Õigus elule, kõigi poolt tunnistatud ja kiidetud, ei näi meie tsiviliseeritud maailmas enam eriliseks jututeemaks olevat. Kas sellest ei ole tõesti põhjust rääkida või me lihtsalt ei märka sellele tähelepanu pöörata, küsib Heido Trofimov.
"Ma ei ole tapnud inimesi," seisab õiglase hinge pihtimuses muistse Egiptuse nn surnuteraamatus. "Ära tapa," uskusid juudid iidsetest aegadest alates olevat Jumala enese käsu. "Peamise loomuseaduse järgi tuleb inimolendit kaitsta nii palju kui võimalik," kirjutas John Locke 17. sajandil.
"Igal inimesel on õigus elule," ütleb inimõiguste ülddeklaratsioon. "Kelleltki ei või tahtlikult võtta elu," seisab inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonis. "Igaühel on õigus elule. Seda õigust kaitseb seadus," nõustub Eesti Põhiseadus.
Võib vaielda, et tegelikult on seda õigust erineval moel alati rikutud. Mineviku jubedused omavad õpetlikku väärtust, kuid neile keskenduda ei ole enam vaja. "Suurim patt peaks olema alati meile kõige lähem patt," ütleb Chesterton. Kuidas rikume meie, kuidas rikutakse meie ajal seda õigust?
Reaktsioonid Poola riigi kavatsusele abort täielikult keelata olid pentsikud. Mõned inimesed olid sellest nõnda jahmunud, et näisid keeletuks jäävat. Arutluse asemel võimutses loosunglikkus, kusjuures loosungeid tundus olevat üksainus. "See on lahing naiste vaba tahte eest tsiviliseeritud Euroopa riigis 21. sajandil!" kuulutas poola keele ja kultuuri lektor Joanna Dagmara Dobosz. "Me võitleme vabaduse eest pere planeerimisel."
See ei olnud abordipooldajate poolt kuigi efektiivne kommunikatsioon. Kui tahetakse mingi ettepaneku vastu argumenteerida, peaks analüüsima ka seda, mis põhjustel see ettepanek üldse tehti. Ilmselt seda seaduseelnõud ei mõeldud välja lihtsalt igavusest, olgu see pealegi kui tahes jube. Aga see oli küsimus, mida protesteerijad pelgasid. Nende arvamusavaldustes leiab vaevalt viidetki selle kohta, miks seadusemuudatust kaaluti.
Põhjuseid selle taktika taga on kerge mõista. Ei saa ju abordipooldajate kaasusele kuigi hästi mõjuda see, et hakatakse tõsiselt arutlema abordi olemuse ja inimelu väärtuse üle. Juba nende küsimuste ülesseadmine mõjub sedavõrd groteskselt, et nii mõnigi abordi teemal mitte kunagi mõtisklenud inimene võib abordi vastu pöörduda. Kui aborti ei õnnestu õigustada, tuleb tähelepanu mujale suunata. Ja nii on abordipooldajad otsustanud "valikuvabaduse" retoorika kasuks, mis paraku põhineb eeldusel, et see, mida valitakse, ei ole tähtis – või vähemalt soovil panna meid unustama, mis valikust abordi puhul jutt käib.
Miks peaks "valikuvabadus" muutuma ainsaks kriteeriumiks seal, kus valik on reaalselt kellegi inimese elu ja surma vahel?
Kuid laias laastus on igasuguse seaduse mõte piirata – jätta kellelegi millegi tegemiseks vähem valikuid. Nii et miks peaks "valikuvabadus" muutuma ainsaks kriteeriumiks seal, kus valik on reaalselt kellegi inimese elu ja surma vahel?
Muidugi on neid, kes ilmselt ei tunnista sündimata inimesi inimestena ega huvitu seega sellistest argumentidest. Mina ise ei pea tarvilikuks sellel küsimusel pikemalt peatuda kahel põhjusel. Esiteks saab igaüks vastavast kirjandusest ise järele uurida, et kõigi kõrgemate imetajate elu saab alguse viljastumisel [näiteks on 41 allikat välja toodud siin]. Teiseks ma arvan, et enamik inimesi saavad intuitiivselt niikuinii aru, et sündimata inimene on inimene. Kõik saavad üsna hästi aru, et see emaüsas kasvav organism on seesama olend või entiteet, kes hiljem sünnib, kasvab ja saab täiskasvanuks. Ja ta on inimene, sest mida muud ta saaks olla? Inimene enda varases arengustaadiumis.
Kui nii ei oleks, siis mis küsitavusi saaks abordi puhul üldse tekkida? Ja siiski ei pea paljud inimesed ka abordi keelamist, vähemalt täielikku keelamist, heaks mõtteks. Milles siis küsimus on?
Küsimus võib olla muidugi paljudes asjades, kuid abordi õigustamiseks kasutatavaid argumente vaadates tundub üks olevat selline: me ei saa aru, et sündimata inimene on tõesti inimene. Või õigemini, saame aru küll, aga me ei mõtle temast nii, sest kontekst on nõndavõrd erinev meie tavalisest kogemusest teiste inimestega. Ja nii näeme me, et inimesed räägivad abordist asju, mida nad ei räägiks, kui nad tõepoolest arvestaksid lootega kui juba olemasoleva inimesega. Kuigi meil on üksnes valik see inimene kas tappa või ellu jätta, tahaksime teinekord mõelda, et abort annab meile valiku selle elu eksisteerimise fakt ajaloost lihtsalt kustutada. Ei saa tappa seda, keda samahästi kui polegi olemas olnud. Küll üksnes samahästi, kuid mitte päriselt.
Seega on küsimus ilmselt selles, et abort on olemuselt peidetud probleem. Sündimata lapsi tapetakse, aga nende laibad ei vedele tänavatel, keegi ei nuta nende surnukehade kohal. Keegi pole neid veel armastama hakanud, nemad ise ei suuda veel kedagi armastada. Ning isegi kui surmatav loode peaks midagi tundma, on keeruline olla tema suhtes sama empaatiline nagu raskustesse sattunud (või koguni vägistatud) naise suhtes. Ja nii võime me mõelda, et kas elu muutuks tõesti paremaks, kui abort oleks keelatud? Millega seda mõõta? Mõne embrüo aborteerimine või mitteaborteerimine ei näi meie elu eriti mõjutavat, välja arvatud ema elu, kes last kannab. Ja, noh, aborteeritava elu muidugi ka, aga kui ei temal endal ega kellelgi teisel sellest reaalselt kahju ei saa olla – väljaarvatud ehk mõnel abordivastasel – siis mida varem me lapsest lahti saame, seda enam jätkub elu üldiselt nii, nagu seda konkreetset elu polekski kunagi olemas olnud.
Abort on halb iseenesest, sõltumata tema headest või halbadest tagajärgedest.
See on väär minu veendumuse kohaselt, et abordi seaduslikul heakskiitmisel on väga laiaulatuslikud ja kõiki puudutavad tagajärjed. Aga sellesse argumenti ei pea süvenema, sest juba küsimusepüstitus ise on vale. Abort on halb iseenesest, sõltumata tema headest või halbadest tagajärgedest.
Mulle tundub, et sündimata laste tapmise õigustamine, kuna neid "samahästi" kui polegi olemas olnud, on reaalsetest olukordadest kõige täpsem analoog Rousseau paradoksile, kes väitis: kui rikkaliku päranduse saamiseks piisaks nupule vajutamisest, et tappa kaugel Hiinas mees, kellest sa pole midagi kuulnud ega näinud, kes jätaks siis nupule vajutamata?
See ei tähenda, et raskused, millega soovimatult rasestunud naine silmitsi peab seisma, ei oleks reaalsed ega sügavad. Kuid lapse tapmine ei ole õige viis nende lahendamiseks. Sest see laps, kuigi me temast veel midagi kuulnud ega näinud ei ole, on samuti reaalne. Öelda, et abort on kõigest raseduse katkestamine, tundub olevat sama väär nagu enda lohutamine argumendiga, et nupule vajutamine on kõigest nupule vajutamine, isegi kui me teame, et sellega me surmame teise inimese.
Olgu see tähendamissõna heaks sõnumiks sotsiaalse õigluse sõdalastele, kes on enda õiglusejanu pidanud kustutama aja jooksul üha kummalisemaks muutuvate eesmärkide eest võitlemisel. Õigust elule tuleb endiselt kaitsta.