatäiusliku loomusega, kuid peaks oma ülesandeks seda ebatäiuse kogu armastada, austada ja kontrollida – mitte eitada! –, siis ei luba ma endale rohkem mehemoodi tujus olles meeste tualetti sisse astumist. Et keegi ei dikteeri, kes ma olen või mida ma tohin. Kaasasündinud loomust ei saa eitada, sest meie potentsiaal (Aristotelese potentia), see võime, mis aktualiseeruda võib, on naiseks või meheks sündides kaasa antud ja seetõttu piiratud.
Naisel, erinevalt mehest, on loomupärane võime tuua ilmale lapsi ja see ei ole midagi, mida ta vastassugupoolt haavata kartes salgama peaks. Sünnipärasuse aktsepteerimine viitab eneseväärikusele. Eripäradest ja erinevatest eelistustest hoolimata oleme ju kõik alati ja jäädavalt jumalanäolised, ainulaadsed ja kordumatud. Ma tahaksin Eestit, kus eneseväärikus ja eneseaustus aitaksid meil leppida sellega, kes me oleme, ja sellega, kes me ei ole.
"Voorust saavutada püüdva inimese jõud seisneb selles, et mitte lüüa araks, kui tuleb ette langemist, vaid jätkata taas oma teed: mitte langeda on omane üksnes inglitele." – Vaga Mooses