Kolumn: politseinike kaitseks

Saksa politsei Kölni toomkiriku lähedal. Foto: Scanpix

Me elame sõjatsoonis. Ainult et see sõda on teistsugune. Vaenlane ei ole ainult see, kes lõhkab pommi, vaid ka riigiametnik, kes mingitel arusaamatutel põhjustel sunnib terroristide ees kapituleeruma nii ohvrid, põliselanikkonna kui kogu oma ühiskonna, kirjutab Roland Tõnisson.

4. juunil peeti lipupäeva nii Soomes kui Eestis. Kui Eestis tähistatakse alates 2004. aastast Eesti Üliõpilaste Seltsi lipu õnnistamist Otepääl aastal 1884, siis Soomes on sel päeval alates aastast 1942 tähistatud marssal Mannerheimi sünnipäeva. Sellisena kuni aastani 1950, mil hakati tähistama Soome Kaitseväe Lipupäeva. Läinud pühapäevalgi, 4. juunil, peeti kõnesid, korraldati paraad ning anti üle aumärgid.

Kahel päeval on Helsingis liikunud tavalisest enam sõjaväetransporti ning sõjaväepolitsei on korraldanud liiklust. Ma ei salga, et minusse on see toonud tagasi mõningase rahu ja usu ühe Euroopa riigi suutlikkusse end kehtestada, kuigi sellised paraadid ja ettevõtmised on võrreldavad püstoliga vehkimisega. Lisaks sellele peab aga olema ka oskus ja valmidus seda kasutada.

Ükski riik ei saa eksisteerida ilma sise- ja väliskaitseta ja selliste kaitsestruktuuride olemasolu iseenesest on juba omaette väärtus. Mingis kummalises kabinetireaalsuses elav poliitiline eliit ei suuda ilmselt mõista linnade tänavail ja maakondades toimuvat. Loomulikult on lihtne näiteks võtta vastu otsus mõne skulptuuri eemaldamiseks. Kes aga pidi selle otsuse alusel tegutsema ja kaitsma valitsust, mis kabinettides säutsus ja pressiteateid faksis? Selleks pidi olema politsei.

Kui Siim Kallas kritiseerib brittide salateenistust, siis on see äärmiselt ebaõiglane. Kriitikat ei jagu tal samas brittide valitsusele ja parlamendile, kelle otsuste põhjal on endiste asumaade elanikel võimalus takistamatult “emamaale” kolida. Ja muidugi on brittide seadusandlus ka maiuspalaks illegaalidele, kelle eesmärgiks on oma jalg udusel Albionil maha panna.

Salateenistuste ja politseiorganite kritiseerimine Euroopas toimuva taustal on kohatu. Korrakaitsjad ei saa oma tööd teha sellises olukorras, nagu see on praeguseks Lääne-Euroopa poliitiliste juhtide poolt on kujundatud. Tasub lugeda Tania Kambouri raamatut “Saksamaa vilkuri valgel. Politseiniku appihüüd”. Tasub kuulata, mida räägivad prantsuse politseinikud, kes suure ja ränga töö tulemusena peavad kinni korrarikkujaid, kellest valdav enamus on välismaist päritolu, ja ainult selleks, et neid samu, kohtusüsteemi poolt priiks lastud elemente, uuesti püüda. Rootsi politseinikud ei räägi enam ammu, sest neil on suud kinni topitud, nad lihtsalt lahkuvad ametist.

Paar päeva on olnud Soome meedias teemaks politseinike väidetavalt rassistlik sisevestlusring, mille sisu on keegi välja lekitanud. Siseminister lubab asjaga karmilt tegeleda. Igasugused rassismiilmingud on korrakaitsejõududes keelatud. Kuidas peab aga politseinik hakkama saama frustratsiooniga, mida kogub temasse igapäevane töö? Ka Soome politsei töökoormus on tingitud liiga suures osas illegaalse ja legaalse migratsiooniga kaasnevast kuritegevusest. Seejuures ei või politseiametnik endale ägestumist lubada, kui immigrant provokatiivselt oma vehkleva nimetissõrme talle näkku topib ja inimese turvatsooni siseneb. Lihtsamalt öeldes – talle näkku hüppab.

Poliitikud kümblevad “heade, inimsõbralike onude ja tädide” aupaistes. Politsei, piirivalve (seal, kus see veel eksisteerib) ja kaitsevägi peavad poliitikute poolt tekitatud segaduses säilitama kodanike tavapärase elustandardi. See on muidugi kogu probleemi väga lihtsustatud nägemine, fakt on aga see, et eurooplaste ja asiaatide-aafriklaste mentaliteedid on radikaalselt erinevad ning viisakalt vabandusi pobisev kahvanägu jääb rusika või matšeetega vehkiva immigrandi ees ilmselgelt hätta.

Kui 1990ndate alguses olid Lõuna-Aafrika Vabariigis nn apartheidi lõpuaastad, siis lahkus sealsetest politseijõududest palju valgeid seoses sisepoliitiliste muutustega. Asemele värvati üsna suur hulk venelasi, ukrainlasi ja valgevenelasi, kes innustatuna väga heast palgast ja muudest ametiga kaasas käivatest soodustustest (näiteks elamispind pisikese eramaja näol) andsid endast parima, et usaldust õigustada. Üsna varsti olevat getoasukail olnud selge, et “ivanidega” ei tasu ülbitseda. Nüüdseks on “ivanid” sealt lahkunud, sest kui LAV-s tulid võimule demokraatlikud, antirassistlikud jõud, vallandati kaitsestruktuuridest kõik Euroopa päritolu inimesed. Kui palju see on kaasa aidanud demokraatia levikule, ei ole mulle teada, ent mustanahaliste mässavate kaevurite mahasurumisega ja mahalöömisega saavad mustanahalised politseinikud hakkama palju edukamalt kui hollanderid või venelased.

Mentaliteedid on erinevad. Üks briti politseinik meenutas, kuidas kukkus läbi nende koolitusprogramm ühes Kesk-Aasia endises liiduvabariigis. Nad ei saanud üldse aru, miks peaks politseinik selgitama pahatahtlikule inimesele, et kallalekippumine politseinikule on seaduserikkumine. Veel enam olid nad hämmingus, kui kuulsid, et briti politseinik ei pea konfliktsituatsioonis initsiatiivi üles näitama, vaid olema passiivselt tasakaalustav jõud.

Passiivselt tasakaalustav on ka Lääne-Euroopa poliitika. Või pigem agressiivselt immigratsiooni mahitav? Ülimalt ebameeldiv on lugeda poliitikute sõnavõtte stiilis “äärmuslased ei ole enam vakka”, sest alles üsna hiljuti on nad, piltlikult öeldes, oma ema au nimel vandunud, et ühtegi terroristi Euroopasse ei lasta ja sellelaadsed kõned on vihaõhutamine. Seda enam, et teame, kuidas on inimkaubandusega seotud ka Euroopa poliitikud, kes sellest isiklikult kasu lõikavad.

Soome politseinike rassismiga tegelemise on tänaseks varjutanud taas kord kaastunne Londonile. Peaminister Sipilä on järjekordselt (kolmandat korda kahe kuu jooksul) šokis. On väga raske uskuda immigratsiooni mahitavate inimeste sellelaadseid avaldusi.

Soome peaminister Juha Sipilä postitab terrorirünnakute puhul rutiinseid kaastundeavaldusi.

Selleks, et Sipilä ei peaks Eestile kaasa tundma või et Londoni linnapea ei peaks tervitama Tallinna terroriohvrite klubis, tuleb taastada Eestis piirikontroll ning tegeleda riiki sisenevate inimestega. Sealhulgas on Eesti inimestel õigus teada, kes on saanud Eestis elamisloa ja millisel alusel, sest tegelikult elame sõjaseisukorras. Käimas on sõda Euroopa vastu. Selle eitamine ja mahitamine on riiklikud kuriteod. Meil istuvad aga eitajad ning immigratsiooni korraldajad riiklikes juhtorganites.

Me elame sõjatsoonis. Ainult et see sõda on teistsugune. Ja vaenlane ei ole ainult see, kes lõhkab pommi, vaid ka riigiametnik, kes mingitel arusaamatutel põhjustel sunnib terroristide ees kapituleeruma nii ohvrid, põliselanikkonna kui kogu oma ühiskonna.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Roland Tõnisson
Roland Tõnission on portaali Objektiiv kolumnist, teoloog ja rahvusvaheliste suhete magister.