Avatud arutelu on praeguses maailmas küll üsna tundmatu nähtus. Tõerääkijatelt võetakse ära saadikupuutumatus, neid laimatakse ja tiritakse kohtukulli ette. Meil on vaja terveid, tundlikke meeli ja tervemõistuslikku, reaalsust õigesti hindavat kriitilist mõtlemist. Ja rikast kultuurkeelt, kus sõnu kasutatakse nende õiges tähenduses, kirjutab kolumnist Malle Pärn.
Keel ja mõtlemine on tihedasti seotud. Inimese keelekasutusest, kõnest ja kirjast saame aru, missugune on tema meelsus ja vaimsus.
Meil on tekkinud mingi uus keel, mis koosneb küll eestikeelsetest sõnadest, aga minu emakeel see ei ole. Eesti kirjakeel see ei ole. Sest see kujutab teistsugust maailma, mingit virtuaalset plakatlikku konstruktsiooni, justnagu peeglitagust maailma või kõverpeeglite kuningriiki. Vähe sellest, et meil on kaks Eestit, meil on lausa globaalselt kaks täiesti erinevat maailma, mis teineteisest enam aru ei saa, mis räägivad erinevaid keeli, kus paljudel sõnadel on erinevad tähendused. Neid keeli kasutavatel inimestel on erinevad väärtushinnangud. Nad elaksid nagu erinevates dimensioonides. Ja nad on omavahel kodusõjas.
Kersti Kaljulaid ütles Soomes:
"Ma olen kindel, et kui sel teemal Eesti ühiskonnas avatult edasi arutame, samal ajal teiste riikide kogemusi vaatame, avatud meelt hoiame ja oma seisukohti rahulikult kujundame, siis saame aru, et inimestele saab anda juurde vabadusi, kui ei võta samal ajal kelleltki teiselt midagi ära. Rahulikult jõuame nii sinna, kuhu tahame jõuda."
Sellist kõnepruuki võiks nimetada ideoloogiliseks kantseliidiks. Palju sõnu, aga vähe mõtet, ja veel vähem tegu. Võiks isegi öelda: tühikantseliit. Selline kõne ei kohusta kõnelejat mitte millekski. Ta on teinud mingi "avalduse", ja usub, et ta on täitnud oma kohuse, teinud kõik, mida "suudab".
Ideoloogiline kantseliit tähistab keelt, mida kõnelejad ei võta tõsiselt. See tähendab, seda räägitakse ja kirjutatakse, aga ta jääb õhku ja paberile. Selle taha peidetakse ära oma suutmatus ja soovimatus mingi probleemi lahendamiseks midagi päriselt ette võtta. Suurem osa poliitikute tegevustest piirdubki tänapäeval selle tühikantseliidi tuntud fraaside vahetamisega. Hea näide sellest on aina korduv: "Mõistame hukka terroriaktid!"
"Avatult edasi arutame", "avatud meelt hoiame" – kuidas see tegelikkuses välja näeb? Kuidas saab hoida avatud meelt? Kas inimese "meel" peab olema nii "avatud", et sealt mõistus välja lendab?
Meeli on meil teatavasti viis. Missugust neist tuleb meil avatuna hoida? Ka mõistust või teadvust võib nimetada meeleks: meeletu, meelemärkusetu. Kuidas saab mõistust avatuna hoida?
Mida tähendab see "avatult arutamine"? Ilmselt arvamusartikleid, avalikke raadio ja tele vestlussaateid, ehk ka konverentse, valitud uudiseid ja vajalikus suunas korraldatud reklaami. Avatult – peaks tähendama erinevatele seisukohtadele võrdse võimaluse andmist. Kindlasti ei pidanud Kaljulaid seda silmas, sest meie ametlik meedia ei ole ammu enam avatud. Pigem mõtles ta ikka seda, et "avatult" ja "rahulikult" sunnitakse kõik vastased nõustuma valitseva ideoloogiaga, või vähemalt vait jääma, et Eesti jõuaks sinna, kuhu Brüssel tahab.
Kõnealuseks teemaks oli heaoluriikide uuendus nimega "geiabielu", seega teema, mida siiani ei ole "eesti ühiskonnas avatult" veel arutatud. Avatud on see olnud vaid ühtepidi, teistpidi üsna suletud. Avalikus meedias on üksjagu maha tehtud neid, kes ei ole oma "meeli avanud" ideoloogilistele uuendustele.
"Oma seisukohti rahulikult kujundame" – kuidas kujundatakse seisukohti? Kohustusliku ideoloogia pealesurumisega? Et me aru saaksime, et me "tahame" minna sinna, kuhu me tegelikult minna ei taha.
Meie ideoloogid kordavad: meil peab olema avatud mõtlemine, avatud meeled, avatud arutelu. Vastandiks oleks siis suletud mõtlemine, suletud meeled, suletud arutelu? Suletud keel?
KUI avatud see mõtlemine ja need meeled peaksid olema, või tohiksid olla? Kuidas näeb välja avatud mõtlemine? Avatud meeled? Avatud kuulmismeel, maitsmismeel, kompimismeel? Kui silmad on lahti ja me näeme, mis maailmas toimub, eks siis ole meie nägemismeel avatud? Ja kui me hoiame silmad kinni ja keeldume nägemast seda, mis maailmas toimub, siis on meie nägemismeel suletud. Kas selle "avatuse" kuulutaja endi meeled on avatud? Kas ta näeb ja kuuleb, mis maailmas toimub? Miks see siis ei jõua tema teadvusse?
Avatud või suletud ei ole mingi omadus ega mõtlemiskategooria, see on pealekleebitud SILT, manipulatsioon, sõna, mis on tegelikult kaotanud oma tähenduse ning muudetud ideoloogiliseks relvaks. Uks või aken võib olla avatud: kas see on mingi eriliselt hinnatav omaette väärtus? On olukordi, kus see on otseselt kahjulik ja äärmiselt rumal. Mõistusega inimene otsustab, millal ta ukse või akna avab, ja millal hoiab suletuna, ning peab ilmselt narriks poliitikut, kes talle räägib, et uksed ja aknad peavad kogu aeg, igasuguses olukorras, isegi suure tormi ajal, olema avatud.
Avatud mõtlemise all mõeldakse ju meil avatust AINULT teatud kindlatele hoovustele. Miks muidu need avatud mõtlejad ise on nii lootusetult suletud Tõe tunnetamise, reaalsuse, tegeliku elu nägemise suhtes? Miks ei ole nad võimelised vastu võtma mõistlikke ja murelikke hoiatusi? Miks tõrjub meedia valusaid kriitilisi artikleid? Kuhu kaob siis korraga see avatud mõtlemine? Kas avatud mõtlemist nõutakse ainult nendelt, kes kohustuslikku ideoloogiat oma elujuhiseks ei taha vastu võtta, ideoloogid ise istuvad rahumeeli oma suletud kastis ja kleebivad sõnakuulmatutele silte peale?
Kas avatud mõtlemine on mõistuseväline mõtlemine? Absurdsustele avatud mõtlemine? Igaüks, kes tahab, võib olla eestlane, igaüks võib olla oma vabal valikul kas mees või naine või mõlemad korraga või midagi muud hoopis hullumeelset?
Tegelikult – avatud arutelu on praeguses maailmas küll üsna tundmatu nähtus. Tõerääkijatelt võetakse ära saadikupuutumatus, neid laimatakse ja tiritakse kohtukulli ette.
Meil on vaja terveid, tundlikke meeli ja tervemõistuslikku, reaalsust õigesti hindavat kriitilist mõtlemist. Ja rikast kultuurkeelt, kus sõnu kasutatakse nende õiges tähenduses!
Kõigile avatud on vaid prostituut, temale ei saa seda pahaks panna, sest see on tema amet, mille eest talle makstakse. Lastele me ometi õpetame, et nad ei läheks kaasa iga võõra kommionuga? Miks me siis täiskasvanutena peame kommionudele avatud olema?
Kantseliit ei ole kellegi emakeel, kas ükski ema kasutab oma lapsega rääkides kantseliiti? Siis ei hakka ta ju kunagi maailma (ega iseennast) mõistma. Kas nõnda kasvavadki sallivuslased ja uusliberaalid?
Sest keel ja meel on väga tihedasti seotud.