Kolumn: millal sai president Kaljulaidist ilmalik kirikupea?

President Kersti Kaljulaid. Foto: Scanpix

Miks peaks väidetavalt ilmaliku riigi president avaldama dissidentlikule kirikuõpetajale toetust? Kas riigivõim õhutab kirikus mässu? Kas president soovib muuta kiriku õpetust? Selge see, et kui Kersti Kaljulaidi jaoks on olemas vaid üks legitiimne poliitiline maailmavaade, mille kritiseerijad asetuvad automaatselt vaenlase poolele, siis tahab ta näha ka kirikus sama väärtussüsteemi domineerimist. Demokraatia ja pluralismiga pole sel midagi pistmist, kirjutab Veiko Vihuri.

Enne I riigivolikogu valimisi 1938. aasta veebruaris pidas riigihoidja ja tulevane president Konstantin Päts kõne, milles arvustas teravalt luteri kirikut. Põhjus oli see, et paljud kirikuõpetajad ei kandideerinud valitsusmeelse valimisliidu Põhiseaduse Elluviimise Rahvarinne ridades, vaid hoopis opositsiooni poolel. Päts tuletas kirikutegelastele meelde, et ta on püüdnud kiriku soovidele vastu tulla “nii, et nad pidid olema rahuldatud”, aga oh neid tänamatuid:

“Mis meie näeme? Rahvarinde kandidaatide hulgas üle terve maa on ainult üksainukene kirikuõpetaja, vastasrindes on neid üle kümne, ma ei tea, kas 11 või 12. Nad tahavad poliitikast osa võtta, aga nad ei taha ühes minna rahva koondatud enamusega. Nad ei taha minna selle suure lepliku meelega koos, vaid selle vastutööks seavad nad ennast üles. Kirik tahab näidata, et ta siiski riigivõimu ja valitsuse vastu mingit, ma ei taha öelda viha, aga mingit sisetunnet kannab, mis teda keelab teistega ühte rada käimast.”

Niisiis oli Päts ilmselt südamest solvunud, et kirikutegelased ei taha “rahva koondatud enamusega” (s.t ametliku kursi järgijatega) ühte rada käia, kuid tükivad ikkagi poliitikasse ja seavad end üles “vastutööks”.

Sellest kõnest on möödunud peaaegu 80 aastat, ajad ja olud on muutunud. Aga Pätsi sõnavõtus võib kuulda tuttavaid noote. Eelmisel nädalal võis lugeda president Kersti Kaljulaidi intervjuust Eesti Päevalehele, et “meie front on liberaalsed demokraatlikud vabadused”, kuid on üks erakond – nimelt EKRE –, kes ei taha teistega ühte jalga käia. Kaljulaidi sõnul “[m]e oleme ammu teinud oma valiku Lääne-Euroopa suunal, aga me ei saa loobuda selle valiku alustest, milleks on liberaalsed demokraatlikud väärtused.”

Niisiis ei tohi liberaalseid väärtusi kahtluse alla seada, see asetab su koheselt teisele poole rindejoont. On “koondatud enamus” ja siis on need, kes seavad end üles “vastutööks”.

Kaljulaid läks ühes asjas siiski kaugemale kui Päts. Päts kritiseeris kirikutegelasi selle eest, et nad osalesid poliitikas n-ö valel poolel, Kaljulaid aga ei piirdunud erakondade ja poliitikaga, vaid pidas oma intervjuus vajalikuks sekkuda kiriku siseasjadesse ja anda kirikujuhtidele näpunäiteid “demokraatia” edendamise kohta kirikus.

Meenutagem, et Kersti Kaljulaid alustas oma presidentuuri märgiliselt sellega, et keeldus minemast kirikusse tänujumalateenistusele. Sõnum oli selge: ilmaliku riigi presidendil ei ole vaja kirikuisade õnnistust.

Hiljem on Kaljulaid nimetanud Eestit otsesõnu “ilmalikuks riigiks” ja “rangelt ilmalikuks riigiks”. Kuigi Eesti põhiseadus ei räägi midagi ilmalikust riigist – sätestatud on vaid see, et ei ole riigikirikut –, tuleb seda väljendit mõista ilmselt nii, et presidendi arvates on Eesti Vabariigis riik ja kirik rangelt lahus.

Millegipärast unustas Kaljulaid möödunud nädalal oma varasema positsiooni kiriku suhtes ja käitus, nagu oleks ta Briti kuninganna taoline kirikupea, avaldades toetust kirikuõpetaja Annika Laatsile ja andes kiriku juhtkonnale selge vihje: “Ma loodan, et arvamuste paljusus on lubatud ka Eesti luterlikus kirikus.”

Õpetaja Laats astus nimelt ETV saates “Suud puhtaks” välja samasooliste kooselu tunnustamise kaitseks ja peapiiskop Urmas Viilma pidi seepeale selgitama kiriku positsiooni selles küsimuses.

Miks peaks väidetavalt ilmaliku riigi president avaldama dissidentlikule kirikuõpetajale toetust? Kas riigivõim õhutab kirikus mässu? Kas president soovib muuta kiriku õpetust? Kui meil oleks riigikirik, siis oleks riigil ehk isegi õigus nii käituda. Näiteks Taanis otsustas homolaulatuste lubatavuse riigi parlament, kuna sealne luterlik kirik on riigikirik.

Selge see, et kui Kaljulaidi jaoks on olemas vaid üks legitiimne poliitiline maailmavaade, mille kritiseerijad asetuvad automaatselt vaenlase poolele, siis tahab ta näha ka kirikus sama väärtussüsteemi domineerimist. Demokraatia ja pluralismiga pole sel midagi pistmist.

Ennast liberaaliks nimetav kolumnist Ahto Lobjakas, kellele kiriku kuulutus ja sõnum põrmugi korda ei lähe, kirjutaski otsekoheselt: “Mida kiiremini kirikuõpetaja Laats või keegi temasugune saab peapiiskopiks, seda parem kõigile meile, arvestades EELK ühiskondlik-poliitilist tähtsust ja ambitsioone.”

Ka see, kuidas peavoolumeedia “EELK Lutherile” appi tõttas, püüdmatagi teeselda neutraalsust või tasakaalustatust, ei üllata. 2014. aastal võis kooseluseaduse “debati” käigus näha täpselt samasugust käitumist.

Mõni võib nüüd öelda, et kui kirik võtab sõna ühiskondlikel teemadel, siis võib riik oma esindajate suu läbi ka kiriku küsimustes arvamust avaldada.

Päris nii see pole. Luterlik kirik on üks suurematest kodanikuühendustest Eestis. Sellisena on kirikul (ja kõigil usulistel ühendustel) õigus ühiskonnaelu küsimustes kaasa rääkida, sest riik kuulub meile kõigile, on meie kõigi ühine asi. President ja ministrid on rahva teenrid, mitte valitsejad, nende asi on kuulata, mida inimestel ja erinevatel kodanikuühendustel öelda on.

Seevastu ei ole riigijuhtide asi sekkuda kiriku või mõne teise veendumustel põhineva organisatsiooni siseasjadesse, näiteks kommenteerida, kas ja mil määral peaksid kirikus olema lubatud eriarvamused. See on iga kiriku, iga usulise ühenduse enda asi.

Briti monarh kannab tiitlit Supreme Governor of the Church of England (Inglismaa Kiriku kõrgeim valitseja). Selle rolli omandas ta 16. sajandil pärast Inglismaa kiriku lahkumist Rooma paavsti alluvusest. Kuid tänapäeval ei kirjuta enam temagi kirikule ette, mida ühes või teises küsimuses arvata.

KAMPAANIA LÕPUNI VAID 6 PÄEVA!

Tehke oma rahalistele võimalustele vastav annetus kohe täna, olgu selle summaks kasvõi 5€!