Eestlaste meeleavaldus Petrogradis, 26. märts 1917

Sellest, kuidas eestlased sada aastat tagasi Venemaa pealinnas Peterburis ehk tollase ametliku nimega Petrogradis priiust nõutasid, annab põgusa ülevaate Roland Tõnisson.

Üks parimaid tunnistusi eestlaste oskusest organiseeruda on meil võtta täpselt sajanditagusest ajast, mil Veebruarirevolutsiooniks nimetatud mäss Tsaari-Venemaa pealinnas oli viinud tsaarivõimu kukutamisele. Algasid väga segased ajad, mis nõudsid riigimehelikkust ning oskust poliitilise stiihia sogases vees priskemaid kalu püüda.

Vana kalendri järgi veebruari lõpus, uue kalendri järgi (ukj) märtsikuu alguses sunniti tsaar troonist loobuma ja võim vedeles faktiliselt tänaval. Ajutine Valitsus moodustati 14. märtsil (ukj), Eestis sai selle valitsuse esindajaks – kuberneriks – Jaan Poska.

Sündmused arenesid neil päevil suure kiirusega nagu ka hiljem Eesti taasiseseisvumise päevil. Arnold Susi, kes kuulus 1944. aastal asutatud Inglismaale orienteeritud Eesti Vabariigi Rahvuskomiteesse ning oli 1944. aastal ametisse seatud Otto Tiefi valitsuses haridusminister, oli neil palavail päevil tunnistajaks eestlaste koondumisele uues olukorras. Nooremohvitserina oli ta nende sündmuste keskel ja tema mälestused on meile hindamatuks allikaks (Arnold Susi, "Vene impeeriumi hukk", Tallinn: Grenader, 2009).

Toona ei mõeldud kaugemale autonoomiast ning kõigi eestlastega asustatud alade liitmisest ühtseks administratiivseks üksuseks. Taheti säilitada sidemed Venemaaga ning selle majanduseluga. Eestlased olid pealinnas Peterburis hästi kanda kinnitanud ja ümberkaudsetes külades elas kümneid tuhandeid eestlasi. Toona oligi kombeks öelda, et Ingerimaa eestlaste ja soomlaste (1926. aasta rahvaloenduse andmetel elas siin umbes 115 000 soome päritolu inimest) külad olid impeeriumi pealinna põhilised toitjad. Üleüldse on Peterburi eestlaskond üks äärmiselt huvitav uurimisobjekt. Nagu ka pealinna soomlased – näiteks kuulsa juveliiri Peter Carl Faberge töökodades olid praktiliselt kõik meistrid meie põhjapoolsed sugulased. Omal ajal elas Peterburis umbes 70 000 eestlast (arvestamata sõjaväkke mobiliseerituid ja värvatuid – neid oli umbes 15 000). See oli suurim eestlaste linnakogukond üldse. Ka omaaegses koolilugemikus võis leida loo pisikesest poisist, kes onu Jaani juurde Peterburgi sõitis ning kuidas onu ta tramvaivagunis elajaaeda viis – seal sai näha kirahvisid ja makaaged tegid igatsugu narre tempusid.

Kindlasti aitas organiseerumisele kaasa ka toona valitsenud petitsioonide- ja nõudmistepalavik. Otsus korraldada oma taotluste toetuseks meeleavaldus olevat sündinud spontaanselt, kui mõnedele eestlastele oli jäänud juhuslikult silma ukrainlaste demonstratsioon, mis oli välja paistnud oma jõuetuse ja kehva korraldusega. Peterburis oli neil päevil loodud mitmesugused komiteesid ja nõukogusid, nende hulgas Eesti Sõjaväelaste Keskkomitee, mis käis koos Eesti Jaani koguduse ja kogudusekooli ruumides. Koguduses oli muide 1909. aastal 24 000 liiget. Arvukas oli ka kohalike õigeusklike eestlaste Issidori kogudus, mis ehitas preester Paul Kuhlbushi (hilisem märterpiiskop Platon) eestvedamisel 1908. aastal valminud kiriku. Mõlemad kirikuhooned on tänapäevalgi linnas püsti. Jaani kiriku hoone kuulub Ingeri luterlikule kirikule, Issidori kiriku omanikuks on Moskva patriarhaat. Ja Sankt-Peterburis elab praegu tublisti alla paarisaja kohaliku eestlase.

1917. aasta märtsikuu oli aga laguneva impeeriumi pealinnas palavikuliselt sündmusterohke ja aega ei tohtinud lasta hukka minna. Küpses mõte eestlastega asustatud alade ühteliitmisest ning rahvusväeosade moodustamisest, mis asuksid Eestimaa pinnal. Eesti Sõjaväelaste Komitee pöördus oma esindajate kaudu väeosade ülemate poole ning toona ei tahtnud keegi saada endale külge tagurlase silti. Nii andis ka näiteks 180. jalaväe tagavarapolgu ülem polkovnik Sokolov 23. märtsil välja käskkirja, milles käskis vabastada eestlased 26. märtsil kõikidest toimkondadest ning võimaldada neile osavõtt kavandatavast demonstratsioonist. 24. ja 25. märtsil kästi Pulleritsu-nimelisel sõjaväelasel organiseerida paraadiharjutus. Küllap anti sellised käskkirjad välja kõikides toonastes väeosades, sest eestlastest sõjaväelasi kogunes lõpuks paraadile umbes 12 000.

Susi memuaarides öeldakse, et eestikeelsed rivilaulud levisid kiirelt: "Eestimaa, mu isamaa", "Kui Kungla rahvas" ja "Isamaa ilu hoieldes" jt. Polgu orkestris olid pooled moosekandid eestlased – nii et ka "duhhovoi" pool oli kaetud.

Kogunemine oli määratud eestlaste Jaani kiriku ette. Orkester alustas instrumentaalpala "Vanad sõbrad" ning kahe kilomeetri pikkune kolonn asus teele. Lisaks sõjaväelastele oli siin 28 000 – 33 000 tsiviilisikut. Meeleavaldus erines teistest toona peetutest oma korraldatuse ja korra poolest. Nii imelik, kui seda ei ole tänapäeval ühe demonstratsiooni kohta mõelda – eestlased ei märatsenud, ei lõhkunud ühtegi akent ega tapnud ühtegi politseinikku või poliitilist oponenti.

Eestlaste meeleavaldus Petrogradis, 26. märts 1917

Liiguti Tauria palee ette, kus Ajutine Valitsus tegutses, ent petitsiooni ei õnnestunud anda üle mitte valitsuse juhtidele, kes olid arvanud heaks viibida mujal, vaid duumaliikmele parun Engelhardtile, baltisaksa päritolu sõjaväelasele ja poliitikule. See oli meeleavaldajatele mõruks pilliks.

Kohtumine Georgi Lvoviga toimus mõni päev hiljem ning siis kasutati psühholoogilise relvana imposantse välimusega sõjaväelast, suurekasvulist ja laia punase habemega Mihkel Lülli, kes ei olevat kõrgeaulise aukandja ees tseremoonitsenud, vaid rusikaga vehkides deklareerinud, et eestlased jonni ei jäta. 30. märtsil (vkj) kinnitas Ajutine Valitsus määruse, millega liideti Pärnu, Saare, Tartu, Viljandi ja Võru maakonnad Eestimaa kubermanguga.

Lühidalt, selline oli siis üks oluline peatükk eesti rahva ajaloos. Edasi, nagu me teame, ei läinud sugugi kergemaks. Tulid Saksa okupatsioon, Eesti Töörahva Kommuun, Vabadussõda, 1924. aasta kommunistide riigipöörekatse ning enne 1940. aasta riigikaotust lühike iseseisvusperiood. Seda kõike oli 23 aasta jaoks liiga palju, ent meie esivanemad olid sitked tegelased.

Vaadates tagasi nendele päevadele tahan loota, et meis elab veel see tarmukus ja oskus, mis oli meie esiisadel. Aga ega genofondi saagi mõne aastakümnega ümber muuta.