Kolumn: põgus pilguheit äärmusliberaalide relvakambrisse

Valitsevad klassid on vindi üle keeranud ja nende mudelmaailm on väljunud loogika raamidest. Reaktsioonina sündinud moraalne vastupanuliikumine on kiiresti vaja summutada, sest muidu võib see kasvada neil üle pea. Selleks ongi loodud professionaalsel tasemel universaalne demagoogia, loomulikult koos rikkaliku uusterminoloogiaga, kirjutab Malle Pärn. 

Totalitarism sünnitab alati ka uue keele. Nõukogude ajal kasutati halvustavaid termineid nende kohta, kes ei tahtnud olla piisavalt “punased”, eks ikka on tõrksaid isemõtlejaid, kes pole nõus ideoloogiale alluma. Nagu siis, nii on neid ka nüüd. Muidugi on ka tublisid ideoloogiasõdureid ja agitaatoreid, kes on neid tõrksaid alati valmis nüpeldama ja avalikult hukka mõistma. Neile luuakse selleks terminid. Ja dogmad, milles keegi ei tohi kahelda.

Eelmisel ajal olid sellised terminid näiteks rahvavaenlane, kulak, nõukogudevastane, kodanlik igand, manduva lääne käsilane, kapitalistlik vereimeja, rahva rõhuja.

Nüüd on see arsenal isegi rikkalikum. Vahepeal võimule pääsenud ja 25 aastaga endale selle võimu kindlustanud liberalismist on saanud tõeline äärmusterrorism. Ühiskonnakorraldus tuleb ära muuta, tundmatuseni. Oleme avatud ja sallivad kõige vastu, mida meile heaolust lolliks läinud läänest peale surutakse. Ilma mingi kriitikata. Lömitava orjameelsusega.

Ja loomulikult, oma plaanide varjamiseks sildistatakse äärmuslasteks hoopis need, kes neile, tegelikele äärmuslastele, julgevad vastu hakata. Iga oma tegu muutub nende käes sildiks, mis kleebitakse peale igaühele, kes nende plaane paljastada püüab.

Ühiskond on lõhestatud. Äärmusliku ideoloogia pealesurumine tekitab alati protesti, ja suhtelinegi sõnavabadus lisab sellele tuld. Ametlik ajaleht kuulutab ideoloogilist dogmaatikat, ent kommentaarid ja alternatiivmeedia tegelevad selle dogmaatika põrmustamisega. Mõistab seda muidugi ainult see, kes oskab ja tahab selliseid tekste lugeda. Kes veel vabalt valdab eesti klassikalist kirjanduskeelt. Kes oskab vahet teha tõe ja vale, olulise ja ebaolulise vahel. Programmeeritud robot täidab oma programmi, tema ei oska programmiväliseid tekste lugeda. Need tekitavad temas ainult viha ja vihkamist.

Valitsevad klassid on vindi üle keeranud, nende mudelmaailm on väljunud loogika raamidest, ja neil paistab olevat kiire, – nad on kutsunud sellega ellu üsna ohtliku ja ulatusliku moraalse/ratsionaalse vastupanuliikumise, mida on kiiresti vaja summutada, sest muidu võib see kasvada neil üle pea. Selleks ongi loodud lausa professionaalsel tasemel universaalne demagoogia, loomulikult koos rikkaliku uusterminoloogiaga. Siin polegi õieti tegemist terminitega, meie liberaal-äärmuslaste võitlevad ideoloogid ja agitaatorid on hambuni relvastatud paksude värvidega maalitud siltide ja loosungitega. Neid on lihtne ühest paigast teise tõsta ja kleepida kord ühele, kord teisele sõnakuulmatule isemõtlejale. Need sobivad igaühele, kes ei ole nõus mõtlema ja rääkima seda, mida Brüssel meile armulikult ette kirjutab.

Klassikalise moraali ja rahvusluse kaitsjaid iseloomustatakse sõnadega: kurjus, viha, vihkamine, lõhestamine, vihategudele õhutamine, vihkamise propageerimine, kurjuse levitamine, – ometi ei ole keegi kuskil isegi kivi aknasse visanud, kellegi läbipeksmisest rääkimata? Ilmselt ajab kogu see ratsionaalne vastupanuliikumine meie emotsionaalsed võltsliberaalid nii VIHASEKS, et nad aina näevadki kõikjal viha ja vihkamist. Mitmed haritlased on juba välja öelnud, et kõige suurem vihkaja ja vihakülvaja on tänapäeval just see võltsliberaal, kes kõigile teisitimõtlejatele loosungeid ja silte loobib.

“Viha pritsimine”, “vihakõne”, “vihakuritegu” – kõik need on demagoogilised sildid, mis on kasutusele võetud selleks, et inimesi mõjutada oma “poliitiliselt ebakorrektseid” mõtteid mitte väljendama. Kes emakeelt ise hästi ei valda, need võtavad sellised käibefraasid üle, ilma et nad mõistaksid, mida need tegelikult tähendavad. Moraalituse kriitika näitab tegelikult ka moraalitust inimesest hoolimist. Nii et vihaga pole siin midagi tegemist. Kui ema võtab lapse käest ära terava noa, millega see mängida tahab, siis teeb ta seda armastusest, mitte vihkamisest.

Pigem võiks oma lapse (rahva) vihkamises süüdistada seda ema (või seda riigipead), kes lausa käsib lapsel (oma rahval) terava noaga mängida.

Ent need sildikleepijad ise on kriitika suhtes kangesti õrnad, kui keegi nende kohta midagi halvasti ütleb (mis enamasti tähendab lihtsalt seda, et nende tegu või plaani nimetatakse õige nimega), siis nad solvuvad ja tormavad lahingusse. Kui omaette itsitamine ja nurgas nutmine enam ei aita, (nagu nii kenasti kirjeldas Eero Epner), siis aitab ideoloogiakuulekas ajakirjandus, kus aina oodatakse sõnakuulmatute “radikaalide” tümitajaid. Arvamusprostituute tekib meil nagu seeni pärast vihma. Igasugune võltsliberalismi kriitika tehakse maatasa, sildistakse kurjuseks ja vihakõneks, – oh, nii lihtne on ju riiulist võtta sinna valmispandud ideoloogiarelvad ja muudkui tulistada.

Kriitika analüüsimiseks ja tunnustamiseks on mõistust vaja, Brüsseli programm aga näib kandvat endas arvutiviirust.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!