Kolumnist Malle Pärn mõtiskleb, et Orwelli maailma võimsate tuuleveskite keerlevad tiivikud näivad küll võitmatud, kuid lootust annab see, et enamikul inimestel on siiski terve mõistus alles.
Mida vanemaks ma saan, seda veidramaks tundub muutuvat inimeste maailm. Narre ja narrusi on ju alati olnud, aga praegused tunduvad ikka palju narrimad kui minu noorusaja narrused.
See on ilmselt sellepärast nii, et poleks kahju siit ära minna, sest pea see minugi aeg kätte ei jõua.
Inimesi sajab nagu puudelt lehti, kes variseb manalasse, kes jääb kleepuvasse ideoloogia ämblikuvõrku kinni. Ja hakkab rääkima päheõpitud loosungeid. No mis seal imestada, näitlejad ja lauljad on ju ikka võõrast teksti enda oma pähe ette kandnud, see ju nende leivateenistus, kes maksab, selle teksti loed ja laulad. Paatosega, usutavalt.
Üks mu vanem kolleeg ütles kunagi, et näitleja peab olema prostituut, kui ta tahab teatris "läbi lüüa". Vana mees, küllap tal oli õigus. Omast käest teadis. Siis, kui ta veel prostituut ei olnud, saadeti ta Siberisse. Tagasi tuli kuulekamana. Vaid purjus peaga läks kurjaks ja hakkas tõtt ütlema. Aga purjus inimesele antakse andeks. Kaine peaga küll tõtt rääkida ei maksa.
Mina oma nooruseidealismis vaidlesin talle vastu. Minu jaoks oli näitleja pigem preester ja meedium, tõe vahendaja. Nüüd astuvad üksteise järel kaamera ette meie tuntud nägudega kultuurategelased, ja mõistavad põlastavalt hukka rahva enamuse, koos tema siira valu ja murega. Ja ajakirjanikud muudkui kopeerivad demagoogilisi tüvitekste ja panevad uhkelt oma nimed alla.
Kas tõesti on võimatu ka perekonna kaitsjatest aru saada, ja neid kuulata? Ilmselt on. Sest perekonnahävitajad on kõva lauba ja paadunud südamega. Nad näevad ja kuulevad vaid ennast ja oma mõttekaaslasi. Kõik muu jääb nendest väljapoole, kõige muu pihta antakse tuld.
Kui neil oleks õigus, ja see nõndanimetatud rahvusvaheline sugueluline uuendus oleks hea ja normaalne armastussuhe, siis oleks ju seda teisiti tehtud. Siis poleks vaja kedagi maani maha tampida. Siis oleks lihtsalt ja selgelt seletatud, et selline on meie uus arusaamine inimlikust seksuaalelust, uute teaduslike avastuste alusel. Aga neid teaduslikke avastusi ei ole. On lihtsalt mingite võimurite soov teha inimestest mõistuseta seksiorjad.
Ka nõukogude ajal oli ikka neid noori ja andetuid, kes kuulutasid mõne vana klassiku roiskuva kodanluse tagurlikuks käsilaseks. Sellega saavutasid nad soodsa positsiooni ideoloogide silmis. Ja said varsti mugavustega korterid. Eks mõni oli andekas ka, aga müüdav ikkagi, mis anne see enam on, kui sa oma hinge rahaks vahetad või selle kuulekalt moraalihävitaja voodisse viid. Ei saanud neist müüjatest klassikuid. Kahte isandat ei saa teenida.
Ent see, mis praegu toimub, on palju hullem. Nii räiget, nii pidevat, nii pikaajalist mahategemist siis ei olnud. Nojah, ega ju vastuseisu kah ei olnud. See hõõgus salajas, nagu tuli tuha all. Ja praegu tahetakse ju mängida sõnavabadust. Tugevam ja puhtam tuleb tõrvaga kokku määrida. Muidu äkki hakkab rahvas teda uskuma. Nagu selles soome kirjaniku Olli loos näopesemisvõistlusest, kuhu iga võistleja tuli omatehtud seebiga. Seisid siis ritta ja hakkasid nägusid pesema, üks sai puhtam kui teine, raske oli vahet teha. Ent viimane võistleja tuli hoopis suure pintsli ja tõrvaämbriga. Kui kõigil olid näod puhtad, siis torkas ta pintsli tõrva sisse ja tõmbas kõigi võistlejate näod tõrvaga üle. Ja võitis võistluse, ehkki ta enda nägu oli kõike muud kui puhas. Polnud seepi vajagi.
Nii tehakse meiega ka praegu. Külvatakse vihkamist, aga silt "viha külvaja" kleebitakse sellele, kes julgeb toda vihakülvajat korrale kutsuda. Kes julgeb ennast ja oma perekonda kaitsta moraalituse ja labasuse rünnakute vastu. Ning jagab oma usku ja teadmisi teistelegi.
Tahaks nagu selles lollusele vastupanemises kaasa rääkida, aga ära väsitab, sest kuulavad ainult need, kes niigi asju realistlikult näha oskavad. Pole ju enam nooruse tuhinat ja õhinat, ega ka usku headuse või tarkuse võidusse selles merkantiilses maailmas. Inimeste hulgas on liiga palju mõtlemisvõimetut vedelat massi, ja liiga palju lihtsalt õelaid omakasuhimulisi kaklejaid ning ilma mingi vaimuta lihanuumajaid… Nad on kõik ühte heitnud, nagu otsustavatel aegadel ikka. Et ühisel jõul moraal ja eetika ja terve mõistus troonilt tõugata.
Ja tegelikult, meie vastas ongi nagu tuuleveski keerlevad tiivikud. Iga päev tuleb neid Orwelli maailma ülistusi kõigist kanalitest nagu kosest vett. Võid oma mõtteid meediasse saata nii palju kui jaksad, kõik kaovad kuhugi põhjatusse auku, kust neid keegi enam välja ei kaeva.
Aga lootust annab see, et enamusel on siiski terve mõistus alles. Häid mõtteid kirjutatakse, enamasti punase propagandavahu järel kommentaariumides, ja sotsiaalvõrgustikus. Nüüd on õnneks olemas ka alternatiivmeedia, paraku küll ainult virtuaalne…
Ja natuke teeb kõrvalt vaadates ka nalja see hüsteeria, millega meie ajakirjandus lõbusate aktivistide pilli järgi tantsib ja nende pihust musti tungalteri nokib.