Toompeal oli eelmise aasta 5. oktoobril senini suurim meeleavaldus: perekonna ja demokraatia kaitseks, mis ühendas eestlasi ja venelasi, luterlasi, katoliiklasi ja õigeusklikke.
Üle 40 000 inimese andis oma allkirja arutlusel oleva seaduse vastu, riigikogulastele saadeti tohutu hulk kirju palvete ja ettepanekutega, lisaks anti neile ka üle mitmed kastitäied allkirjastatud petitsioone. See ei läinud neile korda.
Vastupidi, kogu see rahumeelne tegevus tembeldati lõhestustegevuseks ja viha õhutamiseks, peaaegu kuritegevuseks. Tehti koguni katset sihtasutus kohtusse kaevata. Suur rootsi pank loobus finantsasutuse neutraalsusest ja sukeldus populismipoliitikasse.
Tasavägisel, ent manipuleeritud hääletusel võeti riigikogus vastu rahva kaheks vastandlikuks leeriks lõhestanud kooseluseadus.
Küsiks, MISSUGUNE tegevus oleks siis härradele Toompeal vastuvõetav, millega nad ka ARVESTAKSID, kui rahvas soovib väljendada oma protesti ennasttäis valitsejate rahvavastasele tegevusele? Kas rahvas üldse kuidagi tohib meie riigis oma rahulolematust väljendada? Kas tavalisel normaalsel ausal kodanikul ka on Eestis mingid inimõigused, või kuuluvad need ainult vangidele ja seksuaalerisustele?
Kas on Eestis mõni inimene või inimgrupp, keda nad kuulaksid, kelle argumente nad arvestaksid, ilma teda otsekohe haigeks või vihkajaks tembeldamata? Notarite koda, mitmed auväärsed juristid, psühholoogid, professorid, haritlased, kirjanikud, kirikutegelased on ajakirjanduses nende tegevust teravalt kritiseerinud, avaldatud on ka mitu avalikku kirja – neile pole isegi vastatud.
Kas meie valitsuse jaoks ei ole rahvast enam olemas? Kas rahvas tohib vaid vahetevahel valimas käia?
Ülo Vooglaid kirjutas: "Kui riigikogu saadikud ja valitsuse liikmed asuvad seisukohale, et nad oma rahvast teenida ei taha, tuleb mandaat või amet maha panna."
Just seda tuleks praegu teha. Tunnistage, et olete oma avantüristliku tegevusega jooksnud täielikku ummikusse. Siit ei ole enam kuhugi (kindlalt) edasi minna. Kui teie ei taha rahvast teenida, siis otsige endale mõni teine töökoht. Jätkem Toompeale alles vaid need, kes on valmis kuulama rahva häält, arvestama rahva muredega, hakkama tegutsema oma rahva huvides. Need, kes AUSTAVAD oma rahvast, oma valijaid, oma esivanemaid, ja oma lapselapsi. Kõik häbenejad ja sõimajad olgu vabad selle "rumala" ja "foobse" rahva hulgast lahkuma. Mingu nad kasvõi Aafrikasse. Ilma lahkumiskompensatsioonita, muide. Vallandatud tööandja poolt, tööülesannete täitmisest keeldumise pärast.