Kristlik inimese kontseptsioon

Tähtis on ainult üks – see on TÕDE. Tõde inimese kohta, tõde maailma kohta, tõde iseenda kohta. Ainult tõde teeb vabaks. Aga enne tuleb TÕDE tunnetada, teada, julgeda tunnetada ja teada. Tõde tuleb tahta.

Siit algab kõik, inimene ei taha teada tõde iseenda ega maailma kohta. Tõde on kohutav ja vastik, tõe peegel tuleb määrida, et me ei näeks oma tõelist nägu. Vita eorum fuga – nende elu on põgenemine – põgenemine tõe eest, ükskõik kuhu, meelelahutusse, mürasse, meeldivasse valesse, pidavasse valetamisse, kuni valede koorem kukub ja matab jälle oma alla vales elava inimese ja ühiskonna. Tõde ja vale ei saa iial leppida. Tõele ei saa öelda, et ta peab sallima valet, sallivusest valjuhäälselt kuulutav vale on ise äärmiselt sallimatu tõe suhtes. Tõde ja vale ei saa koos olla, üks välistab teise.

Kristliku religiooni esimene postulaat ongi tõde. Kristus ütles, et te tunnetate tõe ja tõde teeb teid vabaks. Tõeline vabadus on sisemine, seda ei saa inimeselt ära võtta.

Eesti ühiskond on koomas, eesti rahvas tegemas kollektiivset enesetappu. Selle juured on minevikus, mis pesitseb nii geenides kui mentaalsuses. Kes on eestlane ja mis moodustab tema identiteedi, teema mille lahendamiseks tuleb tunda oma rahva kujunemise ajalugu. Paraku seda ei tunta, iseennast ei tunta, oma ajaloo tundmisest rääkimata.

Vaade ajalukku

Esimene saatuslik vale puudutab muinasaega ja muidugi seda, mis tegelikult Läänemere basseinis toimus ja kuidas tsiviliseerumisprotsess siia jõudis. See esimine vale kujutab muistseid eestlasi tamme all kannelt mängivate meestena ja murueide tantsivate tütardena lillepärjad peas, muidugi – vägivallatuina. Ja siis tulid kurjad ristirüütlid tule ja mõõgaga ning tõid siia selle vastiku ristiusu. „Tule ja mõõgaga!“ – see hüüatus on küll pea ainukene ajalooteadmine varasest ajaloost. See on esimene algvale, mida jätkuvalt kultiveeritakse ja millega mürgitatakse üks põlvkond teise järel kuni neid veel jätkub.

Tõeline lugu on see, et eestlased, saarlased ja kurelased olid eriliselt julmad röövlid, kes röövisid teisi läänemere äärseid rahvaid ja tõid röövitud inimesi kaasa orjadeks. Muinaseesti ühiskond oli orjanduslik ühiskond. Hiiumaal Orjaku nimeline koht oli orjalaada koht, see nimetus ei kuulu hilisemasse mõisate aega.

Aga tsitaat: „Kroonikates ei räägita eestlastest sõjavangidest ega Rootsis, Norras või Taanis orjadena peetavatest eestlastest, aga Saaremaal oli Rootslastest orje nii palju, et 1227. aasta rahulepingusse võeti spetsiaalselt sisse punkt, millega kohustati saarlasi vangivõetud rootslased vabaks laskma.” (HCL 30, 5).

Arvukatel sõjakäikudel võetud vangid töötasid eestlaste majapidamistes orjadena (clebae ad scripti) ja moodustasid Saaremaa elanikkonnast umbes 30% (HCL 30, 5) – kroonika küll mingeid arve ei maini – ja Mandri-Eestis umbes 20% rahvastikust. Nad tegid majapidamistes lihttöid, olid varata ja õigusteta, valdavalt sõjakäikudel vangistatud latgalid, leedulased, venelased, rootslased, taanlased ja nende järeltulijad. 1238. aastal, pärast maa ristiusustamist, andis paavst välja bulla (UB I, 158) nõudega, et Eestis elavatel sünnipärastel orjadel (servus proprius) lubataks pühapäeviti kirikus palvel ja pihil käija. Clebae ad scripti liikumisvabadus oli piiratud. Näiteks 1323. aastal Saksa ordu ja Leedu kuninga vahel sõlmitud lepingu kohaselt tuli põgenenud orjad kohe oma peremeeste juurde tagasi saata (UB II, 693).

Rootsis ja teistes Skandinaavia maades lasti 1335. aastal orjad vabaks, Eestis vabastati nad ordumeister Johann von Mengedeni käsuga alles 1455. aastal (vt Edgar V. Saks, „Eesti viikingid“, Olion: Tallinn 2005, lk. 201-202).

Teine suur ja saatuslik vale on see kuulus 700 aastane orjapõlv, mida masohhistliku haiglusega ja haiglase naudinguga armastatakse korrata. Pärast Eesti ala sõjalist alistamist ordu poolt kehtestus siinmail feodaalse sõltuvuse süsteem, eestlastest said vasallid. Aga tsitaat: „Pärast ristimist ei saadetud eestlaste sõjaväge (malevat) ja piraatide laevastikku laiali. Taani kuninga asevalitseja Põhja-Eestis ja saksa ordurüütlid maa lõunaosas kasutasid neid ka edaspidi maa kaitsmisel ja sõjakäikudel vaenulike leedulaste ning vaenlaste vastu.“ (op. cit. 200).

Et Lembitu käis rüüstamas Pihkvat ja Novgorodimaad, sellest ei tea ka eriti keegi midagi. Aga tuleme tsiviliseerumisprotsessi enese juurde.

Kristliku dogma formuleerimine

Uue Testamendi neli evangeeliumi jutustavad meile ajaloolistest sündmustest seoses ajaloolise isku Jeesuse Kristusega. Jutustus, narratiiv sisaldab endas alati kontseptsiooni, mille teaduslik seletus on teoloogiateaduse üks õppetoolidest. Mistahes religiooni avaldusvormiks on kultuur, religioon sünnitab kultuuri, annab sellele universaalse suhete süsteemi universaalses mõttes, st. näeb maist ja lokaalset universumi terviku osana ja sellest sõltuvana. Ja kõige olulisem – kes on inimene, missugune on inimese kontseptsioon antud religioonis ja kuidas see toimib kultuurisüsteemis?

Kristliku inimesekontseptsiooni aluseks on Jeesuse Kristuse isik, täiuslik Jumal ja täiuslik inimene. Mida see tähendab ja kuidas see mudel või arhetüüp toimib. Õpetuslik külg formuleeriti Kirikus esimese aastatuhande oikumeenilistel kirikukogudel. Kontseptuaalse külje selgus ja õigeusklikkus tagab õige praktika, üksiku inimese, perekonna ja kogu antud kultuuriruumi sotsiaalse funktsioneerimise ehk riikluse, riigi, mis seisab juba selle Jumal-inimese kontseptsiooni teenistuses. Jagamatu kristlaskonna oikumeenilistel kontsiilidel formuleeriti kanon tes pisteos (kr.) ehk regula veritatis (ld.) ehk tõe reegel ehk usutunnistus. Symbolum apostolicum – apostellik usutunnistus on juba 2. sajandi keskpaiku Roomas kasutusel oma algkujul ja seda kasutati ristimisel.

Kolmel esimesel sajandil oli kristlus Rooma impeeriumis religio illicita – keelatud religioon. Kuid kuna Roomas suhtuti erilise respektiga kõike, mis oli seoses surma või matustega, siis oli seaduses üks võimalus ka kristlastele, kes matsid oma surnuid ja matmiskolleegiumina – collegio funeratica – said kristlased eksisteerida. Sellest hoolimata puhkesid 300 aasta jooksul kümme verist jälitust, mis päädisid 3. sajandi lõpul Diocletianuse aegse kõige verisema ja julmema jälitusega. Ja just see märterlus oli Kiriku triumf – 313. aastal Milaano tolerantsedikt kuulutab ristiusu lubatud usundiks – religio licita. Kirik oli võitnud impeeriumi ja impeerium Constatinus Suure isikus klammerdus ise Kiriku külge, et leida impeeriumi olemasolule uus universaalne alus ja põhjendus, kuna vanad Rooma jumalad olid end ammendanud. Maine impeerium oli kosmilise jumaliku korra võrdkuju maises dimensioonis.

Kirik ei vaja riiki – riik selleks, et püsida ja leida omale ideoloogilised alused ja legitiimsus, vajas Kirikut. Kolmel sajandil, olles ise jälitatu seisundis, kujunes võimas hierarhiliselt korraldatud institutsioon, sarnaselt sõjaväele, varustatud õpetuslike alustega.

Impeeriumi ja keisri tunnustus võitnud Kirikule kulmineerus I Oikumeenilisel Kontsiilil Nikaias 325. aastal. Selle kontsiili keskne formuleering käsitles Kristuse isikut.

Kontsiil tõrjus aleksandrialase Areiose (surn. 336) ja Origenesest (surn. 254) lähtuvat spekulatsiooni, mille kohaselt ainult Jumal on igavene, aga Poeg vaid loodu, olles seega muutuv ja Jumalaga mitte olemusühtne. Selle kohta öeldakse Nikaia expositio fide’s: “Kristus on sündinud Isa olemusest (kr. usia, ld. substantia) … on Isaga olemusühtne (kr. homousios, ld. consubstantialis).

Kuna sõna „sarnane“ on kreeka keeles homoiusios ja „olemusühtne“ homousios, siis oli erinevus ainult selles „i“ tähes. Kuna vaidlused selle üle olid pikaajalised ja ka tormilised, siis sellest ka väljendus, et vaieldakse „i“ täpi üle. Kummatigi just sellest „i“ täpist sõltus Kiriku ja impeeriumi, kogu kristluse saatus ajaloos.

Kokkuvõtteks: Kristus on Isaga olemusühtne, mitte sarnane.

III Oikumeeniline Kontsiil Efesoses 431. aastal formuleerib kõige olulisema järgmiselt: „…et Logose (loov sõna) inkarnatsioonis on hüpostaasiste ühtumine – kreeka keeles henosis kath’ hypostasin: jumalik ja inimlik loomus säilitavad erisugususe ühes Kristuses. Seega kaks sündi: igavikus Jumalast ja Maarjast lihas. Kontsiil otsustas, et Sõna oli hüpostaatiliselt (isikuliselt) ühtunud – ta sündis Neitsist ja Maarja oli Theotokos (Jumalasünnitaja).

IV Oikumeenilisel Kontsiilil Chalkedonis (451. aastal) jätkus dogma täpsustamine ja selle laiem seletamine. Monofüsiitlik hereesia, mida esindasid Nestorius ja Eutykhes, tahtis eraldada jumalikku ja inimlikku loomust. Kontsiili poolt formuleeritud Horos pisteos – definito fideis kõlab see nii:

„Järgides siis pühasid isasid, me õpetame kõiki ühtemoodi tunnustama ühte ja sama Poega, meie Issandat Jeesust Kristust, kes on täiuslik jumaluse poolest ja täiuslik inimsuse poolest, tõeline Jumal ja tõeline inimene, kes on järelikult nii hingeline kui ka kehaline ja kes on olemusühtne (homousios-consubstantialis) Isaga Jumalikkuse poolest ja olemusühtne meiega inimsuse poolest, kõiges enne ajastute algust sündinud Isast Jumaluse poolest ja viimastel aegadel sündinud neitsist Maarjast Jumalaemast inimese poolest ja meie päästmiseks. Me õpetame üht ja sama Kristust, Poega, Issandat, Ainusündinut, keda tunnustatakse kahes loomuses (kr. fysis, ld. nature) segamata, muutmata, jagamata ja lahutamata (kr. asygkhytos, streptos, adiairetos, akhoristos, ld. inconfuse, immutabiliter, indivise, inseparabiliter), siis et loomuste eristamine ei kummuta nende ühtsust, vaid kumbagi loomuse omalaadsus säilib ja et need ühtuvad üheks isiksuseks ja hüpostaasiseks (kr. prosopon, hypostasis, ld. persona, subsistentia). Nad ei ole osadeks tehtavad ega jagatavad kaheks persooniks, vaid on üks ja sama Poeg, ainusündinu, Jumala Sõna, Issand, Jeesus Kristus, nii nagu enne on temast prohvetid kuulutanud ja Jeesus Kristus ise meile õpetanud ja Isade sümboli meile päranduseks andnud…”

VI Oikumeeniline Kontsiil Konstantinoopolis aastatel 680–681 tõrjus monotheletismi ehk ühetahteõpetuse, mille kohaselt Kristusel oli kaks loomust, aga ainult üks tahe. Chalkedoni kaheloomuse õpetuse alusel kontsiil selgitas, et Kristusel on kaks tahet. Kontsiili Ekthesis pisteos (kr. usu selgitus) või Terminus ütleb keskkohas:

“Ja me ühineme pühade isade õpetusega, et Temas on kaks loomulikku tahet (kr. thelesis, thelema, ld. voluntas) ja kaks loomulikku toimet segamatult. Kaks loomulikku tahet ei saa jälle olla vastakad – nagu jumalakartmatud hereetikud väidavad, vaid tema inimlik tahe järgneb tema jumalikule kõigevägevamale tahtele, mitte vastustades või võisteldes sellega, vaid alludes sellele. Liha tahe on allutatud Jumala tahtele, nagu ütleb kõiges tark Athanasios … Jh 6:38: Selleks mina olen tulnud taevast, et teha Isa tahtmist, kes minu on läkitanud ja mitte oma tahtmist.”

Põhi alusdogma oli formuleeritud. Dogma (kr. dokein – õpetama) on õige alati ja igal pool sarnaselt tunnetatud ja formuleeritud loodusseadusega. Kristlik religioon sisaldab endas religiooniloolises arengus kõiki eelmisi, aga ainult kristluses on antud jumalinimese arhetüüp kui kogu kultuuri suundumus. Jumalinimese kontseptsiooni elluviimine praktikas ongi elu Kirikuga, kus isiksuse kasvatamine ja kasvamine Kristuse täisea mõõtu mööda toimub koos teistega sotsiaalses suhtes.

Askeetika kogu mõte ja sisu ongi kõige inimliku allutamine kõrgematele väärtustele, inimliku tahte allutamine Jumala tahtele. Kui ülaltsiteeritud Jh 6:38 on vaadeldav deklaratsioonina, mis veel ei ole tegelikkuses lõpuni viidud, siis Mt 26:36-42 on selle täiusele- ja lõpuleviimine. Ketsemani aias toimuvas on maailmaajaloo dramaatiliseim hetk, otsustav hetk, murdepunkt. Inimesena Kristus palvetab tundes elava füüsilise olendina loomulikku hirmu eelolevate kohutavate füüsiliste piinade ees ja ta palvetab: “Minu isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust! Ometigi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii, nagu Sina!” Tahteakt inimesena on tehtud, inimlik tahe allutatud Jumala tahtele, deklaratsioonist on kannatusteel ja ristisurmas saanud tõelus, see on lõpule viidud. Vabatahtlik ohver on alati kangelastegu, kangelane on inimene, kes ohverdab oma elu, et – nagu antiigi kangelased selleks, et saada Jumalate hulka – leida see uuel kõrgemal tasemel, surematuses. Surematusesse pääseb läbi ohvrisurma. Kristus annab ajaloole mõtte ja eesmärgi, inimese kannatus saab mõtte ja tähenduse ning sellega koos ka jõu kannatusi kanda. Kirikuisa Augustinuse teos De Civitate Dei – Jumala riigist – on esimene ajaloofilosoofiline teos, milles on käsitletud riigi transtsendentaalset loomust ja ülesannet inimese hinge hoidmisel ning üleloomuliku eesmärgi Kristlust formuleeritud eetikaõpetusse.

Teopõhine ja voorustepõhine eetika

Aristoteles toob esile, et erinevate inimeste võime olla vooruslik ei ole ühesugune. Ühed on sünnipäraselt vooruslikud, õilsad (sks. edel – aadel), teised loomupärased orjad, kel puudub õilsus. Küsimus on selles, kas loomult ori (kr. doulos fysikhos) on õilstatav õilsaks, suurehingeliseks (kr. megalopsyhe).

Vooruslikkus võimaldab inimesel elada ühiskonnas, kogukonnas, mis veel hiljaaegu tähendas Eestis ka kiriklikku kogudusheaolu seisundit – eudaimonia, mis tähendab õnnelikkust üldises hüves. Oluline on sotsiaalne moment: indiviid kujuneb ja teostab ennast ehk lihtsalt elab koos teistega, arvestades nendega. Siit tuleneb vajadus ühiskondlike institutsioonide järele, mille kõrgeimaks vormiks on riik. Moraalne isik ei ole lahutatud poliitilisest ümbrusest, mis peab võimaldama isikul välja arendada sotsiaalseks eluks vajalikke voorusi. Eetika on poliitika lahutamatu osa, riik peab kõikidel tasanditel kultiveerima voorusi, ausust, õiglust, headust, mis on omakorda õitsva poliitilise korra parim tagatis. Häda riigile ja rahvale, kus voorused asendatakse valdusliku valetamise ja ebaõiglusega. Juriidilisse rüüsse riietatud ebaõiglus hävitab riigi moraalsed alused.

Aristoteles eristab moraalseid voorusi intellektuaalsetest, sest intellektuaalseid vooruseid saab õpetada, aga moraalseid tuleb läbi elada, et neid saaks õppida. Näitena võib tuua sõnapaari „rikas ja ilus“ – see oleks nagu kõik. Kordagi ei ole avalikkuses oluliseks omaduseks olnud „terve, aus, hea, tark ja õiglane.“

Moraalselt täiuslik inimene – megalopsyhe – teeb head ja on õiglane ja aus oma loomusest tulenevalt, see on ta olemuses ja sünnipärases õilsuses olemas. Intellektuaalsel tasandil võib inimesele õpetada voorusliku käitumise reegleid, kuid piirisituatsioonis käitub inimene ometi mitte õpitu, vaid loomuse kohaselt.

Seega on küsimus sellest, kas inimese loomus on kujundatav ja kui, siis mis selle esile kutsub?

Eetikaalane kirjandus ilmutab selles küsimuses võhiklikkust, mis puudutab religioone üldisemalt ja muidugi ristiusku eriti. Kristlikku eetikat käsitletakse deontilisena, s.t. käsupõhisena ehk teopõhisena, mille kohaselt religioosne eetika koosneb vaid käskudest ja keeldudest. Autoritele on jäänud mõistmatuks religioosse usu fenomen, üleloomulik arm, mis ainsana võib muuta inimese loomust nii, et vooruslik käitumine saab uue loomuse väljenduseks. Transtsendentaalsuse isiklik ja isikuline läbielamine teeb maisest olendist kosmilise – universaalse. Isikulisus on ajaloolise isiku Jeesus Kristuse, universaalse Jumalinimese kontseptsioon, mis annab alused nii üksikindiviidile kui ühiskonnale, oma kõrgeimas vormis kristlikule Kuningriigile ja Keisririigile, kui kõiki ühendavale sootsiumile.

Sellest tulenevalt on kristlus olemuselt aristokraatliku suunaga, iga kristlaseks saanu on Kuningriigi kodanik kuningliku teadvusega. Sellest tuleneb arusaam väärikusest. Kristlikus kultuuris kultiveeritakse seda väärikust liturgilise tegevuse läbi, mille eesmärk on väärikate sisenemine tarka maailma, ajalooline liikumine Kuningriigi, kuningliku teadvuse poole, liikumine Jumalikule arhetüübile. Kogu liturgia teenib seda inimese ülendamist algkujule, arhetüübile.

Lääne kirikus lauldakse: „Vere dignum et justum est…“ – see on väärikas ja õige, idariituses laulab piiskop kolm korda „aksios“ – väärikas. Liturgia on terviklik kunstiteos, milles osalemine mõjutab ja kujundab inimest tema terviklikkuses väärikaks, kuningriigi kodanikuks.

Kardinaalvoorused on:

  • iustitia – õiglus
  • fortitudo – kindel meel
  • prudentia – tarkus
  • temperantia – mõõdukus

Kogu religioosne elu, elu Kirikuga, on harjutamine, treening, mille eesmärk on mõistuse ja teadmise valitsemine inimese tungidemaailma ja emotsioonide üle – väärikus.

Tsiviliseerumisprotsessis keskaja ühiskonnas sai eriline enesevalitsemine aristokraatia üheks põhitunnuseks. See tagab sisemise vabaduse ja vapruse. Jõuame uuesti kahe tahte õpetuseni: jumaliku tahte valitsemine inimliku tahte üle. Mõistus – intellectus – tunnetab tõe ja annab teadmise – scientia, vaba tahe – liber voluntas – teeb valiku ja valiku eest vastutatakse – responsabilita. Homo christianus on oma tahet jumalikule tahtele allutada püüdes mõtestanud oma elu eesmärgipäraseks – üleloomuliku eesmärgi päraseks. Selline on kristlik evolutsionism: eluea – onto – geneesil on eesmärk – taandumine arhetüübile, Kristusele.

Seega, nagu juba Platon on öelnud, vabadus ise ei ole väärtus, vaid väärtus on see, mida inimene vabadusega teeb, mis on tema vabaduse sisu ja milleks ta seda kasutab. Orjale, sündinud orjale, on vabadus nuhtluseks, sest ta arvab, et nüüd on kõik lubatud ja ta laseb valla ja elab välja kogu oma labasuse, rumaluse, animaalsete tungide mõistuse kontrolli alt vallandamise. Orjal ei ole häbitunnet, sest tal ei ole autunnet, tal puudub väärikus. Kõik loomuvastastane muutub loomult orjal inimõiguseks, õiguseks labastada kõike enda ümber, nõuda kõigele väärastunule võrdseid õigusi loomupärasega. Kümne käsu rikkumisest on saanud kümme inimõigust.

Lõpetuseks

Eestlased peavad ennast väga haritud ja eesrindlikuks rahvaks, kes on juba sajandeid kirjaoskaja, teisalt kannatatakse alaväärsuskompleksi käes, mis võtab naeruväärsed, lausa grotesksed vormid soovist mitte ainult „ajaga kaasas käia“ – mis on üks eestiliku elufilosoofia alus, vaid koguni ajast ees olla. Mõtelgem vaid sellele ülepingutatud arvutimaaniale kõige oma e-valimiste, e-kirjandite ja kõige muu e-idiootsustega. Kõik loomulik tuleb asendada kunstlikuga. Enesehinnang sõltub teiste arvamusest, s.t. mida meist arvatakse seal.

Kogemused üliõpilastega näitavad aga, et ei tunta omaenda ajalugu ega kultuurilugu. Ka üldajalugu ei tunta. Neile oli lausa uskumatuks uudiseks, et juba 13. sajandil rajati linnades koolid, toom- ja kloostrikoolid, või et 1739. aastal Anton Thor-Helle täispiiblitõlge sai kogu eesti rahva kirjakeeleks. Lühidalt: kultuurrahvana on eesti rahvas täielikult Kiriku looming. Kirik õpetas eesti rahva lugema, kirjutama, laulma. Meie rahvahariduse kangelane on köster.

13. sajandist alates on Eestis olnud 14 poliitilist võimu, sellest eelmisel sajandil 6. Järjepidevuse ja rahva säilimise tagas Kirik. Kirik ei vaja riiki, riik vajab Kirikut, selleks, et täita oma ülesannet inimese ja rahva ees. Riik, mis on mingi erakonna äriprojekt, pole midagi muud kui – tarvitades kirikuisa p. Augustinuse sõnu – magnum latrocinium – suur röövlijõuk.

Eesti rahval on valik: kas moraalne taassünd, mis on alati religioosne akt, või hääbumine ja kadumine. Sama kehtib kõigi Euroopa rahvaste kohta. Olla või mitte olla – selles on küsimus. Kuidas olla ja kellena olla – ka selles on küsimus. Olla tuleks väärikalt.

KAMPAANIA LÕPUNI VAID 6 PÄEVA!

Tehke oma rahalistele võimalustele vastav annetus kohe täna, olgu selle summaks kasvõi 5€!