Kuidas edeneb uue piirilepingu sõlmimine?

Üks neist muheleb? Eesti välisminister Urmas Paet ja Venemaa välisminister Sergei Lavrov. Moskva, 18. veebruar 2014. Foto: Vassili Maksimov, AFP/Scanpix

Kunagi peab kohtulõvi ees selgitusi andma pikk rivi neid, kes oma ametivannet murdsid, ütleb Aldo Kals ja nendib: kurb küll, aga juba pikemat aega roomab meie ellu eilse päeva taassünd. Seda on ka uue piirilepingu sõlmimine!

Aastatel 1958–1979 Tartu Ülikoolis õppinud, kandidaaditööd kaitsnud ja õppejõuna töötanud keemik Jüri Kukk ühines 1979. aastal nõukogudevastase vastupanuliikumisega. Tulemuseks oli tema vallandamine, arreteerimine ja kohtulavastusel 1981. aasta jaanuaris kaheks aastaks vangi mõistmine. Tagantjärele võib targutada, et tulnuks hambad kokku pigistada ja need aastad Gulagis ära istuda.

Inimesed on aga erineva valulävega. 110 aastat tagasi liikus maalikunstniku Ants Laikmaa venna Bernhardi kohta üks legend. Lugu ise oli selline. Vend võttis 1905. aastal osa Tartu Ülikooli aulas toimunud ajaloolisest rahvaasemike koosolekust. Ta võinuks kindral Vladimir Bezobrazovi karistussalklastelt vastu võtta talle määratud ihunuhtluse. Vend Bernhard pidas aga seda enda kui vaba mehe väärikust alandavaks ja valis selle asemel karistuseks mahalaskmise. Kõnealuse sügava eetilise teema vormistas ilukirjanduslikuks pärliks Aino Kallas oma novelliga “Bernhard Riives”. Oli kuidas oli, ülekohus jääb ülekohtuks. Igal on õigus omal kombel selle vastu astuda.

Jüri Kukk valis vastupanu näljastreigi ja hädakaitseseisundiga. Süümevang Jüri Kukk hukkus täna täpselt 35 aastat tagasi Venemaal Vologdas. Samas Vologdas, kuhu Peeter I küüditas 1708. aastal tartlasi. Sellest jutustab meile Käsu Hansu kaebelaul “Oh! Mu vaene Tarto liin”.

Kolmkümmend viis aastat tagasi olid Eesti ühiskonna ees ühed, nüüd teised mured. Kuigi meil ühtki kaasaegset pagulast veel pole, näib just see teema ühiskonnas kõige rohkem laineid löövat. Tegelikult tehakse selle hetkel libaprobleemiga meile päevast päeva suitsukatet millegi varjamiseks. Nii vaikitakse tõelistest probleemidest ja viiakse need rahva selja taga tema tahte vastaselt ellu. Üheks selliseks on Riigikogu menetluses olev nn Eesti-Vene uus piirileping.

Juba peaaegu 72 aastat on Eesti Ingerimaa ja Petserimaa Eesti kodakondsusega elanike muserdanud stalinistlik piirinihutus. 1944. aastal ja hiljem Eesti küljest ära võetud Saaremaa suurusel alal algas armutu etniline puhastus. Tulemuseks on eestluse peaaegu täielik väljajuurimine neil annekteeritud idaaladel. Aeg ja harimatus on kaasa aidanud kõnealuste Eesti Vabariigi seaduslike alade kadumisele mitte ainult poliitiliselt maakaardilt, vaid ka ajaloomälust. Millegi muuga ei saa seletada paljude meie poliitikute mannetust Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse kaitsmisel.

Sarnaselt 1980. aastal Eesti ühiskonda vapustanud 40 haritlase kirjale, on ühiskonda püütud raputada ka hilisemate avalike kirjadega. Kui Eesti oli uue piirilepingu juba 20. juunil 2005 tõtakalt vaid nelja vastuhäälega ratifitseerinud, ilmus Sirbis 6. augustil uut piirilepingut tauninud tugeva sisuga 183 isiku avalik kiri. Õnneks võttis naaber oma allkirja sellelt meile alandavalt lepingut tagasi ja võis jälle rahulikumalt hingata. Mõned meie ärimehed käisid aga seni Moskvas “Eesti asja” ajamas, kuni 2012. aastal korjati see piirileping prügikastist üles ja sinna visati Tartu rahuleping – partneri soovil eemaldati piirilepingust vihje Tartu rahulepingule. Järgnes 2014. aastal Eesti aasta emade ja isade ning 2015. aastal 120 Eesti avaliku tegelase piirilepinguvastane kiri. Juba ammugi kehtiva vaikiva ajastu tõttu lükati need kalevi alla ja jäid oodatud mõjuta.

Eesti-Vene uus piirileping olnuks kindlasti ammugi sõlmitud, kui meie territoriaalse terviklikkuse kaitsjad oleksid seisnud käed rüpes. Nende arvel on suur hulk meeleavaldusi, pikette, kõnekoosolekuid, allkirjade kogumisi, ajaleheartikleid, ametiisikute pommitamist kirjadega, kohtuasjade algatamisi, esinemisi raadios, televisioonis ja kõikvõimalikes internetiportaalides.

2015. aasta Riigikogu valimised lõid aga piirilepingu sõlmijatelt kaardid hoopis käest. Eesti ellu tulid kaks isamaalist parlamendierakonda, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ja Eesti Vabaerakond! Enne seda tõusid aga ukrainlased barrikaadidele ja kihutasid oma Kremli-meelsed valitsejad minema. Suure naabri tähelepanu läks läänepiirilt lõunasse. Igatahes meie piirilepingu pooldajate näod on mossis. Üksteist aastat tagasi läks kõik lepase reega. Nüüd aga üle kivide ja kändude. Riigiduumal pole ka aega tšuhnaade kinkelepinguga tegelda. Ometi koputab sajandiline tähtpäev uksele!

Uue piirilepingu sõlmimist aitab tõkestada ka riigikogulastele püstitatav häbisammas. Selle samba vari on kindlasti juba mõju avaldanud. Uue piirilepingu ratifitseerimise esimesel lugemisel mullu 25. novembril lepingu ihalejad vajalikku 67 poolthäält kokku ei saanud. Puudu jäi neli! Need sõnakuulmatud riigikogulased, kes piirilepingu ratifitseerimise teisel ja kolmandal lugemisel kardavad erakonna kontorist vitsahoope, tehke muud. Olge kas erapooletud, loobuge hääletamisest või olge haiguslehel.

Kunagi peab kohtulõvi ees selgitusi andma pikk rivi neid, kes oma ametivannet murdsid. Kurb küll, aga juba pikemat aega roomab meie ellu eilse päeva taassünd. Seda on ka uue piirilepingu sõlmimine!

Palume Jaan Poskalt vabandust, et tema elutööd tahetakse põrmu tallata. Kavas on Eesti Ingerimaa ja Petserimaa Eesti Vabariigi kodanike alatu reetmine. Targad raamatud aga kirjutavad: kes reedab, seda reedetakse!

Ettekanne langenud Vabadusvõitleja Päeva XX aulakonverentsil Tartu Ülikooli peahoones pühapäeval, 27. märtsil 2016

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!