Kolumn: mida külvad, seda lõikad

Peet Aren. Rukkilõikus. Õlimaal. Foto: Veiko Vihuri

Inimene on külvaja, ta lõikab seda, mida külvab. Tähtsamaid seadusi ei tee inimesed, need seadused eksisteerivad temast sõltumatult. Ta võib neid rikkuda, õigemini: nende vastu eksides ennast ära rikkuda. Need seadused valitsevad tema üle – inimene ei valitse neid seadusi, ei saa neid muuta ega oma tahtmisele allutada.

Täpselt samuti, nagu eksisteerivad loodusseadused, majandusseadused, füüsikaseadused, nii on olemas ka ühiskonnaseadused – vastastikuse tegutsemise seadused. Need seadused valitsevad inimsuhteid ja ühiskonna arengut, lõppkokkuvõttes tervet riiklikku süsteemi. Vaid siis, kui riigi ülesehitamisel need loomulikud seadused aluseks võetakse, saab riik olla edukas, hea ja õiglane.

Kõik, mis inimene teeb, tuleb talle endale tagasi. Ta lõikab ainult seda, mida ta on külvanud.

See, kuidas praegu täies elujõus olev, valitsev põlvkond, seadusi tegev põlvkond, ühiskonnapõldu külvav põlvkond suhtub oma vanavanematesse – pensionäridesse – mõjutab otseselt seda, kuidas tulevikus hakkavad nendesse suhtuma nende endi lapsed ja lapselapsed.

Tuletagem meelde kunagist aabitsajuttu noorest perekonnast, kus vana isa halvasti koheldi. Laps võttis selle oma meeltega vastu ning ütles süütult, et nõnda hakkab temagi kohtlema oma vanemaid, kui need vanaks saavad.

See on ilmselge ühiskonnaseadus, mille vastu me ei saa.

Kõige halvem, mida nõukogude aeg meile õpetas, oli sotsiaalne skisofreenia: mõelda üht, kõnelda teist ja teha kolmandat. Tegelikult ei ole ükski ühiskond sellest vaba – inimese sõnad erinevad alati tegudest, kas tahtlikult või tahtmata. Tahtlikult, kui inimene on omakasupüüdlik või allutatud mingile režiimile. Tahtmatult, kui ta toimib nii, nagu ühiskond on teda õpetanud toimima. Me ei saa sellest nõiaringist välja.

Me õpime sõnadest, raamatutest, näpuga näidatud eeskujudest, aga vähemalt sama palju ka tegelikkusest, inimeste tegudest ja nende tagajärgedest, suhtumisest, käitumisest, hoiakutest. Suure osa haridusest ammutab inimene nii-öelda ridade vahelt.

Kindel on see, et praegused lapsed õpivad ära ja võtavad üle meie tänase eduka noorsoo üleoleva ja hoolimatu suhtumise vanadesse inimestesse. Nad hakkavad vanu inimesi käsitama kui tarbetut koormat, kellele tuleb õitsva riigi eelarvest maksta elatusraha, mis neile tundub almuse andmisena. See tuleb ju maha arvata nende edukatest investeeringutest ja elumõnude nautimise võimalustest.

Vanadus on inimese arengu loomulik seisund, milleta meie elu ei saa olla täielik.

Loomulike ühiskonnaseaduste järgi peaks vanadus olema igasuguses inimeste kollektiivis au sees. Tarkus eeldab elukogemust, mida noorel ei saa olla, sest ta on maailmas elanud liiga vähe aega. Tarkust ei saa õppida raamatutest, kiirmeetodil. Selleks, et olla hea juht, on vaja pikka aega olla ka hea alluv targa meistri juures. Teist teed ei ole.

Kui me vanad inimesed ühiskonna ehitamisest kõrvale lükkame, siis ootab meid peagi häving. Noor peab kuulama vana, see ei tohi olla vastupidi. Looduses kannavad vilja ainult küpsed taimed.

Loodusest peame õppima ka seda, kuidas ühiskonda, riiki üles ehitada.

Inimene on osav petma. Sõnadega väljendame seda, mis on “poliitiliselt õige”, aga tegudes jätame need sõnad kõrvale. Sõnades austame, sõnades hoolitseme, sõnades tegutseme. Tegudes järgime hoopis teist stsenaariumi.

Me justkui austame pensionäri, me teeme kõik, et tema elujärg paraneks, me korraldame temale kontserte, lausa tasuta, anname võimaluse osa saada kultuuriüritustest madalama hinnaga ja muud selletaolist.

Kas see ikka on austus? Äkki on see kompensatsioon selle eest, mis me tegemata oleme jätnud?

Austus oleks see, kui me talle õiglaselt kätte annaksime selle osa, mis ta oma pika eluea jooksul meie ühiselu heaks on ohvriks toonud. Ilma hinnaalanduseta, et ta ei peaks tundma end almust vastu võtva kerjusena, koormana või takistusena edukalt areneva noore riigi tulevikuunistuse teostamise teel.

Majanduslikule edukusele orienteeritud riigisüsteem nõuab noort töötajat, poliitikut, ärimeest, sest noore inimese mõtlematut tegutsemisõhinat ei kammitse elukogemus. Tal puudub vastutustunne, sest ta ei ole veel kogenud seda, et hoolimatute tegude tagajärjed tulevad kunagi endale valusasti kätte. Ta ei oska arvestada, et igal otsusel, igal teol, igal hoiakul on seaduspärased tagajärjed, mis võivad ilmneda alles aastate pärast.

Me ei saa neid tagajärgi oma suva kohaselt planeerida ega poliitiliste otsustega paika panna, nagu me kipume tegema. Tagajärg tuleb teistsugune kui see, mille me oleme planeerinud või otsustanud.

Meil ei ole praegu mitte edukas turumajandus, vaid stressimajandus. Just see on iibe suure languse põhjus. Lapsed ja vanad on tüliks selles edukuse võidujooksus, sest nad ei suuda niisama kiiresti joosta, nagu jookseb noor elujõuline mees. Lastel ja vanadel ei ole kohta selles stressimajanduses. Mõlemad tahavad loomulikku elu.

Me peame õppima loodusest, see on maailma looja esimene Piibel. Sinna on ta seadnud kõik olulised seadused, mida inimeste maailm peab järgima, kui ta tahab püsida. Kõigele loodule on ta andnud tarkuse neid seadusi mõista. Inimene on ainus looduses, kes selle tarkuse kõrvale heidab ja omaenda rumaluse ebajumalaks tõstab.

Inimene on külvaja. Igasügisesest viljasaagist oleneb, kas ta elab selle talve üle.

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Selleks, et saaksime Objektiivi missiooniga jätkata, vajame hädasti lugejate toetust! Palun tehke oma annetus kohe täna!