Kolumnist Roland Tõnisson mõtiskleb kolme inimpõlve taguste pöördeliste aegade üle Eesti riigi ajaloos ja meenutab Tammsaare sõnu 1939. aasta sügisest: "meie õige pääsetee on truuduses oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu. Kui meil see tõetundmine puudub, siis ei või meid keegi aidata…"
Hiljuti sai Tallinna Ülikooli kinosaalis näha ja kuulda Rootsi Eestlaste Liidu poolt Rahvusarhiivi filmiarhiivile üle antud filmikaadreid ja helilõike perioodist 1939–1945 ning hilisemastki ajast – elust põgenikelaagris ja Välis-Eesti ühiskonnas.
Mind ennast haarasid enim kaadrid president Pätsist Oru lossis, 1944. aasta märtsipommitamise tagajärgedest ja helilint 1940. aasta suvest, mil juunimässajad käisid Kadriorus riiki pööramas ja loopisid solvanguid Eesti Vabariigi sümboli – presidendi – suunas. Kinosaalis oleksin otsekui ise kandunud tagasi perioodi, millest on möödas juba kolme inimpõlve jagu aega.
Vahel arvatakse, et peaksime klammerdumata minevikku edasi minema. Mida iganes siis selle edasi minemise all mõeldaksegi. Ajaloolased ja teised mõistlikud inimesed aga teavad, et unustades eelkäinud põlvede kogemused, teevad inimesed, rahvad ja riigid taas ja taas samu eksisamme.
Ajaloolased ja teised mõistlikud inimesed aga teavad, et unustades eelkäinud põlvede kogemused, teevad inimesed, rahvad ja riigid taas ja taas samu eksisamme.
Inimloomus ei muutu. Selles leidus juba koopaelanike ajal kõike sedasama, mida leiame tänastes kodudes, koolides ning valitsuskabinettideski. Koopaelanikud pidid ainult rohkem kokku hoidma, sest ega muidu mammutilihaga maiustada ei saanud. Suureks projektiks ehk mammuti küttimiseks oli vaja kõigi jõuvarud kokku panna. Meie aeg võimaldab aga ka üksiküritajal vahel peenema kraamiga oma mokki määrida ning inimestele on jäänud mulje, et elame turvatud ajal, mil iga elujuhtumi jaoks peab koduvallal- või linnal olema vastav ametnik, kes probleemiga tegeleb.
Me usaldame inimesi, kes nimetavad ennast meie juhtideks ja meid poolearulisteks matsideks, kelle pärast peavad nemad häbenema. Arvame, et nemad tegelevad ennastsalgavalt sellega, et meie riik kestaks veel vähemalt järgmisedki mõned sajandid, sest me ise ju ei tea, kuidas see käib.
Selliselt elati ka 1939. aasta augustis, mil president Päts tegi oma viimase suure visiidi Saaremaale. Paar päeva enne Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimist elati Eestis teadmises, et riik ja riigipea on teinud mõistlikke otsuseid, mis aitavad Eestil püsida eemal maailma raputavatest tormituultest. Riigipea visiidi ajal olid meeleolud kõrgel. Sündmust kajastavatel kaadritel leiame hulganisti inimesi, kellele antakse au, keda võetakse vastu ovatsioonidega.
Möödub vähem kui aasta ning ajakirjade kaanefotode asemel jäädvustavad nende nägusid otsevaates ja profiilis NKVD fotograafid. President Päts, käsundusohvitser Grabbi, Kuressaare preester märter Vassili, kohalikud ühiskondlikud tegelased, ohvitserid… Pea kõik nad mõrvatakse. Nõukogude võim ei pidanud eriti higistamagi, et neid inimesi oma tapalavadele ja vangilaagritesse saata, sest meie toonased valitsejad uskusid ka ise, et kusagil on keegi, kes teab paremini, kuidas elama peab. Keda võib usaldada.
Toompeale üles võib minna mööda Pikka ja Lühikest jalga, ent füüsiliselt kohal olles peab tajuma, et mentaalset tajutav uulits nimega Ülipikk jalg ei lase rahval ja tema "teenritel" kuidagi kokku saada.
Ma ei tea, millest juhinduvad need tegelased, kes meid praegu valitsevad. Igatahes on meil põhjust kõikvõimalike lõhede juures rääkida ka suurest kuristikust Toompea ülalinna ja pööblile mõeldud all-linna vahel. Sinna üles võib minna mööda Pikka ja Lühikest jalga, ent füüsiliselt kohal olles peab tajuma, et mentaalset tajutav uulits nimega Ülipikk jalg ei lase rahval ja tema "teenritel" kuidagi kokku saada.
1939. aasta sügisel ei võinud inimesed rääkida seda, mida nad tegelikult mõtlesid. Ja tegelikult ei tundnud nad selle järgi vajadust, sest ninaesine oli igati korralik. Oli turuprohvet Karl Reits, kes üritas riigiisasid Jumala sõnaga mõistusele kutsuda, ent tulutult. Kindral Laidoner laskis politseil talle kere peale anda. Päts aga – vaimulikus seminaris käinuna – käskis lollikesel köögis kõht täis sööta, lootes, et küllap siis lähevad ka tobedad mõtted peast minema.
Oli aga veel üks mees, kellel ei jäänud toona üle muud kui tõdeda, et inimese ja rahva, kodaniku ja valitseja tõelist suurust mõõdetakse valmisolekuga teenida oma ligimest. Tema olulisust ei või tänapäevalgi alahinnata, kuigi üks teatud erakond võõpas valimiskampaania ajal tema silmnäo punaseks ja kleepis seda muuhulgas ka prügikastidele.
Sellepärast, kui tahame end tõelikult aidata, peame kasvatama sisemist veendumust, et ainuke meie õige pääsetee on truuduses oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu.
Anton Hansen-Tammsaare. Sarnaselt teistele kodanikele sai temagi peagi pärast Saksa-Nõukogude vastastikuse abistamise lepingu sõlmimist ajakirjandusse lekkinust teada, et lepingu kõrval eksisteerivad ka salajased kokkulepped. Tunneme neid nüüd MRP-na. Sellest lähtuvad sündmused ajendasid teda arutlema inimese loomuse ja eelkõige tema kohuse üle. Mõtisklused avaldati ajakirjas "Eesti Noorus" detsembris 1939. Ajal, mil teatud asjadest ei saanud otse rääkida. Nagu ka tänapäeval. Eesti rahva suurmees suri 1. märtsil 1940. Ajakiri avaldas tema mõtted seejärel uuesti. Seekord esikaanel.
Elame ajal, mil meie meeli valdavad kisakõride röögatused – neid serveeritakse meile kultuurisündmustena ja filosoofiana. Hoopis vähem mõtleme loomingule, mis on tõeliselt jääv, sest seda ei esitata meile atraktiivses vormis. Ja ta on ometigi meiega koos iga päev kuigi jalutame sellest välja tegemata iga päev mööda. Nagu Tammsaare muuseumistki.
Anton Hansen kirjutas:
"Truudus on üks neid inimlikke voorusi, mida ülistavad luuletajad, usukuulutajad, ajaloolased, riigimehed ja moraaliõpetajad. Üteldakse: mis maksab sõprus, mis armastus, kui ta pole truu. Sellepärast tähendab suur sõprus ikka truud armastust.
Ilma truuduseta ei saa olla ei perekonda, ei mingit ühingut, ühiskonda ega riiki, isegi mitte röövjõuku. Nii pea kui kakski kokku heidavad, et ühiselt midagi toimetada, on esimeseks eelduseks, et nad teatud määralgi teineteist usaldavad – et nad oma lubadustele ja kohustele truud on, muidu pole vähimgi koostöö, kooselu võimalik.
Eriti tähtis on usaldus ja truudus rahvaste ja riikide elus ajaloo rasketel silmapilkudel. Õnnelikud on need maad ja rahvad, kes jäävad iseendale truuks sisemisest veendumusest.
Sest truudust võib nõuda ka hirmuga. Pole vaja, arvavad mõned, et inimene oleks truuduse tarvilikkuses veendunud, aitab sellestki, kui ta kardab karistust, mis teda tabab, kui ta murrab truudust.
Ometi on sageli nõnda, et truuduse murdmine ei too mingit karistust ei riiklikus, rahvuslikus, ega eraelus. Jäetakse oma maa ja rahvas maha, et võita uusi isiklikke hüvesid. Mis on nende karistus? Ehk ainult mahajääjate põlgus, ei midagi muud. Hirmutab see kedagi? Pole sellest kuulda olnud.
Sellepärast, kui tahame end tõelikult aidata, peame kasvatama sisemist veendumust, et ainuke meie õige pääsetee on truuduses oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu. Kui meil see tõetundmine puudub, siis ei või meid keegi aidata, sest me oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab, või nagu suits, mis hajub ilmaruumis."