Kolumn: teerulliga rahvast üle

Teerull. Foto: Bigstockphoto.com

Valitsus sõidab juba mitu aastat teerulliga rahvast üle, ründab ideoloogilise tankiga oma riigi tervemõistuslikke kodanikke, tõdeb kolumnist Malle Pärn.

Kuidas käitub arukas inimene, kui ta on arvutuses kuskil vea teinud? Kas ta püüab kuidagi siluda ja tasakaalustada edasist arvutamist, kombineerides arvusid ühest paigast teise? Õigustada arvutuse käiku, püüdes varjata viga?

Tuleb minna tagasi sinna, kus tehti viga. Ainult siis on lootust, et saame õige vastuse. Muidu jookseb see viga meie arvutuses ju kogu aeg edasi… Ja kasvab suuremaks. Nagu lumepall sula ilmaga. Lumepallist saab teha toreda lumememme, arvutusviga tuleb aga kunagi mitmekordselt kinni maksta.

Ühiskonnaelus on ju niisamuti. Kui me oleme kuskil vigu teinud, siis tuleb neid kõigepealt tunnistada, need heaks teha, ja hoolikalt kaaluda, kuidas edasi minna.

Iluravi ei aita, kui tõsine haigus on kallal. Valutablett on ajutine hädaabinõu, valu põhjus tuleb kõrvaldada. Tuleb uurida, mis tekitab valu.

Kui meil on ühiskonnakorralduses probleemid, siis tuleb ennekõike küsida: MIKS? Mis need probleemid tekitas? Kas need on loomulikud, ühiskonnaelus igasuguse arenguga paratamatult kaasaskäivad probleemid?

On hea, et meil on inimesi, kes nii-öelda näpuga näitavad valusate probleemide peale. Mõned muidugi sõimavad neid virisejateks ja vingujateks ja vihakõnelejateks.

Tööpuudus. Väljaränne. Tohutud palgavahed. Tippametnike karistamatus ja ülbus. Maffialaadne, ringkaitseline kõrgpoliitika. Arutud uuendused ühiskonnakorralduses ja moraalis. Uue väärtussüsteemi pealesurumine. Tohutu raharaiskamine mittevajalike, lausa absurdsete projektide peale. Ületamatu lõhe rahva ja valitsuse vahel. Sõnavabaduse piiramine. Metsade hävitamine, migrandid… Lõpmatu hulk valusaid probleeme.

Taavi Rõivas ütles millalgi üsna uhkelt: “Me oleme pannud suured asjad kindlas suunas liikuma.”

Enda teadmata ütles ta välja prohvetliku tõe. Valitsus sõidab juba mitu aastat teerulliga rahvast üle. Ründab ideoloogilise tankiga oma riigi tervemõistuslikke kodanikke.

Viibides kunagi Eesti esindajana ühel rahvusvahelisel kollokviumil küsisin Marshalli saarte delegaadi käest, kas neil on ka nii suured palgavahed. “EI,” vastas ta, “ei saa olla, meil on nii väike maa, iga inimene on tähtis. See oleks ebaõiglane.”

Millest on tekkinud olukord, et meil on hiigelsuured palgavahed? Kas tõesti pole võimalik ühiskonna finantssüsteemi niimoodi korraldada, et kõik vajaliku töö tegijad saaksid sellist palka, mis võimaldaks neile kasvõi hädapärase äraelamise, kodu, majapidamise, lapsed, toidu, riided. Et valitsuse kehtestatud maksude maksmine ei käiks neile üle jõu. Et kodu ostmiseks ei oleks vaja noorel inimesel end eluks ajaks rootsi panga orjaks hakata. Et laste hariduse eest maksmine ei käiks vanematele üle jõu.

Need on elementaarsed asjad, mis peaksid olema kättesaadavad igaühele, kes viitsib ja oskab tööd teha. Me elame ju ühiskondlikus süsteemis, kus me enamasti kõik vajame üksteist. Me oleme väike riik, meil on iga inimese panus tähtis.

On olemas selline asi nagu õiglustunne. Solvatud õiglustunne tekitab lõhe valitsuse ja rahva vahel. Riigi funktsioonid on häiritud. Rahvas ei usalda valitsust ja valitsus ei usalda rahvast.

Kummalisel kombel näib meil õiglustunne kuuluvat rahva eluväärtustesse, ometi peaks seda ju enam leiduma eliidi juures? Sest kellele on rohkem antud, sellelt ka rohkem nõutakse. See pole ainult Jumala seadus, see on ka loodusseadus. Suurema võimuga kaasneb suurem vastutus, Ja oma tegude eest vastutab igaüks, isegi siis, kui teatud seltskond on riigis kehtestanud seadused, mis vabastavad nad vastutusest. Nende vastutus on sel juhul apokalüptiline. Mingil viisil maksavad nad oma eksimuste eest, oma eluga.

Valitsus, seaduste tegijad, ühiskonnaelu korraldajad – peaksid olema eliit, ka vaimne eliit, mitte ainult fiskaalne. Nobless, kõrge seisus kohustab – nii öeldi kunagi.

Võrdsus, võrdne kohtlemine, millest meil viimasel ajal palju räägitakse, on abstraktne idee. Tegelikult on see muidugi tühi loosung, mida ei kavatsetagi ellu viia.

Kui me seda võrdsuse loosungit hakkame tegelikkuses rakendama, siis jõuame absurdini. Kuidas saab võrdselt kohelda esimese klassi õpilast ja ülikooli professorit? Siis tuleks ühtlustada nõudmised, ja meil ei saaks enam kunagi olemagi mingeid professoreid. Lõikame aias kõik taimed ühepikkuseks? Inimestel on erinevad vajadused, erinevad võimed, neid pole võimalik võrdselt kohelda. Võrdsed õigused? Kas balletiartist saab nõuda endale ooperis peaosa, ja vastupidi, ooperisolist balletis?

Meil on vaja taastada elementaarne respekt INIMESE vastu, üksteise vastu.

Hea poliitik on see, kes ei aja udu, kes näeb tegelikkust võimalikult tõelähedaselt. Kes ei lase ennast petta ega peta ise teisi. Kes oskab vahet teha olulise ja ebaolulise vahel. Kes vastutab oma sõnade ja tegude eest.

Kujutame ette, et tekib selline epideemia, mille tulemusena inimesed kaotavad võime kõndida. Muretseme ratastoolid, täiustame neid, ehitame igale poole kaldteed, liftid, maksame haigetele toetusi ja nii edasi. Aga oluline on uurida, millest see epideemia tekkis, ja püüda seda ravida. Et inimesed saaksid jälle ise kõndida. Aga sellise uurimise on valitsus ära keelanud.

Minu meelest me oleme juba mitu aastat sellises olukorras.

Meil arutatakse aina, kuidas saab iluravi teha.

Kullakesed, küsime kõigepealt: MIKS me oleme sellises olukorras. Kus tehti viga? Ka Ilves ütles kunagi prohvetliku lause, et see, mis meid siia tõi, ei vii meid enam edasi, aga MIKS, seda ta ei küsinud, sest talle ilmselt ei oleks meeldinud see vastus, mida ta kuulda võinuks. Äkki oleks tulnud oma süüd tunnistada?

Ei aita see, et jagame ümber, paigutame ümber, kui leiame augu, siis võtame kuskilt mujalt ära ja paneme selle augu kinni, aga siis jääb auk sinna, kust me selle augu täiteks ära võtsime. Jäämegi ümber paigutama. Augud lihtsalt liiguvad ühest kohast teise, ja kõrvalt vaadates näib, nagu tehtaks tõsist tööd ühiskonnaelu parandamisel. Ja Brüssel muudkui kiidab, sest nende poole suunatud fassaad on läikiv ja värviline.

Mulle meenub valm kvartetist, kus mängijad paigutasid toole ümber, lootuses, et siis tuleb ehk pillimäng paremini välja. Ei tule. On vaja õppida pilli mängima.

Terve auahnus – see ei ole võltsmaine kujundamine, omakasu tagaajamine, see on aus töö, areng, arukas tegutsemine. See toob kasu pikas perspektiivis, mitte kiiresti.

Meie poliitikute eesmärk ei ole siiani küll olnud eesti rahva heaolu ja õnn. Igasugu muid asju on nimetatud, mitte seda. Oma eesmärgid on nad ilmselt edukalt täitnud, nad kiidavad ennast ja saavad kiita oma Euroopa isandatelt, kes on neile need eesmärgid seadnud.

Aga rahval on teised eesmärgid ja igatsused. Meie tahame, et meie lastel oleks Eestimaa igas paigas ilus ja turvaline elu. Nii lihtne see ongi.

Võib-olla on meie juhtide eesmärgiks olnudki kõik see, mis on hästi välja tulnud. Kogemata ju asjad ei õnnestu. Hästi on välja ehitatud hoone ülemine korrus. Näiline heaolu, ehk heaolu teatud gruppidele. Seal üleval on olemas kõik, mis inimesel on normaalseks eluks vaja. Ja kogu muu süsteem on täiesti vastav ja jõukohane sellele ülemisele korrusele.

Aga miskipärast esitatakse needsamad nõudmised ka nendele, kes allpool elavad, ehkki nende suhtes on riik OMA kohustused täitmata jätnud. Nendele käib selle edupillerkaari ülevalpidamine suuresti üle jõu.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!