Me oleme üks rahvas, meil on ühesugused vajadused ja eesmärgid. Me oleme üksteisest sõltuvad. Kui võtaks aja maha, vaataks tagasi ja püüaks analüüsida meie olukorda, mõtiskleb kolumnist Malle Pärn.

Kuulge, kui võtaks õige aja maha? Kõik koos? Vaataks tagasi, püüaks analüüsida meie olukorda. Kainelt, sügavuti, võimalikult objektiivselt. Justnagu kõrvalt vaadates. Raputaks peast välja kõik sinna kogunenud hoiakud ja hinnangud, sildid ja loosungid, alustaks päris algusest.

Millest see agressiivne hüsteeria alguse sai? Kes viskas esimese kivi?

Meil on tekitatud uus termin: “vihakõne”. Heakene küll, vaatame sedagi objektiivselt. Teoreetiliselt on ju õige, et “viha külvamine” peaks tõesti olema taunitav. Väga vihane inimene ei suuda ju reaalsust objektiivselt hinnata. Ega ennast vaos hoida. Mõnikord võib vihkamine viia vägivallale. Aga ikka ainult siis, kui tõesti on tegemist VIHAGA, vihkamisega, mitte kriitikaga või lihtsalt hinnanguga, mis ei kutsu kedagi vägivallale ega laima kedagi.

Kriitika on pigem austusavaldus, sest lolli ei ole ju mõtet kritiseerida?

Ent mis on “vihakõne”? Kõik see, mida liberaalid suvaliselt, ilma sisulise analüüsita “vihakõneks” nimetavad, ei saa kohe kuidagi nimetada vihkamise õhutamiseks. Jälle on meile visatud üks kõlbmatu kont, mille ümber mõttetult pureleda. Ma ei tea, inglise keelde see termin ehk kõlbabki, eesti keelde aga kohe mitte kuidagi ei kõlba.

Valed terminid kõlbavad demagoogiasse, mitte ausasse poliitilisse mõttevahetusse. Demagoogiat kasutab aga see, kes tahab ühiskondlikus mõttevahetuses tõde temale kasuliku valega asendada.

Kultuurses riigis kaasinimest alusetult ja pahatahtlikult avalikkuse ees ei laimata ega halvustata. Järelikult: mingi ebasobiva, teenimatu, pejoratiivse sisuga sildi pealekleepimine kaasinimesele, oponendile, on vihakõne, ja see võiks tõesti olla keelatud. Otsene tige ja räige sõimamine võiks olla keelatud.

Terve mõistusega inimene ei hakka teist sõimama ega sildistama, kui ta temaga nõus ei ole. Ta vastab temale ratsionaalsete argumentidega. Ilma isiklikku emotsionaalset hinnangut andmata. Tõde peaks välja tulema mõttevahetuses, ja olema nähtav nendele, kes viitsivad ja tahavad kaasa mõtelda.

Iga rünnak tekitab vasturünnaku. Kes tahab olla salliv ja sõbralik, see peabki olema salliv ja sõbralik, aga teisitimõtlejate ründamine ja halvustamine EI OLE salliv ja sõbralik.

Mida vihasemad sõjaväed, seda äärmuslikumaks lähevad lahingud. Ometi tuleb tunnistada, et kogu selle sõja on algatanud revolutsioonilised LIBERAALID, mitte alahoidlikud konservatiivid.

Konservatiivid ei taha kardinaalselt muuta ühiskonnakorraldust, ei taha vägivaldselt ellu rakendada, kõigile peale suruda OMA nägemust, nii-öelda uut teaduslikku lähenemist inimese anatoomiale ja psühhiaatriale ja ühiskonnakorraldusele. Nad hoiavad ohjadest perutama kippuvat hobust. Konservatiivid on kaitses, mitte rünnakul. Vihkamist õhutab ründaja, mitte kaitsja.

Liberaalid peavad end uuendusmeelseteks, nemad kasvatavad, justnagu nõukogude ideoloogidki, “uut” inimest, “uut” ühiskonda. Need, kes uuendustele vastu hakkavad, on nende meelest tagurlased.

Heakene küll, oletame, et liberaalidel on õigus ja nad ongi tagurlased. Arukas inimene teab, et mõtlemisvõimelist inimest ei saa VÄGISI, väevõimuga sundida mingis soovitud suunas kannapööret tegema.

Looduses on igale taimele kasvamiseks määratud oma aeg. Ühiskonnaelu kardinaalsel muutmisel tuleb inimesse suhtuda nagu põlluviljasse, mis vajab kasvamiseks aega. Või nagu tõrksasse ja isemeelsesse lapsesse, kes ei ole nõus ilma mõtlemata kellegi käske täitma, ta peab neid käske mõistma ja need OMA südame ja mõistusega vastu võtma.

Kui ideoloogid lihtsalt sunnivad kõiki inimesi uute ideoloogide reeglite järgi elama, siis näitavad nad sellega, et nad ei suuda oma vastaseid mõistlikult VEENDA. Selline teisitimõtlejate vägivallaga allutamine ei ole võit, vaid kaotus. Keegi ju ei muutu üleöö liberaaliks, sunni korral võib ta teha näo, nagu oleks see “uus” maailm talle vastuvõetav, ent tema suhtumine sellesse ei muutu. Mida enam teda väliselt sunnitakse näitama tolerantsust, seda enam süveneb temas vastumeelsus selle “uue” vastu. Justnimelt selline sundus võib viia plahvatuseni, mitte avalikult lubatud kriitika.

Lõpetuseks: alustagem iseendast, mõtelgem tõsiselt, kes me oleme ja mida meil vaja on selleks, et olla siin maailmas õnnelik. Me oleme üks rahvas, ja meil on tegelikult ühesugused vajadused ja eesmärgid. Me oleme üksteisest sõltuvad. Me istume ühes paadis. Igaühe tegevus mõjutab ka teisi.

Hoidkem kokku, pidagem üksteisest lugu.

Päisefoto: Scanpix

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!