Kolumn: vaba inimene vastutab oma tegude eest

Meie kultuur on hullemas kriisis kui meie majandus. Meie vaimne keskkond on hullemini saastatud kui meie looduslik keskkond, kirjutab kolumnist Malle Pärn.

Bernard Shaw on kirjutanud: “Vabadus tähendab vastutust.”

Saint-Exupéry on kirjutanud: “Olla inimene, see tähendab olla vastutav.”

Meie ajal näib vastutus olevat anakronism. Vabadust mõistavad madala haritustasemega inimesed kui igasugust reeglite puudumist. Ent inimühiskond ei saa eksisteerida ilma reegliteta.

Viisakal inimesel on need reeglid endastmõistetavalt olemas tema südames ja vaimus. Teistelt tuleb ühiselu reeglite järgimist karmilt nõuda, sest vastasel juhul teevad nad teistele – ja loomulikult ka endale – liiga.

Viisakus ei ole ajast-arust ballast, viisakus on harituse näitaja. Viisakus on ainus normaalne suhtlemisviis haritud keskkonnas. Inimene, kes avalikus suhtlemises ropendab, või vihastudes kedagi ropult sõimab, paljastab sellega oma harimatust.

Üks levinud põhjendus ropendamisele on väide, et seda tehakse igal pool. Ameerika filmides röögivad isegi pealtnäha korralikud inimesed ja täiesti positiivsed tegelased vihastades üksteisele lühikest f-tähega sõna.

Kas me tõesti peame kõik lollused maailmast üle võtma? Väike rahvas peab hoidma oma väärikust. Meil ei ole inimesi raisata. Rahva moraali hävitamine on genotsiid.

Meil räägitakse hukkamõistvalt “kommunismi” kuritegudest, ent seesama “kommunism” hoidis meie rahva moraali alles ja kõrgel. Sellega aitas tegelikult eesti rahval säilida. Praegune aeg aga, vaatamata kõlavatele sõnadele vabadusest ja kultuurist, teeb kõik, et meie rahva vaimu ja hinge hävitada. Labasuse pealetung on niivõrd suur, et meie lapsed ja noored on selle koorma all nõrkenud. Enamik neist suhtub ropendamisse kui loomulikku kõnepruuki.

Ja see on ka üks meie madala iibe põhjusi. Mingid rahad ei pane naisi sünnitama, kui vaimne keskkond, milles me elame, on nii vapustavalt saastatud. Kui isegi kultuur orienteerub suures osas hetkemõnule ja madalate instinktide õhutamisele.

Väide, et rahvas tahab labasust, on lootusetult ekslik. Meie ametlikud “kultuurikandjad” on suure osa rahvast ise selliseks kasvatanud. Ja kultuursem osa rahvast ei käigi ilmselt enam sellistes kohtades, kus nende inimväärikust võidakse solvata. Hando Runnel on ühes intervjuus öelnud, et ta lakkas teatris käimast, kui laval hakati ropendama. Ka mina väldin selliseid lavastusi. Teater on minu jaoks kultuuriasutus, kunstitempel. Ma ei lähe teatrisse selleks, et end solvata lasta. Ja ma ei taha lahkudes kaasa võtta halba mälestust mõnest laval ropendavast, ent muidu heast näitlejast.

Kui kunagi avaldati minu selleteemaline artikkel, siis tunnistasid paljud kommentaatorid, et neile EI MEELDI ropendamine laval ja ekraanil. Olen kindel, et see ei meeldi enamusele, ent meie ajastu on lärmakate vähemuste ajastu.

Meie põhiseaduses on sellised punktid: “Kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda” (II pt, §18) ja “Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi” (§19). Nende punktide alusel peaks meil olema õigus paluda kaitset roppuste vastu meie õiguskantslerilt.

Niisiis, ka siin on meil moodustunud kaks Eestit (vt artikkel “Kaks Eestimaad”, ajaleht “Videvik” 25. veebruar 2000, internetis vt siit). Üks on see, kes toodab, levitab ja naudib labasust, teine on see, kes ei taha seda labasust vastu võtta. Niisiis, põhiseadus eksisteerib vaid esimese jaoks, sest teise Eesti õigus elule on piiratud ametlikult lubatud ja soositud ideoloogia poolt, ja tema inimväärikus on pidevalt solvatud ja jalge alla tallatud.

Kui vaatajate hulgas on kasvõi üks inimene, keda see solvab, siis on ropendaja juba põhiseadust rikkunud.

Ropendamine on sõnaline pornograafia. Ja pornograafia peaks meil olema keelatud. Ütleksin isegi karmimalt: ropendamine on vägistamine sõnades.

Riiklikult rahastatavas kultuurilehes Sirp ilmunud poliitilise sisuga ropp “kunstiteos”

Mitmed kõrgkooli diplomitega inimesedki on väitnud, et ebatsensuursed sõnad on keele loomulik osa, ja seepärast võib neid igal pool ja igal ajal kasutada, ja need, kellele see ei meeldi, on justkui silmakirjalikud. See on tobedaim vale, mida olen kuulnud. See võrdub varga väitega, et kõik varastavad, ja peavadki varastama, et varastamine on elu loomulik osa. See näitab vaid seda, et meie haridus on suures osas täiesti mõttetu. Eelmise Eesti vabariigi ajal oli haritud inimene ka viisakas inimene.

Meie telekanalid edastavad nii kõnes kui ka ekraanil subtiitritena ebatsensuurseid sõnu. Sellega asetavad nad enda allapoole elementaarsest kultuursustasandist.

On ülim aeg hakata nõudma, et meedia meie lapsi päriselt ära ei rikuks, ei mürgitaks ebaviisaka, harimatu kõnepruugiga. See on vaimne sandistamine, ja terve rahvuse allakäigutee. Kultuur peab jääma kultuuriks, ja meedia peab asetama ennast kultuuri hulka.

Nad õigustavad end sellega, et nad tõlgivad selle ropu sõna teisest keelest. Ma ei usu mitte, et autorikaitse neid kohtusse kaebaks, kui nad leiaksid sellele maitsetusele oma keelest pisut viisakama vaste, kaitstes sellega oma lapsi epideemilise kultuurituse ja inetu labastumise eest. Igal rahval on õigus (ja kohustus) ennast kaitsta.

Kordan veel: nii väike rahvas peab oma moraali hoidma, vastasel juhul ootab meid kiire väljasuremine.

Lõpetuseks: tuleb hakata märgistama “kultuuritoodangut”. Meil on ju veel ometi kultuuriministeerium? Raamatud, filmid, telesaated, teatrietendused, mis sisaldavad labast kõnepruuki, vägivallastseene, pehmet pornot, mis stimuleerivad peamiselt madalaid instinkte – tuleks vastavalt ära märgistada. Samuti eriliselt märgistada nn “puhtad”, kultuursed etendused, raamatud, filmid jne. See peaks olema praegu meie kultuuriministeeriumi peamine ülesanne.

Meie kultuur on hullemas kriisis kui meie majandus. Meie vaimne keskkond on hullemini saastatud kui meie looduslik keskkond.

Meie teatrid on piisavalt heal tasemel, et luua häid, põnevaid, nauditavaid ja harivaid etendusi, peatagem kultuuri allakäik, alustagem sellest, et puhastame kõik teatrite mängukavades olevad etendused roppustest! Ma palun seda Eesti rahva kestmajäämise nimel, meie kasvava põlvkonna nimel!

Roppuste väljajätmine avalikust trükisest või etendusest ei ole tsensuur, vaid harimatu inimese vastutustundetu väljenduse ületoimetamine harituma inimese poolt.

KAMPAANIA LÕPUNI VAID 6 PÄEVA!

Tehke oma rahalistele võimalustele vastav annetus kohe täna, olgu selle summaks kasvõi 5€!