Kristlik religioon ühiskonna ühtesidujana ning alalhoidjana

Religioonil põhinev ühiskond ei ela põhimõttel “võtta elust maksimaalselt kõike, mida võtta annab”. Religioonil põhinev ühiskond elab selleks, et toetada oma ligimest – nii sõpru kui neid, kellega kõiges päris ühte meelt olla ei saa. Religioonil põhinev ühiskond elab üldiseks hüvanguks, mitte üksikute indiviidide heaoluks, rõhutab oma ettekandes Objektiivi kolumnist ja vaimulik Roland Tõnisson.

Religioon on uskumuste, tavade ja institutsioonide süsteem, mille keskmes on jumalikeks, pühadeks ja/või üleloomulikeks peetavad jõud ning inimese ja kõiksuse suhteid reguleerivad põhilised väärtused. Termin on tulnud sõnast religio või ka religare. Üheks võimalikuks tõlgenduseks on ‘taassidumine’. Oleme ju Jumala aust ilma ja sipleme siin lihas, eemal Jumalast. Sõna “religioon” põhitähendused klassikalises ladina keeles olid “jumalakartus” ja “vagadus”.

Religioossetest tekstidest on alguse saanud ja edasi kandunud kirjakeeled, kirjaoskus. Religiooniga on seotud olnud kõik klassikalised teadusharud ja ka arhitektuur. Võiks öelda, et religioon on “eksistentsi tagav süsteem või kord”. See on aga ainult pool tõde, sest samas on usk ja teadmine teispoolsusest ka inimese loomulik osa. Selline osa, mis on inimeses uinunud ja mis võib ärgata soodsatel tingimustel, kui aeg on tärkamiseks küps. Nagu juhtus ühe kriminaalse “autoriteediga”, kes oli kustutanud nii mõnegi eluküünla ja olnud vangla tegelik juht ning kelle näpuliigutuski pani inimesed sibama. Ühe hetkel tundis ta, et ei või ega tohi ega suuda jätkata oma senist elu, ning teda valdas kahetsus. Ta ei jäänud aga niisama ohkama, vaid hakkas oma tegude kustutamiseks ehitama kirikut. Oma pöördumist ei osanud ta suurte sõnadega seletada. Ilmselt tänu sellele on pühakoda nüüdseks ammu valmis.

Seega ei meeldi eriti arusaam, et religioon on kultuurielu üks valdkondi. Jeesus ei õpetanud meid mitte noa ja kahvliga sööma ja peent vestlust arendama, vaid kuulutas olulist muutust meie hingedes ja eludes.

Kui me räägime usust või siis religioonist, räägime inimese veendumusest, mille kohaselt meie elu hõlmab palju enamat kui füüsiline, meeltega tajutav maailm. Räägime millegi pärast usust kui veendumusest üleloomuliku olemasolusse. Muidugi – meie piiratud inimlik olemus ei suuda haarata kõike loodut. Ent inimesele antud usk on loomulik osa tema inimeseks olemisest. Tänases ettekandes ei ole võimalik palju rääkida inimese isiklikust jumalasuhtest, kuigi see on olulisim. Ja tegelikult seisavad sellel kõik meie teemad ja sellel püsib ka ühiskond. Õigeusu Kirik peab sügiseti Pokrova püha ehk Jumalaema Kaitsmise püha, mil inimeste palvete läbi pääses Konstantinoopoli linn seda piiravate moslemite käest.

Igasugune isiklik suhestumine meid ümbritsevaga kujundab meid ja samuti ümbritsevat. Ja seega – kui me räägime ühiskondlikel teemadel, siis räägime ikkagi isikute tasandist. Sest igaüks meist võib öelda Päikesekuninga kombel: “Riik – see olen mina”. Me oleme selle ainult hästi ära unustanud. Nii nagu on meie riiklikus argielus ununenud ära põhiseaduse 1. paragrahv, kus öeldakse, et rahvas on kõrgeima riigivõimu kandja. See on tänu viimased 15 aastat valitsenud poliitilisele argielule nii hästi unustatud, et kui seda kohta põhiseadusest tsiteeritaksegi, siis enamasti kas kibestunud, lootusetu irooniaga või sulaselge sooviga teha stand-up komöödiat.

Seega – me ei või nii öelda, vaid me peame nii ütlema. Ning sellega kaasnevad nii õigused ja kohustused. Tasakaal nende vahel tagab ühiskonna toimimise.

Perekond on väike kirik, õigeusukirikus on laulatus salasus/sakrament. See tähendab – mehel-naisel on kummalgi eelkõige vastutus uue elu eest, mis selles sünnib. Igapäevane perekonnaelu on samasugune kuuletumine kui üksteisele kloostris.

Majandussüsteem – feodaalses ühiskonnas sõltus väga palju kohaliku valitseja tahtest ja võimalustest. Meenutagem ka vanatestamentlikku lugu vaarao nõunikust Joosepist, kes soovitas varuda seitsme rammusa aasta jooksul piisavat vilja ja tänu sellele elati üle seitse nälja-aastat. Keegi ei mäletagi enam tragikoomilist lugu Eesti strateegiline viljavaru varastamisega, aga endistel aegadel oleks vaarao oma nõunikul või padišahh oma vesiiril sellise asja eest pea maha võtnud, sest valitseja reputatsioonile oleks antud korralik löök.

Poliitiline süsteem – monoliitne inimkooslus saab eksisteerida ainult äärmusliku totalitarismi tingimustes. (Muidugi ka Austria presidendivalimistel õnnestus ühes ringkonnas liberaalide kandidaadil saada 144% häältest.) Võtmesõnadeks saavad siingi olla “ligimesearmastus” ja “teenimine”. “Minister” ja “ministeerium” – tegelikult tähendavadki need mõisted ju ameteid ja ametkondi, mis on asutatud inimeste, tööandjate-maksumaksjate teenimiseks.

Mõistlikud valitsejad on alati üritanud oma valitsusalal säilitada eri uskkondade vahel rahu. Ka siis kui nad eelistavad isiklikult ühte neist teistele. Survestava religioonipoliitikaga on võimalik saavutada edu ka religiooni- või teatud uskkondade vastase poliitilise agenda täideviimiseks, ent ainult lühemas perspektiivis.

Tänases Euroopas ja Eestis tasub poliitilistel liidritel meeles pidada, et rahu säilitamine ja dialoog ei pea tähendama rahu iga hinnaga. Erinevatel usunditel on erinev arusaam ühiskondlikest suhetest. Riik peab teadma, mismoodi mõtlevad ja näevad teisi erinevad uskkonnad, kes nende territooriumil elavad. Ning iga riik peab kindlustama oma territooriumil elavate rahvaste õiguse oma keelele ja usule. Vajadusel peab olema riigil ka julgust ja võimet astuda samme harjumuspärase, traditsioonilise eluviisi kaitseks.

Niisiis – tulles tänase teema juurde, meenutan ühe õigeusukiriku kloostriõe sõnu ühele inimesele, kes nurises kõige üle, millega ta siin ilmas kokku puutus. Elukorraldus ei rahuldanud seda inimest kuidagi. “Kui sa oleksid palves, siis ka need elusituatsioonid, millega sa kokku puutud, võiksid olla hoopis teistsugused.”

Kui riik ja rahvas elaksid palveelu, oleksid ka situatsioonid, millega riik ja rahvas kokku puutuvad, teistsugused. Prohvet Joona päästis Niinive linna ja terve riigi selle läbi, et kutsu kogu maa üles patukahetsusele.

Märkimisväärne poliitika asjatundja oli ka “turuprohvetiks” nimetatud Karl Reits, kes üritas Eesti riigi juhtidele 1930. aastail vahendada Jumala Sõna ja üleskutset üleriigilisteks patukahetsuspäevadeks, ent Pätsi poolt sai ta halvakspanu osaliseks ja Laidoner laskis talle üldsegi kumminuia maitsta anda. Nii kirjutaski Reitsi arvates Eesti riik alla oma surmaotsusele ja järgnevale okupatsioonile.

Meie riigijuhid ei adu, et mida kõrgemal positsioonil on riiklikus süsteemis inimene, seda enam mõjutavad ka tema sõnad otsused ja mõtted rahva olemust ja olukorda. President Kaljulaid võis ju viidata oma südametunnistusele kui keeldus Jumala õnnistusest, ent ühiskondlikul tasandil ja sakraalsest dimensioonist vaadates keeldus Eesti rahva juhtfiguur õnnistusest oma teenistusajale.

Kultuur – Jüri Arrak on öelnud õigesti: “Varem kuulus kunst ülalinna ja palagan all-linna robustsetesse lõbustusasutustesse. Nüüd on kohad vahetunud.” Nii on. Kui tahad kunsti, mine otsi alternatiivsetest tagahoovidest. Palagan on usurpeerinud kunstivaldkonna.

Õigussüsteem – kunagi üritas üks Lääne tsivilisatsiooni veendunud apologeet veenda Mahatma Gandhit selles, et dekaloog (10 käsku) näitab Lääne tsivilisatsiooni ülimuslikkust. “Olen teiega absoluutselt nõus,” vastas Gandhi. “Millal te seda kasutama hakkate?”

Nii võivadki religioossusel põhinevate ühiskonna mudelitena olla meile eeskujuks vanematekogud, mida tuntakse siiani Aasia külades ja kogukondades. Tehnoloogiliselt arenenud, ent jumalatul Läänel ei ole põhjust millegagi kelkida. 1986. aastal tapeti Leningradis ca 10 inimest ööpäevas. Sellest räägitakse kui vanast heast stabiilsest ajast. Tallinnas tapeti 1995. aastal inimesi kaks korda rohkem kui kurikuulsas Chicagos.

Afgaanide kätte sattunud moskvalane, nõukogude sõdur, sai moslemiks – teda veenis selle küla ühtekuuluvustunne. Hoolitsus üksteise eest, millist ta ei olnud kunagi varem näinud.

Ja kõige selle juures – kristlik kogukond on toiminud, kuigi võime küsimuse – milline oleks tõeliselt kristlik ühiskond, paraku küll, liigitada praegu soovunelmate kilda. Seda ei saavutata riiklike regulatsioonidega. Oma võimuga võib riik takistada kurikaeltel kurja tegemast. Ka n-ö headust maailmas rohkendada on tema võimuses kui toetab kodanikualgatusi jne. See on kaasaegse maailma hea nägu. Ent ei saa sugugi öelda, et see oleks lääne demokraatiaks nimetatud ühiskonnakorra vili.

Kümnel käsul baseeruv judaistlik-kristlik ühiskonnamudel on toiminud. Kristlaste kogukonnas on elatud ilma mõrvade ja vargusteta. Kaks vaimulikku äratust USA-s 25-aastase vahega 19. sajandi esimesel poolel tingisid selle, et kõrtsmikel, korravalvuritel ja vanadekodudel oli pikal perioodil äärmiselt vähe tööd. Ka Saaremaal Kuressaares oli aeg, mil arestimaja uks oli seisnud 10 aastat kinni ja kui seda ühel päeval vaja läks, ei teadnud keegi, kus on selle võti.

Meie Isa palves palume igapäevase leiva eest. Selles palves kasutatakse sõna „leib“ palgatöölise päevapalga tähenduses. Seega paludes igapäevast leiba palume ka ühiskonna püsimist – et struktuurid toimiksid, et tööandjate ja töövõtjate suhted oleksid normaalsed ja vennalikud.

Religioonil põhinev ühiskond ei ela põhimõttel “võtta elust maksimaalselt kõike, mida võtta annab.” Religioonil põhinev ühiskond elab selleks, et toetada oma ligimest – nii sõpru kui neid, kellega kõiges päris ühte meelt olla ei saa. Religioonil põhinev ühiskond elab üldiseks hüvanguks, mitte üksikute indiviidide heaoluks.

Ettekanne 5. novembril 2016 Rahvusraamatukogus portaali Objektiiv aastapäevakonverentsil “Millist Eestit me tahame?”

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!