Kolumn: mõtteid vaimust ja võimust

Paavst kohtub Kaarli kirikus noortega. Foto: Scanpix

Objektiivi kolumnist Roland Tõnisson räägib oma mõtetest peale paavsti visiiti Maarjamaale. “Meie maailm on muutunud lapsikult mustaks ja valgeks. Ja lapsik on ka paavsti sõnum maailmale, nagu seda sai kuulda Kaarli kirikus, sest seal ei tegeletud inimhinge igavikuliste küsimustega, vaid emotsionaalse romantismiga.” 

Nägin paavsti visiidi ajal tema autot umbes kolmekümne meetri kauguselt Kaarli kiriku juures. Olin ise samal ajal toimetamas väga argiseid asju. Ma ei olnud hankinud piletit missale. Ma ei tundnud end selle pärast ei halvasti, ega hästi. Tundsin end ükskõikselt, ning see valmistas mulle teatud viisil kurbust.

Minu ükskõiksus ei olnud tingitud sellest, et ma ei ole katoliiklane. Ma suhtun katoliku kirikusse väga hästi. Hoolimata sellest, et seda on räsinud viimase aja skandaalid, tean ma, et pedofiilsed ja homoseksuaalsed vaimulikud moodustavad selle Kiriku vaimulikkonnast vaid väikese osa.

Ma olen vana patukotina suur kiriku austaja ja tean, et ilma Kristuseta ja tema kirikuta ei ole mul pääsemist. Ortodoksina pean katoliiklasi oma vendadeks ja õdedeks ning viibides reisidel katoliiklikel maadel, katsun ma enda käimisi sättida alati nii, et osa saada missadest – et näha Vaimus ja Tões teenivaid vaimulikke ja ilmikuid.

Suurem osa katoliiklikest vaimulikest teenib igapäevaselt alandlikkuses ja ligimesearmastuses, ent nendest meie ajalehed ei räägi, sest kiriku tõelise olemuse esiletoomine ei ole kiriku kritiseerijate eesmärk.

Hoolimata sellest, et filmiprodutsentide, ärimeeste jt tegelaste seas on seksuaalsete kõrvalekalletega inimesi protsentuaalselt rohkem kui katoliiklike vaimulike seas (kus selle protsent peaks olema ümmargune null!), tuuakse esile Kiriku elu väärnähtused.

Lapsepilastamine on õnneks veel kuritegu ja isegi kui see globalistide-seksuaalrevolutsionääride pingutuste tulemusena ka legaliseeritakse ning hakatakse pedofiilia asemel kritiseerima lasteahistajate oponente ehk pedofoobe, jääb seksuaalne läbikäimine alaealistega loomuvastaseks.

Katoliku kirik ja Kristuse kirik üldse on pinnuks silmas globalistidele ja seega kasutatakse iga tema nõrkust ära Kristuse kiriku au mahategemiseks.

Öeldakse õigesti – kriisi ajal ei tõuse sa oma ideaalide kõrgusele, vaid saad teadlikuks kui nõrk sa tegelikult oled. Nii on juhtunud ka katoliku kirikuga.

Ent usun, et Kristuse ihu vajab vahel kirurgilist sekkumist, et kõigil parem oleks. Seda praeguselt paavstilt oodatakse. Ei ole midagi halvemat ühe organisatsiooni jaoks kui juht, kes ei võta vastu adekvaatseid otsuseid.

Minu ükskõiksus oli tingitud sellest, et meie maailm on muutunud lapsikult mustaks ja valgeks. Ja lapsik on ka paavsti sõnum maailmale, nagu seda sai kuulda Kaarli kirikus, sest seal ei tegeletud inimhinge igavikuliste küsimustega, vaid emotsionaalse romantismiga.

Minu ükskõiksus ei olnud tingitud sellest, et mulle oleks Kirik ükskõik. Missa Tallinnas, ometigi, oli suure osa kohalike jaoks nagu omaaegne Eesti Nõukogude Entsüklopeedia või mõne muu defitsiitse raamatusarja hankimine – need omandati tutvuste kaudu peale makstes ja jäeti siis riiulitele tolmama. Lugemata, isegi avamata. Vaid selleks, et näidata – mul on.

Muidugi ei näe ma paavsti kaema läinud inimeste südametesse, ent mitte miskit ei kritiseeri Kristus enam kui välist vagadust. Arvan, et kui keegi on end deklareerinud mitteusklikuks, siis võiks ta jääda ka endale kindlaks ja vältida kohtumist iga vaimulikuga – olgu selleks siis kas või oma küla või linna pastor-preester, rääkimata paavstist. Põhimõtetega ei kaubelda.

Loomulikult on meil teada hulga lugusid, kuidas jumalapilkajastki on saanud usklik …

Kas tänased paavstiga kirikus ja missal kohtunud ateistid on saanud enne Rooma piiskopiga kohtumist sarnase kogemuse nagu Saulus Damaskuse teel, kus ta kohtus elava Kristusega? Või kõnetas see neid nagu ühte usuleiget keskmist meest, kes juhuslikult ühest kirikust mööda jalutades ja selle avatud ust nähes sisse astus just siis kui preester luges armulaua seadmissõnu („See karikas on minu veri… See leib on minu ihu… Nii sageli kui te sellest karikast joote ja sellest leivast sööte…“) koges pöördumist ja taipamist, mida tähendab Jeesuse elu ja ohver?

Oleksin selle üle väga õnnelik. Loodan, et järgmisel pühapäeval tunnistavad nad oma läbielatust mõnes koguduses. Jumala teed on ju imelised…

Kurbusega mõtlen, et ehk ühendas meie riigi juhtfiguure ja piiskop Bergogliot, kes on valitud paavstiks, pigem Macroni ja Merkeli „vaim“? Sõnum armastusest kõlab ju kõigi nende kolme poolt. Ja „meie“ Kersti kordab seda nende järel.

Ei ole meie ajal vist teist sellist mõistet, mis oleks nii ära lörtsitud kui „armastus.“ Kellegi „armastamise“ all mõistame nüüd selle isiku aktsepteerimist kõigega, mis temas leidub. Ja kui seda mitte teha, siis loetakse sellist suhtumist vihkamiseks ja foobiaks. Variante ei ole. Sa oled kas koos Brüsseli variandiga „armastusest“ või oled vihkaja. Inimeste vihkaja. Rahvavaenlane.

Minu ükskõiksus tegi mind tõesti kurvaks, sest mul ei olnud võimalik paavsti isikus kohtuda Kristuse kuulutajaga, kelle sõnumi läbi tungiks Sõna hinge kui mõõk. Samamoodi teeb kurvaks iga teinegi vaimuliku rolli mängiv isik, kes ei kuuluta Jumala Sõna, vaid selle äraväänatud variante.

Paavsti rollis saabus Eestisse Brüsseli ja globalismi emissar, kes manitseb massiinvasiooni tõttu rahulolematuid eurooplasi sallivusele ja „armastusele.“

Et tegemist on uue maailmakorra komissariga, võime tõdeda ka Eesti riigimeedia hoiakust kalli külalise vastu. Me ei kuule ERR-ilt kogudustest, vaimulikest, piiskoppidest, keda vaenatakse ja tapetakse nende usu pärast Ladina-Ameerikas, Aafrikas, Lähis-Idas. Me ei kuule võitlusest, mida käiakse inimhingedes.

Evangeeliumi asemel söödetakse meile ette riigitegelaste kõnesid, mis on pikitud kerge pseudovaimulikkusega. Ja poolikut või isegi veerandit Tõde sai Eesti rahvas, paraku, kuulda ka piiskop Bergogliolt.

Sõbralik naeratus ei ole alati Vaimust. Plaksuv piits templist kasulõikajate ja Kiriku lammutajate turjal ei ole kurjast.

See piits oleks tõeline sõõm värsket õhku Kirikus, mitte palaganlik emotsioon ja tolatsemine inimeste meelitamiseks. Ja ma ei pea silmas mitte üksnes katoliku Kirikut vaid kõiki teisigi konfessioone, kuhu on sisse pugenud liberaalne, inimsoovide järgi tantsiv „teoloogia“ ja kiriklik praktika.

Ma ei ole üldse ükskõikne kui mõtlen Euroopa ja Lääne tsivilisatsiooni tulevikule. Ja vägagi osavõtlikult meenutan oma kristlikele õdedele-vendadele parafraseeritud tõdemust kirjanik Solženitsõnilt: „Palju kurjust, labasust, ükskõiksust ja vaimulikku argust tuleb Kirikusse ja meie maailma, ent mitte minu läbi.“

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Selleks, et saaksime Objektiivi missiooniga jätkata, vajame hädasti lugejate toetust! Palun tehke oma annetus kohe täna!