Malle Pärn. Foto: SAPTK

Me kõik tahame inimväärset elu ja võrdseid võimalusi, aga erinev on ettekujutus sellest, kuidas tuleks ühiskonna elu korraldada, et need eesmärgid tegelikult täituksid, kirjutab kolumnist Malle Pärn.

Eelmise aasta kodanikuks nimetatud sallivuslane Helen Sildna (Sõbralik Eesti) kirjutas: "Me ei räägi pagulaspoliitikast, me räägime põhiväärtustest. Need kätkevad endas ülimalt lihtsaid, elementaarsena näivaid asju: hoolivust, ausust, austust, võrdseid võimalusi, legaalset kaitset ning inimväärset elu kõigile meie ühiskonna liikmetele, hoolimata rassist, religioonist või seksuaalsusest."

Hoolimata seksuaalsusest? Kas ka lasteahistajatele ja vägistajatele tuleb võrdsed võimalused anda? Kui me tahame neile inimväärset elu, siis me ei saa neile anda võrdseid võimalusi… Sest teistele kurja tehes teevad nad ka endale kurja.

Kas seksuaalsus on arvatud juba rassi ja religiooniga võrdseks komponendiks inimese identiteedis? Kas meesteks ja naisteks jaotamise asemel käsitletaksegi inimesi nüüd erinevat liiki seksuaalidena?

Kui seksuaalsus välja jätta, siis kogu ülejäänud jutt on ju õige, need on väga head ja isegi endastmõistetavad soovid. Ka need, kes on kooseluseaduse ja massilise immigratsiooni vastu, soovivad justnimelt neidsamu asju!

Ka nemad tahavad ausust, austust, hoolivust, võrdseid võimalusi, legaalset kaitset ning inimväärset elu kõigile meie ühiskonna liikmetele, hoolimata rassist või religioonist. Erinevus on selles, et nemad soovivad neid väärtusi KA endale, sallivuslased on aga neid sellest võrdsete võimaluste ringist välja arvanud, sallivuslased nõuavad võrdseid võimalusi AINULT endale ja oma mõttekaaslastele. Nii et öeldes "kõigile", aasta kodanik tegelikult valetab. Ja valetamine küll euroopalike väärtuste hulka ei tohiks kuuluda.

Me kõik tahame inimväärset elu ja legaalset kaitset. Meil on ju kõigil samad soovid ja eesmärgid, miks me siis vastastikku kive loobime? Sõditakse ikka vastastega, mitte nendega, kellel on samad soovid ja eesmärgid. Või kuidas? Oleme iseenesega riius? Või tahetakse ühes ääres tekki ainult enda peale sikutada? Olgu õigused ja vabadused ainult valitud osal rahvast, nendel, kes mõtlevad "õigesti", kes laulavad ideoloogilise noodiraamatu järgi?

Miks sallivuslased ei taha tunnistada, et nad on vähemuses? Et nende abstraktsed üleskutsed valikulisele sallivusele mõjuvad vastupidiselt? See võiks nad vähem agressiivseks teha, nad võiksid vahelduseks proovida universaalset sallivust… Kuidas nad saavad olla kindlad, et Tõde on nende poolel? Või ei lähe Tõde neile korda, "mina tahan" on nende ainuke teejuht? Või ongi nad vaid ustavad ideoloogiasõdurid?

Eesmärgid oleks meil nagu samad, vähemalt sõnastuses – aga erinev on ettekujutus sellest, kuidas tuleks ühiskonna elu korraldada, et need eesmärgid tegelikult täituksid. Niisiis, me peaksime, selle asemel, et kive loopida ja üksteist süüdistada, tõsiselt hakkama arutama, MIS see õieti on, mis meid selle eesmärgi suunas edasi aitaks, ja MIS on see, mis meid sellel teel takistab. Ratsionaalselt ja teaduslikult, mitte hüsteeriliselt.

Süvenegem propageeritavate mõistete sisusse!

Kas aga sallivuslased selleks valmis on? Ilmselt ei ole, sest neil pole ikka veel argumente. Nad ei räägi reaalsusest, vaid mingist väljamõeldud utoopiast. Kas nad nad ise mõistavad oma loosungite sisu? Tõrksat rahvast on vaid manitsetud ja süüdistatud, sildistatud ja häbistatud, mitte keegi pole selgitanud, KUIDAS aitab meie elu edasi see, kui me nõustume Euroopasse tungiva islami invasiooni "solidaarse" jagamisega, või kuidas teeb meie elu paremaks perekonna mõiste seadustatud äralõhkumine. Ja kas pole see migrantide inimväärikuse alandamine, kui me neid siin kerjustena üleval pidama ja nagu metslasi "ümber kasvatama" hakkame?

Öelge kasvõi üks mõistlik argument. Ärge rääkige süütundest, ärge rääkige kaastundest, ärge rääkige solidaarsusest, need on võltsid ettekäänded ja vabandused, mitte argumendid. Ja ärge, palun, kleepige inimestele silte külge. Me pole moosipurgid, me oleme inimesed. Aga inimest ei saa identifitseerida ainult ühe omaduse või ühe suhtumise järgi.