IRL esimehe Margus Tsahkna visioon "Isamaa 2.0" erakonna ja Eesti arengust. Foto: Scanpix

Väljendid "avatud rahvuslus" ja "mõistlik konservatiivsus" on propagandistlikud sildid, mis on mõeldud tähistama sotsiaalselt ülimalt liberaalse, individualistliku ja multikultuurse ühiskonnamudeli sisulist aktsepteerimist. "Mõistlik konservatiiv" ei pea pahemliberaali kujutluses tingimata kuuluma revolutsioonilisse avangardi, kuid peab vähemalt progressiga kaasa tulema ja aitama alalhoidlikel kodanikel paratamatusega leppida, kirjutab Veiko Vihuri.

Teade Isamaa ja Res Publica Liidu eelmise esimehe Margus Tsahkna ja aseesimehe Marko Mihkelsoni lahkumisest oma senisest erakonnast tekitas hapukurgihooajal paraja tormi veeklaasis.

Pahemäärmuslike vaadetega Eesti Päevaleht tunnustab oma juhtkirjas Tsahkna ja Mihkelsoni lahkumist kui julget protestiavaldust IRLi üha "tagurlikumaks" muutuva kursi vastu: "Kuid julgus säärane samm astuda väärib tunnustust, sest ühiskondlikule tagurlusele, populismile ja poliittehnoloogiale ei tohi hääletult alistuda." Ja selgitab armulikult: "Tsahkna ja Mihkelson üritasid IRL-i tüürida avatud rahvusluse ja mõistliku konservatiivsuse poolde. Eesti poliitikas on sellisele ilmavaatele koht olemas, seda esindab ilmekalt näiteks president Kersti Kaljulaid."

Mõelda vaid, Eesti Päevalehe arvates on mõistlikul konservatiivsusel lubatud omada kohta Eesti poliitikas…

Postimehe juhtkirjas tuntakse samuti kahetsust: "Tsahkna püüdis "Isamaa 2.0s" sõnastada 21. sajandi teise kümnendisse ja edasigi sobivat uue aja konservatismi, mida võiksid toetada ka naised ja noorem põlvkond. Ideed tekitasid avalikkuses kõlapinda ja diskussioone, kuid erakonna jõujooni neist ei saanud."

Edasi muretseb Postimees, et Eesti rahvuslik-konservatiivsel valijal polevat enam õieti kedagi valida: "Rahvuslik-konservatiivne valija, kes on üht erakonda eelistanud Isamaa ja ERSP aegadest peale, tunneb end veelgi õõnsamalt. Paremtiival pole sel osal elektoraadist eelistatavat valikut – IRLi kahanenud populaarsus näitab seda kujukalt. Seda ei paku üksikutele teemadele rõhuv populistlik EKRE, hägusa maailmavaatega Vabaerakond ega endiselt võimult kukkumisest uimane Reformierakond."

Mida peavoolumeedias lubatuks tunnistatud mõisted "avatud rahvuslus" ja "mõistlik konservatiivsus" täpselt tähendavad, seda politoloogiaõpikutest ilmselt ei leia. Tegemist on propagandistlike siltidega, mis on mõeldud tähistama sotsiaalselt ülimalt liberaalse, individualistliku ja multikultuurse ühiskonnamudeli sisulist aktsepteerimist. Nõukogude ajal oli käibel väljend: vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik. Tõenäoliselt võiks seda fraasi rakendada ka siin, sotsialismi asemel tuleks ent nimetada kultuurimarksismi.

Konservatism seisab tõesti muuhulgas isikuvabaduste austamise, loomuliku perekonnamudeli tugevdamise ja rahvuslik-religioossete väärtuste eest. Päris kindlasti ei tähenda konservatism "soovahetuse" võimaldamist kaks korda aastas, nagu nägi ette minister Margus Tsahkna koos oma sotsist kolleegi Jevgeni Ossinovskiga. Niisamuti ei tähenda see leppimist inimkaubandusega vältimatu sisserände ja "põgenike aitamise" nime all. Kahtlemata pole seda ka abielu institutsiooni muutmine "sooneutraalseks", nagu soovib Margus Tsahkna poolt võrdõigusvolinikuks upitatud endine irlikas Liisa Pakosta.

Veel vähem saab konservatiiv olla nõus pahemliberalismi illiberaalse ideoloogilise diktatuuriga, mis n-ö õilsatel ettekäänetel – nagu võrdsus, vähemuste aktsepteerimine, rõhumise kõrvaldamine jms – kehtestab ühiskonnas karistuse ähvardusel poliitilise korrektsuse, kitsendades olulisel määral usu-, veendumus- ja sõnavabadust, samuti ettevõtlusvabadust ning muidki vabadusi ja õigusi.

Pahemliberaalse hoiakuga peavoolumeedia nõuab konservatiividelt sisuliselt oma tõekspidamistest loobumist ning revolutsioonilis-progressistliku programmi omaksvõtmist.

Pahemliberaalse hoiakuga peavoolumeedia nõuab konservatiividelt sisuliselt oma tõekspidamistest loobumist – konservatiivsed vaated olevat populistlikud ja tagurlikud – ning revolutsioonilis-progressistliku programmi omaksvõtmist. Lepitakse armulikult sellega, et konservatiivsed poliitikud ei kuulu tingimata revolutsiooni avangardi – mis seisab ühiskonna radikaalse "uuenemise" ning vanade dogmade-eelarvamuste ja ajast-arust ühiskondlike institutsioonide purustamise eest –, kuid tulevad arenguga "mõistlikul viisil" kaasa, aidates alalhoidlike vaadetega kodanikel paratamatusega leppida.

Selles mõttes tabab märki progressistist kommunikatsiooniekspert Raul Rebane, kelle arvates tuleks poliitilisi erakondi analüüsida parem-vasak skaala (kus viimasel ajal on nn vanad erakonnad nagunii suhteliselt sarnastel põhiseisukohtadel) asemel skaalal edasi-tagasi (ehk progressiivsus-tagurlus). Seegi määratlus sisaldab eelarvamuslikku sildistamist, sest edasiliikumist tajutakse millegi positiivsena (ikkagi areng), tagasiminek on aga negatiivse tähendusega (taandareng). Tegelikult on ju küsimus selles, milles nähakse ühiskonna alusväärtusi ja rahvuse püsimise tagatisi. Nendega, kes püüavad tõsimeeli ja vihaselt "rukkilillepurusest rahvusromantikast" lahti saada, on tõesti raske intellektuaalset vestlust arendada.