Sotsid Eestis, Rootsis, Saksamaal ja kogu Euroopas on paanilises hirmus rahvuslike jõudude ees, sest kodanikud, kellele on aastakümneid valetatud ja keda on üritatud alla suruda, ei ole veel alistatud. Loopides segaseid ja hirmunud loosungeid vajadusest niinimetatud äärmuslased tasalülitada paljastatakse vaid hirm kaotada oma koht riigiküna ääres, kirjutab kolumnist Roland Tõnisson.
On ääretult tüütu rääkida samadel teemadel uuesti ja uuesti. Võimalik, et ka lugeja on tüdinenud sõnavõttudest samades küsimustes, ent sellega on ikkagi nii nagu haigusega – põdejale peab manustama samu ravimeid just nii kaua, kuni tõbi, millega võideldakse, on seljatatud.
On muidugi haigusi, mis vaevavad inimesi kogu maise elu jooksul ning sellega peab lihtsalt õppima elama. Seegi saab aga teoks vaid siis, kui tõbe hoitakse kontrolli all. Vastasel juhul tapab ta haigusekandja, inimese, kiiresti, halastamatult, ehk armutult.
On haigusi, mille puhul inimorganismil puudub vastupanuvõime võõrmõjudele ning seda tuntakse meditsiinis tolerantsina – näiteks organism osutab üha vähem vastupanu narkootikumidele või psühholoogilistele teguritele kui mõjutusvahendeid manustatakse pidevalt ja üha suuremas annuses.
Haigusi on tõesti erinevaid. Ei pea olema arst teadmaks, et vahel on inimestel tegu hüpohondriaga ehk kartusega haigestumise ees. Nad tüütavad meedikuid pidevalt oma visiitide ja foobiatega ning soovivad saada kinnitust, et nendega on kõik korras. Nende lähedased viibivad pidevas häireolukorras, sest ei või teada, millisel hetkel peab oma lähikondlasele osutama hingelist tuge tema alatises hirmus. Tegelikult on sellises peres või grupis kõik tegelased hüpohondriku pantvangid ja tema pilli järgi tantsijad.
Omaenese kõikvõimalikest hirmudest ja kartustest räägib pidevalt ka neoliberaalne globalism oma hääletorude läbi. Tegemist on ühiskondliku organismi pideva ja üha tugevneva välise mõjutamisega, ning see on andnud olulisi tulemusi. Kuigi näiteks Marju Lauristin on koolitanud ajakirjanikke vaid ühe sugupõlve jooksul, on tulemused hämmastavad – Eesti propagandatööstus (mida ka ajakirjanduseks nimetatakse) võtab Soomele väga jõudsalt järgi. Huvitav on jälgida, kuidas Eesti ja Soome riigimeediakorporatsioonid hoiavad üleval samu teemasid, kuidas mõlemal pool Soome lahte räägitakse unisoonis haigest põlisrahvast ning vajadusest ümber hinnata võimalikult kiiresti ja totaalselt kõik see, mis on rahvaid siiani elus hoidnud. See meenutab suuresti rumala, ent ilmselt siiski piisavalt heatahtliku inimese reaktsiooni lihatootmisele, kes soovitab loomadelt elu võtmise asemel minna poodi, kus liha on külluses saadaval.
Sellisele inimesele on propagandistidel lihtne sisestada näiteks mõtet külmaverelisest poliitjõust. Sõna ise sisendab juba õudu. Marju Lauristin teab kindlasti väga hästi, et omistades kellelegi selle omaduse, nimetatakse kedagi ka julmaks, tooreks, jõhkraks, loomalikuks, brutaalseks, kiskjalikuks, elajalikuks, metslaslikuks, bestiaalseks, brutaalseks, barbaarseks, sadistlikuks, murdjalikuks, inkvisiitorlikuks, roimarlikuks, mõrtsukalikuks, mõrvarlikuks, kannibaalseks, halastamatuks, armuheitmatuks, armutuks, verejanuliseks, timukalikuks, südametuks, ebainimlikuks. Nii sätestab selle seletav sõnaraamat.
Marju Lauristin on siin nimetanud Eesti Konservatiivset Rahvarakonda külmavereliste inimeste kogumiks. Seega – mõrvariteks. Nii on ta nimetanud mõrtsukaks mind koos kõigiga, kes tegutsevad sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks sõnumi edasi viimisel ja tegelikult ka elude päästmisega. Sellega ei või ma nõustuda kasvõi selle pärast, et olen aidanud ellu tulla vähemalt ühel lapsel, kelle vanemad oma noorushirmude tõttu plaanisid aborti. Kui mitmeid elusid on päästnud SAPTK, seda me tegelikult ei teagi. Ja meil pole vajagi, sest Jumal teab.
Sihtasutust Perekonna ja Traditsioonide Kaitseks on Marju Lauristin süüdistanud plaanis hakata tapma seksuaalvähemusi. Ka Silver Meikar ei üllata muidugi, kui ta oma erakonnakaaslasest sotsiaalministri nõunikuna maalib lugejate silme ette pildi kohutavast inkvisitsioonist, mida kaabustatud "ekreiidid" hakkavad teostama niipea kui saavad võimule. Mind isiklikult võtab sõnatuks, kui keegi suure häälega räägib abordiõigusest kui inimõigusest. Kui mitu last on iga abordiapologeet isiklikult lasknud mõrvata või on sellele kaasa aidanud, et ta võitleb sellise genotsiidi legaalsena püsimise eest, oma süü puhtakspesemise nimel? Mis puudutab aga kohutavaid tulevikustsenaariume, mida sotsid üritavad rahvale ette manada, siis elukogemus ütleb, et teiste puhul peljatakse enim seda, milleks ollakse ise parima heameelega valmis. Ja kuidas punased oskavad inimesi tappa ja diktatuure kehtestada, oleme saanud läbi ajaloo väga sageli näha.
Sõnakähmluses sotsialistidega peab kahjuks tõdema, et peab tõesti paika ütlus: "Võitluses demagoogiaga on Tõde alati ebasoodsamates tingimustes, sest Tõde on piiratud Tõega, demagoogiat aga sellised piirangud ei seo."
Marju Lauristin ei ole muidugi mingi nähtus omaette, vaid lihtsalt tüüpiline globalist, kes lähtudes oma sotsialistlikust neoliberalismist võib vabalt kiita heaks nii loodete kui juba sündinud laste tapmise. Erinevalt marksistidest ja seksuaalvähemuste kaitsjatest, kes meelsasti kohtusüsteemi enda eesmärkide saavutamiseks kasutavad, ei ole konservatiivid Lauristini kohtusse kutsunud, kuigi põhjust oleks olnud küll ja enamgi. Erinevalt sodomiitidest, kelle ainsaks mureks siin elus peale nabaaluse kujundamise on kohtuprotsesside genereerimine, sundimaks Lääne tsivilisatsiooni tegelema forsseeritult nende foobiate ja kapriisidega, on sotside sõnul "armutud ja halastamatud, sadistlikud ja barbaarsed" traditsionalistid SAPTK-st eelistanud oma jõudu ja aega kasutada konkreetselt inimelude päästmiseks.
Marju Lauristin eksib, kui kinnitab, et "Euroopa on ratsionalismi vundamendile üles ehitanud kogu praeguse ühiskonnamudeli, hariduse, poliitika ja moraali…" Selliselt väidab ta, et Euroopale on olnud tundmatud sentimentaalsus ja empaatia, millele rajanevad näiteks Petrarca poeesia, Cervanteze kirjatööd, suurte Euroopa heliloojate teosed ja kasvõi vanaskandinaavia rahvakohtud, mis erinevalt kaasaegsest juridismist tegelesid kõigi inimeste õiguste kaitsmisega hoolimata nende varanduslikust või ühiskondlikust seisusest.
Marju Lauristin räägib mõistusseuskujatele oponeerivatest emotsionaalsetest rahvuslastest, nii nagu Jaroslav Hašek pajatab vahva Švejki seiklustest hullumajas, kus teda toideti sooja saiapudiga, kanti hellalt kätel ning kõnetati õrnalt, et mitte häirida tema eeldatavasti haiget psüühikat. See meenutab mulle hiljuti Soome riigiraadiost kuuldud intervjuud kellegi kultuuritegelasega, kes soovitas rassiste kuulata rahulikult ning mõista nende hirme, mis tulenevad vähesest süvenemisest inimeseksolemise kõigisse nüanssidesse. Ehk nagu ütleb ka Marju Lauristin – usk ratsionaalsusesse, mõistusepärasesse progressi, on löönud kõikuma, kuna ei ole suutnud efektiivselt tegeleda praeguse aja väljakutsetega: "On ju selge, et siis maksab unustatud emotsionaalne pool kätte just hirmudega ning igal tiival mustvalgete loosungitega vehklevate üliemotsionaalsete ja erutatud poliitikutega."
Minule jääb ainult selgusetuks, miks näiteks Eesti omariiklust likvideerivate sotsidest ministrite emotsionaalsed väljaütlemised rumala eesti rahva aadressil või metsloomade istmike mainimine ei saa austatud professori tähelepanu osaliseks.
Aga eks ole ammugi teada, et mis on lubatud Jupiterile, ei ole teps mitte lubatud härjale. Kui sotsialistid-kommunistid ja muud vasakpoolsed tunnevad ohtu oma eksistentsile, muutuvad nad vägivaldseks ning külmavereline mõrtsukalikkus ei ole neile kuidagi võõras. Anarhistid tapavad politseinike ja poliitilisi oponente – Soome anarhistide juhi ainus reaktsioon küsimusele: "Kas füüsiline vägivald on tõesti õigustatud?" on väga "ärapanijalik" – "Aga teised teevad ka!"
Viktor Kingissepa poeg maksis oma isa surma eest kätte üsna veriselt. Usun, et teda kannustasid tagant ka üsna tugevad emotsioonid – nii väidavad tema kaasteenijad, kes olid tunnistajateks Kingissepp – juuniori raevupursetele ja kättemaksurõõmule.
Marju Lauristin ei talitse oma emotsioone kirjeldamaks SAPTK meeleavaldust selle kohutavuses. Ja sotsialistid ei kõhkle kasutamast võimalusi elanikkonna allutamiseks "õigete" ametkondade võimu alla. Näiteks survestades politseid konfiskeerima inimestelt relvi. See on aga autokraatliku poliitika tunnus ning selliselt on sotsialistid meile oma iha ainuvõimu järele kenasti avalikuks teinud.
Sotside juhitud sotsiaalministeeriumi plaan allutada kirikud, kogudused ja nende tegevus homodiktatuurile on nii läbipaistev, et seda ei suuda varjutada ükski loosung ega ilus sõnademäng väidetavate inimõiguste ja nende puudujääkide osas.
Rootsi sotsialistist peaminister Stefan Löfven, kelle koduparteist, sotsialistidest, on viimaste gallupite järgi rebinud ette natsideks tembeldatud rootsidemokraadid, ei oska selle sensatsioonilise uudise peale teha muud avaldust kui nõuda nende keelustamist. Löfvenil on loomulikult põhjust karta oma positsiooni pärast, ent normaalse poliitilise võitluse asemel üritab ta konkurente üsnagi emotsionaalselt paika panna ning teha kätega vehkides selgeks, et nii ebainimlik, fašistlik ja rassistlik seltskond kui parempoolsed konservatiivid, ei tohi Rootsi parlamenti jõuda.
Alternatiiv Saksamaale tegi hea tulemuse parlamendivalimistel ning see on alles Merkeli libahundistunud kodupartei languse algus.
Seega – sotsid Eestis, Rootsis, Saksamaal ja kogu Euroopas on paanilises hirmus rahvuslike jõudude ees, sest kodanikud, kellele on aastakümneid valetatud ja keda on üritatud alla suruda, ei ole veel alistatud. Loopides segaseid ja hirmunud loosungeid vajadusest niinimetatud äärmuslased tasalülitada, paljastatakse vaid hirm kaotada oma kohta riigiküna ääres. See, seltsimehed ja seltsinaised sotsialistid, ei ole täiskasvanulik. See on labane. Aga nagu me juba tänu teile enestele teame – teie ei ole piiratud ei tõe ega aumehelikkusega. Te sunnite kogu riiki ja maailmajagu elama teie hüpohondrialike diagnooside varjus ja kütkeis. Usun, et käesoleva kuu keskpaigast saab ka meil Eestis selle probleemiga tegelema hakata.