Paraku on konflikti teokssaamine Euroopas enam kui tõenäoline, sest see on moslemite maailmanägemusse sissekodeeritud, leiab kolumnist Roland Tõnisson.

Viimase nädalavahetuse valimistulemused Ungaris on enam kui rõõmustavad. Võib olla üsna kindel, et see mobiliseerib ka valitsusevastaseid ringkondi ning võibolla järgmisel korral on oodata teistsugust valimisvõitlust. Vasakliberite jõhkrama märatsemisega ja kangema kraamiga globalistide meedia solgikanalites.

Mitte üksi Visegradi riikides ja Austrias ei näe me põliseurooplaste aktiviseerumist, eurooplaste ellujäämisinstinkti avaldumist. Inimesed on saanud teadlikuks nende tsivilisatsioonile osaks saanud kallaletungist ja mustast tulevikustsenaariumist. Enesekaitse on loomupärane reaktsioon võõrale ja tundmatule. Ei saa ka ette heita, et inimesed ei nõustu tingimusteta alistuma nõudmistele loobuda oma kultuuriruumist – nii käega katsutavast ehk territooriumist, kui nähtamatust, sellest, mida tajutakse meeles ja keeles.

Võime rääkida isetusest ja vajadusest loobuda omast kellegi kasust, ent seda ei saa teha rahvusliku eneseteadvuse puhul, sest teine pool ei tule rahutoojana või abipalujana, vaid interventsiooniga – olgu siis tegemist relvastatud konfliktiga või “infiltratsiooniga” ja oma maailmavaate vägivaldse pookimisega kohalikku ellu.

On liiga palju konkreetseid, kurbi näiteid sellest, mis juhtub rahva eneseteadvusega, kui ta alistatakse võidetuile ja nendelt võetakse nende uhkus. Sellisel juhul ei saa me rääkida kõrgetest enesestloobumise ideaalidest. Sellisel juhul on tegemist survestamisega – rõhumisest selle erinevates vormides kuni genotsiidini välja. Meie rahva kallal toimepandud genotsiidid Ivan Julma, Peeter I ja Stalini poolt, küüditamised, eestlastest tühjendatud Ida-Virumaa ja Narva oma kolme protsendi eestlastega on üks näide vägivallast ühe rahva kallal, ent sugugi mitte kõige jubedamad. Teame hästi, mis on saanud Põhja-Ameerika põliselanikest. Euroopas on üheks “musternäiteks” sakslased, kelle vaim ja jõud on absoluutselt murtud. Neid muserdas mitte üksnes territooriumite kaotus, vaid ka inimliku eneseteadlikkuse selgroo vägivaldne murdmine. Nii on ju igaühega, kellelt võetakse tugevama jõuga ära tema elamine või pool elumajast. Olmeoludes nimetame seda ebaseaduslikuks anastamiseks. Mõnitav on sundida kaotajat oma elupinna anastajaid teenindama ja ümmardama, naeratus suul. Seda on aga juhtunud nii indiviidide kui rahvaste tasemel. Tulemus – sakslased on vaimult ja elujõult murtud, nende eneseteadvus on jalge alla tallatud ja sellises olukorras on raske taastada usku iseendasse. Oluliseks näiteks toimuvast on Saksamaa poliitikute, julgeolekujõudude (kas peaks ütlema “julgeolekunõrkuste”?) ja õigussüsteemi suutmatus likvideerida politsei paralleelstruktuuri – šariaadikohtu – tegevus. Sellega koostöö tegemine on märgiks igasuguse tõsiseltvõetavuse puudumisest.

Euroopas on armeenlased kindlasti üheks näiteks rahva jõust – türklaste poolt toime pandud massimõrvad ja nõukogude korra repressioonid ei ole armeenlasi murdnud. Vastupidi. Rahva jõu selgrooks on aga praegugi nende suursugune ajalugu, eneseuhkus ja usu, Kiriku roll läbi kõigi sajandite.

Ungari valimistulemuste valguses on rõõmustav tõdeda, et isegi Rootsil on vist veel võimalus ellu jääda, kuigi ma ise selles praegu sügavalt kahtlen. Erakond Rootsidemokraadid on tänase seisuga 18–34 aastaste rootslaste seas populaarseim, edestades mõõdukat kohalikku “koonderakonda”, protsendid vastavalt 19 ja 18. Vanemad kui 55-aastased andsid oma hääled rootsidemokraatidele 24% ulatuses (28% neist hääletasid sotsiaaldemokraatide poolt). Ei ole ka ime, sest selle erakonna juht Jimmie Åkesson räägib ausalt ja avameelsest väljakujunenud olukorrast, mil immigrantide poputamise varju (avatud piirid, helded ja nõrgalt kontrollitud sotsiaaltoetuste väljajagamised, jõuetu immigratsioonipoliitika) on jäänud rootslaste vajadused. Jimmie Åkesson räägib ka sellest, et rootslastele mõjub muserdavalt nende kodumaa tükikaupa käestrebimine no-go tsoonide tekke näol. Erakonna endine liider, parlamendiliige Mikael Jansson on aga liitunud uue erakonnaga Alternativ för Sverige ehk Alternatiiv Rootsi Jaoks, mis nõuab immigratsiooni kohest lõpetamist ja asüülitaotlejate tingimusteta väljasaatmist, olles kolmas rootsidemokraat, kes sarnase sammu ette võtnud.

Itaalias on viimastel valimistel esmakordselt hääletamas käinud noortest, 18-aastastest kodanikest, andnud 75% oma hääled seni võimul olnud globalistide vastu.

Egiptus ja Türgi, mida toodi aastaid näiteks ilmalikust islamiriigist, on juba aastaid näinud noorsoo islamiseerumist. Euroopa väidetav “parempoolne radikaliseerumine” ei ole oma mastaabilt ja ideelisuselt sellega võrreldavgi. Kairo Ülikooli tudengid identifitseerivad end enamuses eelkõige moslemitena ja seejärel oma riigi kodanikena. Türgi valitsuse üleskutsed Euroopas viibivatele kaasmaalastele näidata võimalikult palju oma kohalolekut, mõnitavad avaldused oma euroopalikust minevikust ja poolte Saksamaal viibivate türklaste parasiteerimine asukohamaa arvel näitavad suhtumist meisse kõigisse kui lammastesse, keda üks õige moslem peabki pügama ja praadima nii palju kui ta ise heaks arvab.

Prantsusmaal avaldatud uuringu kohaselt on noored moslemid kiirelt radikaliseerumas ja erinevad oma mittemoslemitest eakaaslastest suhtumises poliitilisse vägivalda ja religiooni. Uuringus osalenud 14–16-aastased, radikaliseerumisele altides piirkondades elavad “uusprantslased” (kokku 7000) olid enam seda meelt, et “on vaid üks õige usund” ja selle nimel võib astuda konflikti julgeolekujõududega. Nad õigustavad Pariisis ja mujal toimunud terrorirünnakuid väites, et tegemist on moslemite õigusega maksta kätte oma solvamise eest (näiteks Charlie Hebdo juhtum).

Üleüldiselt on aga Lääne-Euroopas ja Skandinaavias eskaleerumas konflikt. Sellel teemal on meil ka eelnevalt tekste avaldatud. Suur vastasseis võib lahvatada millalgi põlvkonna või kahe (25–50 aasta) jooksul. Loodan, et Visegradi ja Balti riigid jäävad sellest kõrvale, sest aidata või toetada saab vaid seda, keda võib veel päästa. Sellel tulevasel konfliktil on kolm võimalikku stsenaariumi ja arvestades praegust olukorda ja tendentse, ei ole ühegi puhul põhjust rääkida Lääne- ja Põhja-Euroopa säilitamisest “valgena”.

Ühe stsenaariumi järgi suudavad põliseurooplased säilitada endale mingid õigused šariaadiriigi raames, sest hakkavad aastal 2018 tõsiselt tegelema moslemite eesmärgipärase Läänemaailma hõivamisplaanidega.

Teise järgi jäävad nad vastu tahtmist, haledalt häälitsedes moslemite armu hoolde, kes ise otsustavad, mida nad oma alamatega peale hakkavad, sest aastal 2018 vahivad eurooplased jätkuvalt, mokk töllakil, kuidas vägistatakse nende naisi ja tütreid ja pekstakse nende lapsi tänavatel ja koolidel, ilma et munitsipaliteet, haridussüsteem ja kogukond ise julgeks midagi ette võtta.

Paraku on konflikti teokssaamine enam kui tõenäoline, sest see on moslemite maailmanägemusse sissekodeeritud. See on välditav vaid siis kui need, kellele moslemid annavad “soovituse võtta vastu islam ja vältida verevalamist”, võtavadki selle vastu ja kuulutavad end “prohvet” Mohammadi sulasteks. Ja see stsenaarium on, arvestades praegust eurooplaste mentaliteeti, kõige tõenäolisem.

Aga! Mitte miski ei ole lõpuni ennustatav ja elu toob sageli hämmastavaid pöördeid. Siis kui inimene, riik, ühiskond, tsivilisatsioon ise piisavalt sellele kaasa aitavad. Suur töö on ees. Ebapopulaarsed otsused vajavad vastuvõtmist. Saamameestel- naistel ja erakondadel, kes rahulikel aegadel riigipiruka pärast kaklevad ja rasketel aegadel vaatavad, millise isanda ette roomama minna, tuleb tee võimule sulgeda. Nii lihtne see ongi. Nii raske see ongi. Selline see ülesanne ongi.

Päisefoto: massilise sisserände vastase erakonna Fideszi toetajad tähistavad Budapestis valimisvõitu (Scanpix).

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Selleks, et saaksime Objektiivi missiooniga jätkata, vajame hädasti lugejate toetust! Palun tehke oma annetus kohe täna!