Kooseluseaduse jõustunuks lugedes eksis Riigikohus kahekordselt: eesti keele grammatika tõlgendamises ja kirjakeele normi muutmises, milleks tal õigus puudus, kirjutab keeleteadlane Mart Rannut, kes võrdleb ametkondade, madalama astme kohtute ja Riigikohtu omatahtsi tegutsemist George Orwelli teostes kirjeldatud reaalsusega.

10. aprillil andis Riigikohus välja määruse, milles see kõrge organ väitis, et kooseluseadus hakkas kehtima alates 1. jaanuarist 2016, seda vaatamata rakendusaktide puudumisele. Kuigi vastav otsus oli otseselt vastuseks ühe kaasuse asjus, mille käigus kaebaja nõudis väidetava riive osas (selleks oli just rakendusaktide puudumine) kahjutasu, oli määruse ulatuslikum eesmärk luua õigusselgus seaduse kehtivuse küsimuses. Seni oli selles osas eri arvamusi, seda isegi Riigikogu kui vastava seaduse andja sees, nt põhiseaduskomisjon pidas seda kehtivaks, kuigi ei pidanud seda heaks seadusloome näiteks, samas kui õiguskomisjoni hinnangul on see vaieldav. Ka justiitsminister pidas kooseluseaduse jõustumise tingimuseks rakendusaktide olemasolu, kuid õiguskantsler oli jälle vastupidisel seisukohal.

Tuletame meelde: vastavalt kooseluseaduse rakendussättele § 26 pidi seadus 2016. aasta 1. jaanuaril koos rakendusaktidega jõustuma, mida aga siiani pole, on rakendusaktid. See ei ole pärssinud kohtute ja notarite usinust: notarid on asunud kehtiva õiguse ja kohtupraktika võimalusi ning tõlgendamisvõtteid kasutades sõlmima kooselulepinguid, haldusorganid lahendama isikute taotlusi ja kohtud lahendama kohtuvaidlusi. Selline omatahtsi tegutsemine sai nüüd Riigikohtu määrusega tugevama aluse.

Kas aga Riigikohtu määrusega pakutud selgitus ise vastab seaduse nõuetele? Kogu probleemi puhul on tegu puhtkeelelise küsimusega ning puudutab grammatilist konstruktsiooni „koos“ + kaasaütlev kääne: koos rakendusaktidega. Riigikohtu hinnangul nägi KooS § 26 ette kooseluseaduse jõustumise tähtaja, seadmata seaduse jõustumist sõltuvusse rakendusaktidest. Sellist järeldust toetavat § 26 grammatiline tõlgendus: nimelt ei sisaldavat § 26 sõnastus keeleliselt ühtegi edasilükkavat tingimust seaduse jõustumiseks, nähes ette üheaegse jõustumistähtaja nii kooseluseaduse kui ka tulevikus kehtestatavate rakendusaktide jaoks. Rakendusaktide vastu võtmata jätmine ei mõjutavat aga kooseluseaduse enda jõustumise aega. Pigem deklareerivat seadusandja siin oma kavatsust võtta vastu rakendusakte. Kogu selle huvitava tõlgenduse koostamisel Riigikohus keeleekspertide nõu ei vajanud, mis on rohkem kui tähelepanuväärne.

Riigikohtu leiutatud grammatiline tõlgendus läheb otseselt vastuollu meie ametliku keelekasutuse aluseks oleva kirjakeele normiga, mille allikad  esitavad põhitähendusena ühes kohas, ühe rühmana, ühiselt, seltsis või kaasasolu ning sündmuse või olukorra samaaegsust. Seega ühiselt ja samaaegselt ei saa olla eraldi ja eri ajal! Pangem tähele, et tegu on selles kaasuses ametliku keelega, mis lähtub kirjakeele normist, viimane on aga määratletud keeleseaduse § 4 lg 2 ja vabariigi valitsuse määrusega „Eesti kirjakeele rakendamise kord“.

Märkigem, et vastavat käänet on kasutatud ka sama seaduse muudes paragrahvides. Riigikohus ise ei ole oma keelekorralduslikus innovatsioonis küll märkinud, et tegu oleks käesoleva juhtumi puhul just ad hoc lahendiga. Seega peaks vastav Riigikohtu tõlgendus kehtima ka muude ametlike tekstide osas, alates meie põhiseadusest, ning siin läheb asi segaseks: mida tähendab sünniga omandatud kodakondsus või põhiseadusega piiratavad õigused ja vabadused? Kas president võib seadused Riigikokku tagasi saata ilma motiveeritud otsuseta? Veelgi lustlikumaks läheb määruse keelelise tõlgenduse rakendamine finantsvallas, kus koos riigilõivuga tähendab ilma riigilõivuta, koos tulumaksuga ilma tulumaksuta, koos käibemaksuga ilma käibemaksuta jmt. Lihtrahva rõõmuks on uduseks aetud ka ilma piletita sõitmine, sest sõitmine ja pileti omamine võivad rahumeeli toimuda eri aegadel.

Maailma mastaabis ei ole tegemist siiski eriti uuendusliku ettevõtmisega, vastavat keelekorraldusmeetodit kirjeldas Orwell oma romaanis „1984“, kus selle nimeks sai uuskeel (newspeak) ning musta valgeks rääkimine (blackwhite) oli osa ametlikust doktriinist. Sarnast keelelist tõlgendamist kasutas ta ka oma „Loomade farmis“, kus, nagu teada, olid sead kõige võrdsemad.

Seega tegi Riigikohus otsuse, mis oluliselt muutis ametliku keelekasutuse aluseks olevat kirjakeele normi. Selleks tal aga õigust ei ole: vastavalt keeleseadusele ja valitsuse määrusele on vastav õigus delegeeritud Emakeele Seltsi keeletoimkonnale koos Eesti Keele Instituudiga. Kokku eksis Riigikohus kahekordselt: kõigepealt eesti keele grammatika tõlgendamises ning teiseks, kirjakeele normi muutmises, milleks tal õigus puudus.

Eesti notarid, ametkonnad ja alama astme kohtud on selles osas teinud mitmeid otsuseid, mis vähendavad õigusselgust ning panevad proovile ühiskondliku õiglustunde. Nagu näha, on ka kõrgemal pool samad tembud ette võetud. Meel läheb kurvaks, kui seadustes tehakse sigadusi ja sead on kõige võrdsemad.

Päisefotol: Riigikohtu esimees Priit Pikamäe (Scanpix)

Riigikohtu otsus tunnistada kooseluseadus kehtivaks on selgelt meelevaldne

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!