Inimesed on üsna kergelt manipuleeritavad ning selle baasil on välja töötatud ka meetodid nende tahte ja soovide mõjutamiseks. Poliittehnoloogia, arvamuse kujundamine poliitika ja meedia kaudu, püüab saavutada valitsevale kildkonnale meelepärased tulemused. Eelkõige valimistel. Kokku põrkuvad siis tõde ja demagoogia, milles Tõde on näiliselt ebasoodsas olukorras, sest Tõde on piiratud tõega. Demagoogial ja demagoogil aga piiranguid ei ole ning siin on paslik meenutada kurikuulsat propagandaministrit Goebbelsit, kelle sõnul usutakse meelsasti sellist valet, milles on tilk tõdegi leida. Ja kui juba valetada, siis suurelt.
Paradoks on aga see, et vale võib võita paljud lahingud, ent ta kaotab alati olulisima, viimase. Ükskõik kui palju selleks aega kulub. Natside Völkischer Beobachter ongi leidnud oma lõpu. Kommude Pravda elab ja õitseb aga edasi, olles küll vahepeal muutnud profiili ning sellest on saanud satiirileht, mis annab tegelikele sündmustele halvustava, kallutatud alatooni ning valab üleoleva irooniaga solki kaela kõigele, mis jääb väljapoole Venemaad.
"Kui mul oleks olnud selline ajaleht nagu Pravda, ei oleks keegi kunagi teada saanud, et ma kaotasin Waterloo lahingu," nukrutseb ühes anekdoodis kääpast tõusnud ja Moskva maiparaadi jälgiv Napoleon. Elu aga ei ole anekdoot. Meie ümber toimuvad praegu tõsised protsessid, mis kujundavad mitte ainult meie lähitulevikku, vaid ka põlvkondi meie järel. Nii on ju alati kõigil aegadel olnud, ent praegustesse protsessidesse ei saa me suhtuda kui ühiskonna normaalsesse arengusse.
Üsna hiljuti, paarkümmend aastat tagasi, kinnitas Ameerika Ühendriikide politoloog Francis Fukuyama, et maailm liigub kindlalt selles suunas, et inimeste peamised probleemid on lähitulevikus seotud vaid olmega. Sellest soovunelmast võtsid suurima hea meelega kinni need, kes eelistavad mitte märgata ebameeldivusi isiklikus ja ka ühiskondlikus elus. Kui miski seda maailmapilti murendab, eelistavad nad seda mitte tähele panna. Kui see ei õnnestu, üritatakse võltsi rahulolu raputavad sõnavõtud, kirjatükid ja inimesed tõugata rahu rikkuvate lindpriide staatusesse.
Peavoolumeedia üritab praegu uinutada inimesi tuima ükskõiksuse rüppe. Ükskõikseid inimesi on lihtne juhtida. Ükskõiksusele on antud ilusad loosungid: "Euroopa üksmeel", "ühine vastutus", "solidaarsus", ja sellest suunast kõrvale kaldumist nimetatakse kõikvõimalike epiteetidega. Muuhulgas avaldatakse lootust, et "uue poliitika jaoks liiga vanameelsed ja kivistunud elemendid" poevad peagi Liiva-Annuse kaissu ja siis ei sega miski üleüldist õnne ja armastuse võidukäiku.
Uusdiktatuur on endale ümber mässinud ilusad loosungid. Selliste varjus hukkas pariislasi ka Prantsuse revolutsioon, mis tõi võimule tüütavaks muutunud ja igava rojalismi asemele lihtsalt võimujanused ja küünilised tegelased, kellel enne puudus võimalus inimsaatuste üle otsustada. Revolutsiooni järgi ei olnud aga toona mingit pakilist vajadust. Endaga rahulolevat kuningakoda oleks võinud teisitigi reaalsusse tagasi tuua. Revolutsionäärid kasutasid aga ära suurte masside teadmatust ja ükskõiksust, mis võimaldaski märatsevate sadistide grupil võim enda kätte saada ja seda sündmust hiljem esitleda kui rahva tahte avaldust. Praeguse põlve ükskõiksus on see, mis võib jätta meie järeltulijatele väga keerulise elukeskkonna. Ja meid tabab siis laste ja nende laste õigustatud põlgus. Kui me ei avalda oma meelt ja arvamust, ei ole me kodanikud, vaid manipuleeritav, ebamäärane mass. Ja kui meid lollitatakse, ei ole kellelegi näpuga näidata kui vaid iseendale.
Fukuyamagi süüdistab tema kauni tulevikupildi purunemises ja Ühendriikide poliitilise isoleerituse süvenemises eelkõige George Bush juuniori administratsiooni. Aga ta ei mõista, et ühiskond, mis iseenda eest ei seisa, ei võigi olla teiste poolt respekteeritud. Seltskonda, mis surub teistele peale väärastunud ideoloogiat, ei võeta kusagil avasüli vastu.
Seepärast soovin Sulle, hea lugeja, iseseisvat mõtlemist ja kainet meelt. Oskust eraldada terad sõkaldest. Ole objektiivne! Ole meiega!