Kuigi Merkel, Juncker ja Macron näivad olevat kõik ühe poliitgängi liikmed, ei tähenda see, et äraaetud hobust maha ei lastaks ja uut juhtoinast pukki ei tõstetaks. Tundub, et Mooramaa mees kodanik Juncker on oma töö teinud, Mooramaa mees võib nüüd minna, mõtiskleb kolumnist Roland Tõnisson.
Meile on teada antud, et alanud nädala lõpus, septembri viimastel päevadel, saabuvad Tallinnasse Euroopa Liidu ideoloogilised tipptegijad. "Postimehe andmeil on Emmanuel Macron, Angela Merkel, Theresa May, Jean-Claude Juncker, Donald Tusk ja veel 25 Euroopa Liidu riigi juhid järgmisel nädalal digiteemadega seoses Tallinnasse mitteametlikult kokku tulemas. Tõsi, Merkeli tulek sõltub nädalavahetuse valimistulemustest Saksamaal – kõik märgid näitavad talle muidugi võitu…"
Merkelil ja tema erakonnal on tugevad võimalused saavutada hea valimistulemus. Vastupidine üllataks vähemasti mind küll, sest sakslased, hoolimata oma protestidest, ei ole siiski ilmselt nii julged, et oma valitsust valimistel kukutada. Kui neil oleks indu osaleda poliitikas sama palju kui Oktoberfestil õlut juua, vorstikesi manustada ja hiljem ümbritsevat loodust väetada, võiks ju Immigratsiooni-Angelale kadugi ennustada. Ma loodan, et nad seda indu ka üles näitavad.
Postimehe truualamlik toon eelseisvate (ja nüüdseks toimunud) Bundestagi valimiste suhtes on seega minu arvates igati ennatlik. Meenutame kasvõi seda, kuidas Eesti meedia ja vasakpoolne "koorekiht" kampas Trumpi üle irvitas. Üldse on igasugune laskmata karu naha jagamine veidi kahtlase väärtusega tegevus. Nõukogude näitleja Innokenti Smoktunovski ajas kunagi karvutuks oma pea, sest oli surmkindel, et saab peaosa ühes filmis, mille peakangelane oli kiilakas. Rolli ta ei saanud ning seda lüüasaamist meenutas talle särav peakolu jupp aega. Clintonid, obamad, mccainid ja muud sorosed kratsivad samuti nüüd oma valutavat selga pärast presidendivalimistel saadud poliitilist keretäit.
Ausalt öeldes on mul küll suur soov näha pärast Saksamaa parlamendivalimisi praeguste liberaalsete heeroldite silmi, kui mamma Merkel juhtumisi peaks oma pjedestaalilt langema.
"Nii palju poliitilisi liidreid pole iial varem Eesti pinnal samal ajal olnud kui järgmise nädala teisel poolel – kätte on jõudmas Eesti eesistumise ja võib – olla kogu senise diplomaatia säravaimad ja olulisimad päevad," sedastab Postimees nagu muiste Rahva Hääl, kui mõni Moskva bojaar suvatses korraks "estonskaja sovetskaja respublikat" ära nimetada.
"Nii palju poliitilisi liidreid pole iial varem Eesti pinnal samal ajal olnud kui järgmise nädala teisel poolel – kätte on jõudmas Eesti eesistumise ja võib – olla kogu senise diplomaatia säravaimad ja olulisimad päevad," sedastab Postimees nagu muiste Rahva Hääl.
Selles ei pruugi kahelda, et Tallinna liiklus saab kaoses olema ja see saab nähtavaks igale silmale. Mida aga lihtsurelikele kindlasti ei demonstreerita, on kõrgema ešeloni poliitikute omavaheline positsioonisõda, millest ei ole puutumata ka meie praegune poliitolümpos selle, nagu näib, poolsurematute asukatega.
Ajaloolane ja kirjanik Viktor Suvorov pööras kunagi lugejate tähelepanu endisaegsetele Pravda väljaannetele, milles kajastati NLKP Poliitbüroo istungeid. Seal nimetati alati ära istungil osalenud seltsimeeste nimed. Vaid kaks tegelast ei loovutanud oma positsiooni kunagi – esimesena mainiti ära sm Stalin ja teisena sm Molotov. Nende järel ilmunud nimede järjekorra järgi võis näha ja mõista, kui kõrgel on praegusel hetkel antud seltsimehe renomee kahe esimese silmis. Mõni nimi ilmus Pravdas vaid korra, mõni hüppas korraks esikolmikusse, et mõne aja pärast igaveseks kaduda. Mõni figureeris aastaid n-ö rahulikus keskkonnas kõige keskel. Kodanikud olla lugenud neid nimekirju nagu meie tänapäeval popstaaride TOPP-liste.
Eelmisel nädalal aga ilmutas väljaanne Der Spiegel enne parlamendivalimisi Saksamaal omapärase kirjutise. Selles on võetud pihtide vahele Euroopa Komisjoni esimees Jean-Claude Juncker, keda süüdistatakse suutmatuses ajaga kaasas käia ning Euroopa Liidule vale tee kätte juhatamises.
Väidetavalt kajastavat ajaleht suure osa sakslaste seisukohta mitte lubada teostada "enamat Euroopat". Seega siis vastupidist seisukohta Junckeri tänavuses kõnes Euroopa Parlamendile, milles ta rõhutas seekord eufooriliselt ja innustunult muuhulgas järgnevaid ideid:
- rohkem võimu Brüsselis asuvale komisjonile,
- rohkem Euroopat (more Europe),
- rohkem raha EL-le,
- rohkem integratsiooni ja
- kõikides liikmesmaades euroraha kasutuselevõtmine.
Sotsiaaldemokraadid ja rohelised võtavad sellise avalduse vastu loomulikult püsti tõustes ja kestvate ovatsioonidega. Nende ja Prantsuse presidendi Emmanuel Macroni vaated on selles osas väga sarnased. Kristlikud demokraadid (CDU), Kristlik Sotsiaalne Liit (CSU, CDU Baierimaal tegutsev sõsarpartei), Vaba Demokraatlik Partei (FDP) ja Alternatiiv Saksamaale (AfD) taas vastustavad EL-i liikmesmaade ühtse majandusliku vastutuse süvendamist.
Der Spiegel materdab Euroopa Komisjoni esimeest Jean-Claude Junckerit sellisel teraval moel, mida varem ei ole nähtud. Isegi raevukaks võiks seda nimetada, kui ta käsitleb Saksamaa kahtlusi seoses EL-i integratsiooni tugevdamise läbisurumisega.
Juncker oli siis oma kõnes täis eufooriat, erinevalt sõnavõtust eelmisel aastal, mil ta näis väsinu ja jõuetuna. Toona ta mõtiskles isegi EL-i eksistentsiaalse kriisi üle ja sellest, kuidas hoida suurt ja võitmatut Liitu koos. Venemaa sissetung Ukrainasse, pagulaste tulv, konfliktid Türgi presidendiga, Brexit ja Trumpi alatu võit valimistel andsid selleks piisavalt põhjust. Nüüd võis Juncker naasta rahunenumalt Brüsseli vana agenda juurde tagasi ning plaanib püsida ametikohal järgmise europarlamendi valimisteni. Selle aja jooksul sooviks ta näha Rumeeniat ja Bulgaariat euroalas ja Schengeni viisaruumis, kuigi Kreeka probleemid on lahendamata ja kolmes nimetatud riigis on korruptsioon, pehmelt öeldes, suureks probleemiks. Ka Türgi-Bulgaaria piirialadel. Sakslastele ei meeldi Euroopa Keskpanga madala laenuprotsendi poliitika, millest lõikavad kasu Balkani maad ja mitte Saksamaa. Samuti ei või EL põhjapoolsed liikmesmaad (Saksa, Holland, Belgia, Austria jt) olla rahul olukorraga, mil nemad täidavad ausalt oma kohustusi, abipaketid (ehk siis – ühise vastutuse otseseim ilming) aga liiguvad lõunasse, muu hulgas Prantsusmaale ja Itaaliasse.
Euroopa Liidust on saanud kasumiliigutamiseliit. Majanduspoliitika otsustamine tsentraliseeritakse Brüsselisse ning demokraatiavaegus kasvab. Paljudes maades on inimesed juba küllastunud Brüsseli kamandamisest ja ka kasvavast korruptsioonist. Mõneski mõttes meenutab Euroopa Liit Nõukogude Liitu, mis varises kokku meeletu bürokraatia ja toimimatuse all.
Der Spiegel ütleb otsekoheselt, et Juncker on valinud Euroopa Liidule vale tee. Väljaande sõnul peaks esmalt korraldama toimiva dialoogi liikmesriikide vahele ning jõudma konsensusele arengusuundade osas. Praegu Poola ja Ungari ei aktsepteeri praktiliselt midagi Brüsseli suunalt tulevat. Ka teistes liidumaades on kuulda kriitikat Junckeri ettepanekute suhtes ja neid peetakse ei millekski muuks kui eliidi katseteks suruda peale oma diktatuur. Sellel kõigel puudub kodanike toetus ning oma olemuselt väga erinevad liikmesriigid ei ole EL-i eksistentsi jooksul üksteisele kuidagi läheneda suutnud.
Der Spiegel küsibki, kas Juncker on ülepea õige persoon näitama Euroopale teed tulevikku. Väljaande arvates on tegemist ajale jalgu jäänud "vale mehega". Välja on kaevatud ka tema vana patt, n-ö ajalooline patutaak, kuna ta on kaitsnud Luxemburgi tulumaksupoliitikat ja privileege, mida mitmed asjaosalised on selle poliitika raames saanud nautida. Tegemist on siis olnud maksupettustega, mida Juncker on patroneerinud. Ehk ongi Euroopa uueks juhiks tõusmas Merkel või Macron?
Sellised on küsimused ajakirjal Der Spiegel, minul aga assotsieerub see tüüpilise stsenaariumiga nõukaajast, mil selleks, et kellestki lahti saada, kaevati üles tema patud või anti sõnadele-tegudele poliitiline varjund, ning võimalus kasutada seda kõike tema vastu kusagil keldrites, või ka avalikul hukkamõistmisel parteibüroo istungitel. Sellel järgnes avalik hukkamõist meedias ning kujundati nõukogude rahva vihale uus objekt. Kuigi Merkel, Juncker ja Macron näivad olevat kõik ühe poliitgängi liikmed, ei tähenda see, et äraaetud hobust maha ei lastaks ja uut juhtoinast pukki ei tõstetaks. Ilma moraalsete pingeteta. Tundub, et Mooramaa mees kodanik Juncker on oma töö teinud… Mooramaa mees võib nüüd minna.
Ajakirjanduses avaldatu põhjal kirja pandud.