Tänapäeva on nimetatud Tõejärgseks ajastuks. Omamoodi kummaline on see, et me lausa avalikult tunnistame, et me elame valedes, valede võimu all. Et Tõe asemel on meie ideaaliks Valed. Ja tõerääkimine on ebasoovitav kurioosum, võimude poolt taunitav, kohati isegi karistatav.
Sotsiaalmeedia tsenseerib tõerääkijad oma soositud seltskonnast välja. Ja valedekummardajad liigitavad nad mitmesuguste ismide ja foobiate alla. Äärmuslikuks niikuinii. Tõde on paremäärmuslik, meeldivad valed on kenasti keskel ja vasakul. Tõejärgsed ei taipa ega mõista Tõde, nende tõdedeks on valed.
Inimene, kes tahab oma sugu muuta, on transseksuaal, kellele tema selline soov veidrana tundub, seda nimetavad LGBT-inimesed transfoobiks.
Trans on eesliide, mitte iseseisev sõna (trans-: sealpoolne; üle-, taga-, läbi-) seega ei ole kuidagi õige kedagi transfoobiks nimetada. Foobiate tohutu pikas nimestikus transfoobiat ei olegi. Ka uued terminid tuleks luua ikka keelereeglite alusel, mitte neid eirates. Näiteks, universaalne võimalus: seksuaalpluralismofoobia. Aga seegi oleks õige ikka haiglase hirmu nimetamiseks, mitte igasuguse vastumeelsuse häbimärgistamiseks.
Ja tegelikult võiks öelda, naljaga pooleks, et meil vohab ühiskonnas hoopis ägedaloomuline heterofoobia – see termin on foobiate nimestikus täitsa olemas. Heterofoobia on haiguslik hirm teistsuguse ees, vastand homofoobiale, mis samuti selles nimestikus on ja tähendab haiguslikku sarnasekartust.
Niisiis, homofoobial ei ole midagi tegemist homoseksuaalsusega, või üldse seksuaalsusega. Aga tõejärgsed liberaalid ei arvesta klassikaliste reeglitega, nemad teevad ise endale reeglid. Võtavad oma huvides, tagurlike tõejüngrite ründamiseks kasutusele termineid ja sõnu, mis tegelikkuses tähendavad midagi muud. Ka endale ei oska nad leida adekvaatseid sümboleid ja nimetusi, nagu näiteks vikerkaar ja koori nimetus "Vikerlased" – mis meie kultuuris tähendavad hoopis midagi muud kui inimkonna intiimseid erinevusi või üleskutset üleüldisele seksuaalpluralismile.
Homoseksofoobia võiks olla see, mida nad nimetavad homofoobiaks. Kirjakeeles on nii homo kui hetero vaid eesliited, mitte iseseisvad sõnad. Omaette, põhisõnast eraldi, tähendavad nad vaid sarnast ja teistsugust. Et segadusi vältida, tuleks kasutada täissõnu, kui tahetakse rääkida seksuaalsest "orientatsioonist": homoseksuaal ja heteroseksuaal. Argoosõnade "homo" ja "hetero" eraldi kasutamine näitab kirjaoskamatust ja kultuuritust. See on tänavakeel.
Meie tõejärgse maailma heterofoobia väljendub selles, et peaaegu igasugune erisus või erinevus või teistsugune vaade elule või teistsugune (arusaamatu) mõte leiab otsekohe suure hulga vihaseid vastaseid. Inimesed ei malda isegi üksteist lõpuni ära kuulata või üksteise mõtetesse süveneda, kohe võetakse relvad välja ja läheb lahti selle teistsuguse mõtleja materdamiseks.
Millal me õpime omavahel tõsiseid asju tõsiselt arutama, ja üksteist respektiga kuulama? On see meie hariduse puudujääk, et me seda ei oska, või on meie riigis midagi väga olulist nii viltu, et meid on selle varjamiseks nimme omavahel hüsteeriliselt tülli aetud? Mis on meie riiklik alus, kui rahvuslus on põlatuks kuulutatud?
LGBT-inimesed ütlevad, et homoseksuaalsuse seostamine pedofiiliaga on kohatu ja pahatahtlik.
Kõigepealt: ka pedofiil on tegelikult vale termin. Sellise jubeda tegelase nimi peaks olema lastevägistaja. Sest see on kõige hullem kuritegu üldse, miks nii armas nimetus? Tuletada surmanuhtlust vääriva kaabaka nimi kreekakeelsest armastuse tüvest on lihtsalt hullumeelsus. Pealegi fiilia ju ei sisalda eerost? Pedofiil peaks tõesti olema see, kellele meeldib lastega tegelda, kes neid hoiab ja kaitseb. Pedoerast oleks ilmselt lastevägistajale kõige täpsem universaaltermin?
Tundub, et seksuaalsus on midagi niisugust, mis inimese mõistusele alluda ei taha, inimene ei suuda seda mõista, sellepärast on klassikaliselt seda tugevat tungi püütud üleüldise moraaliga kuidagigi vaos hoida. Mida ei tunne, seda tuleb valitseda. Nüüd tahetakse see võimas metslane valla päästa, kõik, kuni õgardluseni välja, tahetakse normaalseks ja lubatuks kuulutada. Tee, mis vaid pähe tuleb, kui suudad partneri "ära rääkida", ehk kui leiad teise samasuguste soovidega isendi.
Homoseksuaalsuse ja poistevägistamise vahel on side olemas.
Loomulikult ei ole KÕIK homoseksuaalid poistevägistajad. Igasuguses inimgrupis on eetilisi ja vähem eetilisi inimesi. Loomulikult on homoseksuaalide hulgas palju selliseid, kes tõesti hoiavad oma valitud sõpra ja ei tee kellelegi liiga. Need on aga vait, nad ei uhkusta avalikult oma erisusega, nad ei käi paraadidel ega nõua endale riiklikke eriõigusi. Nad teavad, et nende liit on eriline ega tahagi seda võrdsustada abieluga, mida ka nemad peavad mehe ja naise liiduks.
Ent homoseksuaalsus ja poistevägistamine kuuluvad ikkagi sama süsteemi hulka. Tunnistagem, et mõlemad on reproduktsioonisüsteemi häired. Sest suguelu looduslik otstarve ja eesmärk on soo jätkamine, ja selleks on vaja – täiesti unikaalselt – kaht erinevast soost inimest.
Kuna inimlaste üleskasvatamine kestab kõvasti üle kümne aasta, siis on vaja nende isad ja emad (juba looduslikult) meelitada pikemalt koos elama, loomariigis jäetakse lapsed üsna kiiresti omapead, ja enamasti paaritutakse järgmisel aastal uute partneritega.
Klassikaliselt on inimesele omaseks peetud truudust ühele partnerile. Ka truudusemurdmine kuulub seega hälvete hulka. Kõik seksuaalhälbed ja liialdused on ühe puu erinevad oksad. Ja nende kahjulikkuse skaalal on igal hälbel oma koht. See LGBT inimeste nimekiri ju aina pikeneb. Kes ütleb, et sinna kunagi ei lisata ka P ja B – kui pedofiilia ja biastofiilia? Kes ütleb, et ka vägivallale ei hakata õigustusi otsima, seegi protsess seoses Euroopasse tungivate tsiviliseerimata migrandihordidega juba käib, nii terrorismi kui vägistamist kaldutakse juba normaalseks pidama?
Ja kus on piirid – kus muutub homoseksuaalsus poisteihaluseks? Kes on suguelust teinud oma isanda, see ihaldab aina uusi ja aina karmimaid elamusi. Iga inimene peab valitsema oma seksuaal-ihalusi. Ja seda on vaja lastele koolis õpetada. Mõistus peab kontrollima tegusid. Inimene peab alluma ühiskondlikele, kogukondlikele moraalireeglitele. Ühiskond ei saa moraalireeglitest loobuda, sest mitte kõik inimesed ei taha olla ausad ja viisakad kogukonnaliikmed. Muidu poleks meil ju üldse seadusi vaja. Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et tema sinule teeks. Muud poleks siis vajagi?
Mis puutub sõnasse "hälve", siis ei maksa seda pidada kohutavaks solvanguks. Usun, et peaaegu igaühel on mingi hälve, kõrvalekalle nii-öelda inim-etalonist, inimese ideaalkujundist. Me ju lepime oma hälvetega, leppigem ka teiste omadega. Aga – hälvet ei tohi normiks kuulutada. Ideaal peab jääma ideaaliks.
Ja paraku saab järjest rohkem kinnitust fakt, et laste seksuaalpartneritena kasutamise lubamine näib olevat kogu selle LGBT võitluse toetajate kaugem eesmärk. Overtoni aken töötab. Samm-sammult tahetakse inimkond harjutada üleüldise promiskuiteediga, roppustega, moraali hävitamisega, igasuguste seksuaalsete perversioonide seaduslikuks kuulutamisega. See on peamine põhjus, miks me tegelikult kõik koos, vaatamata "orientatsioonile", peaksime sellele Overtoni aknale vastu hakkama.
On ikka väga naiivne arvata, et maailma suured magnaadid jagavad heldelt raha, sest tunnevad muret LGBT inimeste isikliku õnne pärast! Ehkki neid on vaid mõni protsent inimkonnast?
Mõtelge ometi kainelt, neil on seda ENDAL vaja! Nad kasutavad lihtsameelseid ära oma eesmärkide saavutamiseks, nagu ikka ajaloos on tehtud, lihtsameelseid, kes suure õhinaga nõustuvad hakkama nende kahurilihaks ja usuvad, et seda kõike tehakse NENDE huvides. Me peaksime kõik koos sellele vastu hakkama. Muidu saab maailmas peagi valitsema meeletu kaos, mille ohvrid me oleme kõik koos.
Kui me peame üksteisest lugu, siis saame igasugused suhted ühiskonnas ära korraldada, ilma üksteisele liiga tegemata.