Kõne meeleavaldusel kohtuliku omavoli vastu ning abielu ja perekonna kaitseks

Varro Vooglaid 26. mail 2017 Tallinna ringkonnakohtu hoone ees. Foto: Veiko Vihuri

Kohtunikud peavad aru saama, et avalikkus ei kavatse meie ühiskonna moraalsete alusväärtuste õõnestamist ja selgelt ebaseaduslike otsuste langetamist vaikides pealt vaadata. Kohtunikud peavad arvestama ka sellega, et sekkudes oma volituste piire ületades poliitilistesse otsustesse ja tegeledes ühiskonna ideoloogilise manipuleerimisega tuleb neil poliitiliste tuulte pöördudes oma tegude eest vastutust kanda, kõneles SAPTK juhatuse esimees Varro Vooglaid 26. mail Tallinnas toimunud piketil, kus protesteeriti kohtuliku aktivismi ja omavoli vastu.

Head kohaletulnud!

Alustades tänast meeleavaldust kohtunike omavoli vastu ning perekonna ja abielu kaitseks tänan esmalt meeleavaldust korraldava Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks nimel kõiki kohaletulnuid, samuti neid, kes on toetanud meeleavaldust annetuste, heade soovide ja palvetega. Oleme tänulikud, et olete liitunud meie püüdlusega seista rahulikult, väärikalt ja kindlameelselt perekonna, abielu ja nende aluseks olevate väärtuste eest, just nagu ka selle eest, et kohtuvõim austaks demokraatia, võimude lahususe ja õigusriigi põhimõtteid.

Põhjus, miks oleme selle meeleavalduse korraldanud, on kokkuvõtlikult öeldes väga lihtne, ent samas ka tõsine. Nimelt on Reimo Metsa ja teiste homoaktivistide eestvedamisel algatatud vähemalt neli kohtuasja – võimalik, et rohkemgi, sest asju aetakse salaja –, mis on suunatud mitte ainult kooseluseaduse läbisurumise lõpuleviimisele, vaid ka nn “homoabielu” hiilivale seadustamisele.

Kui seni on homoliikumine püüdnud oma väärastunud ideoloogiat meie ühiskonnale peale suruda läbi parlamendi, siis nüüd on nad vahetanud taktikat ja tegutsevad kohtute kaudu. See muudab asja varjatumaks, salakavalamaks ja ohtlikumaks, kuna välistatud on igasugune demokraatlik protseduur ja avalikkuse võimalus protsessi jälgida ja kaasa rääkida.

Ma tean väga hästi, et paljudel inimestel on homoideoloogia pealesurumise vastu võitlemisest pehmelt öeldes kõrini – minul samuti. Aga just sellele homoradikaalid loodavadki, et meie leer väsib ja lööb käega. Seepärast on väga oluline selle uue rünnaku tagasitõrjumiseks koonduda. Kui meie seda ei tee, siis ei tee seda keegi.

Milles siis probleem täpsemalt seisneb?

Kooseluseaduse rakendamine hoolimata seaduse mittekehtivusest

Esiteks püüavad homoaktivistid survestada kohtu kaudu riigikogu, et see võtaks ka kooseluseaduse rakendusaktid vastu ning viiks seeläbi kooseluseaduse läbisurumise lõpule.

Veebruari alguses langetaski Tallinna Halduskohus otsuse, et Eesti riik peab maksma homoaktivist Reimo Metsale 1500 eurot hüvitist, kuna väidetavalt on kooseluseaduse rakendusaktide mittevastuvõtmisega tekitatud talle ärevust ja hirmu ning sellest tulenevat moraalset kahju.

Kohtuotsuse sõnum on selge: parlament võtku kooseluseaduse rakendusaktid võimalikult pea vastu, et kooseluseadust saaks reaalselt rakendada ja sellest tulenevaid õigusi kasutada. Õnneks on justiitsminister Urmas Reinsalu selle absurdse kohtuotsuse edasi kaevanud, mistõttu vaidlus jätkub.

Paraku langetas täpselt sama Tallinna Halduskohtu kohtunik Kadriann Ikkonen ka teise skandaalse otsuse, mille kohaselt peaks riik hakkama kooseluseadust rakendama hoolimata sellest, et kooseluseaduse rakendusakte pole vastu võetud.

Selle otsuse alusel kanti Eestis esmakordselt rahvastikuregistrisse ühe ja sama lapse vanematena “kaks ema” ehk kaks omasooiharat naist, kes on sõlminud kooseluseaduse alusel kooselulepingu.

Tähelepanuväärselt rakendab kohus kooseluseadust, toetudes oma otsustes selle regulatsioonile kui kehtivale õigusele, hoolimata tõsiasjast, et kooseluseaduse enda sätete kohaselt pole see seadus üldse jõustunudki ega kujuta endast seega kehtivat õigust (vt lähemalt siit).

Nimelt ütleb kooseluseaduse §-s 26 selgesõnaliselt, et “[k]äesolev seadus jõustub 2016. aasta 1. jaanuaril koos rakendusaktidega”, mis tähendab, et seaduse jõustumise eelduseks on esiteks 2016. aasta 1. jaanuari saabumine ja teiseks seaduse rakendamiseks vajalike rakendusaktide vastuvõtmine. Kuivõrd rakendusakte ei ole tänaseni vastu võetud, siis on ilmne, et kooseluseadus pole jõustunud.

Seda, et kooseluseadus ei saa ilma rakendusaktide vastuvõtmiseta jõustuda, on kinnitanud isegi õiguskantsler Ülle Madise, kes ütles 22. septembril 2015 (ehk mitu kuud enne kooseluseaduse eeldatava jõustumise aega) riigikogus kõneledes: “Täna on seis see, et tõepoolest täiendavate õigusloomeliste muudatusteta, täiendavate seaduste vastuvõtmiseta see seadus ei jõustu.”

Kui selgus aga, et rakendusakte ei õnnestu enne 2016. aasta algust siiski vastu võtta, siis lihtsalt “unustati ära”, et kooseluseaduse jõustumise eelduseks on rakendusaktide vastuvõtmine ning nii poliitikute, meedia, notarite ning nagu näha, siis ka kohtute ühisel jõul pandi lihtsalt kehtima uus narratiiv, mille kohaselt hakkavat kooseluseadus kehtima sõltumata sellest, et kooseluseaduse enese kohaselt peaks selle jõustumiseks olema ka rakendusaktid vastu võetud.

Seesugune õigusriigi põhimõtte jõhker ja häbenematu eiramine on veel üks samm paljude manipulatsioonide, valede ja pettuste jadas, mis on saatnud kooseluseaduse läbisurumise püüdlusi algusest peale. Kõik see on märgilise tähtsusega palju laiemalt kui kooseluseaduse kontekstis ning saadab sõnumi kogu meie poliitilise kultuuri kohta: pole vahet, mida seadus ütleb, sest selle osa, mis ei sobi hetkel prevaleerivate ambitsioonidega, saab lihtsalt kõrvale jätta ja ära unustada või tõlgendada seda moel, nagu puuduks sel tähtsus.

Kohtunikud vilistavad aga elementaarsele põhimõttele, mille kohaselt on nende ülesandeks lähtuda seadustesse kirjapandust, mitte ideoloogilisest soovmõtlemisest. Kohtunike asi ei ole hakata tegema seda seadusandlikku tööd, mida parlament pole teinud ega soovi teha. Tegu on poliitiliste otsustega. Õigusteaduskonna üliõpilaste jaoks on see aabitsatõde, et seadust, mis ei ole jõustunud, ei saa rakendada, aga Tallinna Halduskohtu kohtunik Kadriann Ikkonen ei taha sellest aru saada või lihtsalt ei hooli sellest!

“Homoabielu” hiiliva seadustamise püüdlused

Teiseks – ja mis veelgi hullem – tegutsevad homoaktivistid kohtute kaudu paralleelselt ka nn “homoabielu” hiiliva seadustamisega Eestis.

Hoiatasime juba 2012. aastal kampaaniat “Kaitskem üheskoos perekonda!” alustades, et kooseluseadus on homoliikumise jaoks vaid vaheaste ning et tegelikult tahetakse moonutada ka abielu tähendust, hõlmates sellega homoseksuaalsed suhted. Just selle nimel praegu tegutsetakse – tasahilju, kuid järjepidevalt – just nagu seda on tehtud mitmetes lääneriikides, teiste hulgas 2015. aastal Ameerika Ühendriikides, kus ülemkohus seadustas häältega 5 : 4 langetatud otsusega (Obergefell v. Hodges) nn “homoabielu” täiesti ebademokraatlikult kõigis osariikides.

Nimelt on kohtud teinud juba vähemalt kaks otsust, mille kohaselt peaks Eesti Vabariik tunnustama abieluna kehtivaks välismaal sõlmitud “homoabielud” – hoolimata sellest, et Eestis kehtiva perekonnaseaduse kohaselt saab abielu sõlmida vaid mehe ja naise vahel ning samast soost isikute vahel sõlmitud abielud on tühised.

Nagu avalikkus alles jaanuari lõpus kuulis, langetas Tallinna Ringkonnakohus koosseisus Kaire Pikamäe, Virgo Saarmets ja Maret Altnurme juba eelmise aasta novembri lõpus otsuse, mille tulemusena kanti Eestis esmakordselt rahvastikuregistrisse Rootsis sõlmitud kahe mehe vaheline “abielu”.

Sellest kohtuotsusest juhindudes langetas sisult sarnase otsuse ka Tallinna Halduskohus, asudes seisukohale, et Eesti Vabariik peaks elamisloa taotlust menetledes käsitlema kehtiva abieluna ka Ameerika Ühendriikides kahe naise vahel sõlmitud “homoabielu”. Nüüdseks on seda otsust sisuliselt korranud ka Tallinna Ringkonnakohus. Õnneks ei leppinud Politsei- ja Piirivalveamet sellise meelevaldse otsusega ning kaebas asja edasi Eesti kõrgeimasse kohtusse ehk Riigikohtusse, mis hakkab peagi asja arutama.

Seejuures jättis valitsus Tallinna Ringkonnakohtu poolt eelmise aasta novembris langetatud otsuse, mille tagajärjel kanti esmakordselt rahvastikuregistrisse abieluna kahe homoseksuaali omavaheline liit, Riigikohtus vaidlustamata, mistõttu see jõustus eelmise aasta detsembri lõpus. See tähendab, et enam polegi võimalik kõnealust kohtuotsust vaidlustada.

Kahtlemata on siin tegu “homoabielu” hiiliva seadustamise püüdlusega kohtute kaudu. Kusjuures kohtud on võtnud endale omavoliliselt seadusandja rolli, eirates jultunult parlamendi kui seadusandja selgesõnaliselt väljendatud tahet, et Eestis käsitletakse kehtiva abieluna vaid mehe ja naise vahelist liitu – selline tahe peegeldub selgesti nii perekonnaseadusest kui ka rahvusvahelise eraõiguse seadusest ja selle seletuskirjast.

Niisugune on olukord lühidalt kokkuvõetuna.

Seaduste tegemine kohtute kaudu

Igal juhul pole vähimatki kahtlust, et homoaktivistid püüavad kohtusüsteemi oma vankri ette rakendada. Täpselt sellisest kavatsusest kirjutas Reimo Mets ühes Facebooki-vestluses juba 2013. aasta kevadel: “Ega muud moodi ju aru ei saada, teeme kohtuvõimu kaudu siis seadusi.”

Just seda praegu siin kohtumajas tehaksegi. Pidades silmas, et paljud kohtunikud on väga liberaalsete vaadetega, on see kaval ja ohtlik taktika – seda enam, et erinevalt parlamendi menetlusest puudub nii meie sihtasutusel kui ka teistel isikutel nendele kohtumenetlustele juurdepääs. Nagu juba öeldud, keelduvad kohtud isegi enamiku asjakohaste kohtuotsuste väljastamisest.

Reimo Mets kuulutas juba 2013. aasta kevadel kavatsust hakata kohtute kaudu seadusi tegema. Nagu näha, oli tal tõsi taga, sest just seda täna tema algatatud kohtuasjade kaudu Eesti kohtutes tehakse.

Kui Eesti õigusruumis juba aktsepteeritakse, et välismaal sõlmitud “homoabielud” võib lugeda õiguslikult kehtivateks abieludeks, siis hakkavad homoaktivistid kindlasti õige pea nõudma, et selliseid “abielusid” saaks sõlmida ka Eestis. Seega on ilmselge, et kui asjad jätkuvad samas suunas, siis liigub ka Eesti ühiskond paljudes teistes lääneriikides juba sissetallatud rada pidi suurte sammudega “homoabielude” täieliku seadustamise poole.

Sellega kaasneb omakorda homopropaganda laienemine lasteaedades ja koolides, homoseksuaalidele täieliku lapsendamise õiguse andmine ja ka homoideoloogiaga mittenõustuvate inimeste (lapsevanemate, õpetajate, ametnike jne) südametunnistuse- ja sõnavabaduse mahasurumine… Kõik see toimub mitmetes lääneriikides, kes on oma ideoloogilises “arengus” Eestist ees.

Olukord on küll halb, aga kindlasti pole see lootusetu!

Lahendus: abielu määratlemine põhiseaduses mehe ja naise liiduna

Olgugi, et kohtud on hakanud homoaktivistide survel omavoliliselt abielu mõistet ümber kujundama, pole parlamendil raske astuda samme niisugusele kohtulikule omavolitsemisele piiri panemiseks ja selle tagajärgede kõrvaldamiseks.

Parlamendil tuleks teha lihtsalt mõned väikesed muudatused kehtivates seadustes, et välistada välismaal sõlmitud “homoabielude” õiguslik tunnustamine abieluna.

Kõige parem oleks, kui sarnaselt Läti, Leedu, Poola, Ungari, Horvaatia ja mitmete teiste Euroopa riikidega sätestataks ka Eesti Vabariigi põhiseaduses, et abielu on vaid ühe mehe ja ühe naise vaheline liit. See välistaks abielu tähenduse moonutamise lihtseaduste tasandil.

Esialgu piisaks aga ka sellest, kui muudetaks vaid rahvusvahelise eraõiguse seaduse paragrahvi 55, kirjutades sinna selgesõnaliselt, et Eestis ei tunnustata õiguslikult kehtivaks välismaal sõlmitud abielusid, mis ei vasta sisuliste eelduste poolest Eesti õigusega abielule kehtestatud nõuetele.

See väike seadusemuudatus välistaks nii “homoabielude” kui ka islamiriikides laialt levinud polügaamsete- ehk mitmikabielude ja lapsabielude tunnustamise Eesti õigusruumis.

Et niisuguse seadusemuudatuse poole liikuda, selleks on ligi kaheksa tuhat inimest pöördunud peaminister Jüri Ratase kui valitseva koalitsiooni juhi poole.

Pean kahetsusega ütlema, et paraku pole peaminister leidnud või soovinud leida ligi kuue nädala jooksul isegi nii palju aega, et kohtuda tuhandete inimeste pöördumiste vastuvõtmiseks ja nende mure ärakuulamiseks. Loodan siiski, et peagi avaneb võimalus peaministriga kohtuda, pöördumised üle anda ning selle keskmes olevaid probleeme ja probleemide lahendamise ettepanekuid arutada.

Omavolitsevad kohtunikud õõnestavad kogu kohtusüsteemi usaldusväärsust

Tulles tagasi kohtunike omavolitsemise probleemi juurde, on igal juhul selge, et kui kohus ületab jämedalt oma volituste piire, et suruda ühiskonnale peale rahva enamusele vastuvõetamatut ja inimloomusega vastuolus olevat homoideoloogilist programmi, eirates otseselt seadusandja tahet ja õõnestades täiesti ebademokraatlikul moel ühiskonna alusväärtusi, siis on kodanikel mitte ainult õigus, vaid ka moraalne kohustus selline käitumine resoluutselt hukka mõista ja sellele vastu protesteerida.

Kohtunikud Tallinna Halduskohtus ja Tallinna Ringkonnakohtus, aga ka kohtusüsteemis laiemalt peavad mõistma, kuivõrd suurt pettumust ja rahulolematust nende omavolitsemine ühiskonnas tekitab. Tegelikult peaks kohtunikkond ise hoolitsema selle eest, et ideoloogilistest ambitsioonidest lähtuvad kohtunikud omavolitsedes kohtuvõimu mainet ei kahjustataks.

Kohtunikud peavad aru saama, et avalikkus ei kavatse meie ühiskonna moraalsete alusväärtuste õõnestamist ja selgelt ebaseaduslike otsuste langetamist vaikides pealt vaadata. Selline kohtunike poolne käitumine on häbiväärne ja lubamatu. Kui kohtunikud tahavad, et rahvas kohtuvõimu austaks, siis ei või nad oma volitusi ületades tegeleda ühiskonna enamusele sügavalt vastuvõetamatu, kõlbeliselt mäda ja inimloomusega raskelt vastuolus oleva ideoloogia pealesurumisega.

Kohtute ülesanne on parlamendi kui rahvaesinduse poolt vastu võetud seadusi kohaldada, mitte neid ideoloogilistest ambitsioonidest lähtudes omavoliliselt ümber kirjutada. See ongi keskne sõnum, mida tahame tänase meeleavaldusega Eesti kohtuvõimule ja riigivõimule üldiselt edastada.

Kohtunikud peavad meeles pidama, et perekond ja abielu on reaalselt meie ühiskonna aluseks olevad väärtused ja institutsioonid ning kui riigivõim neid ei austa, siis õõnestab ta kogu meie ühiskonda. Isegi põhiseadus ütleb §-s 27, et perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all. Seega on riigivõimu juures olevatel inimestel põhiseaduslik kohustus kaitsta perekonda ja selle aluseks olevat abielu.

Lõpetuseks: kohtunikud peavad arvestama ka sellega, et kui nad hakkavad oma volituste piire ületades sekkuma poliitilistesse otsustesse ja tegelema mitte õigusemõistmise, vaid ühiskonna ideoloogilise manipuleerimisega, õõnestades ühiskonna alusväärtusi, siis tuleb neil poliitiliste ja ideoloogiliste tuulte pöördudes oma tegude eest vastutust kanda.

Tänan!

Avalik kiri Tallinna Ringkonnakohtule: kohtunike omavoli korras abielu mõiste moonutamine on vastuvõetamatu!

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!