Kuidas feministid teevad pornograafiat kaitstes endale karuteene

Foto: Bigstockphoto.com

Kolumnist Jonathon van Maren juhib oma vestluses dr Mary Anne Laydeniga tähelepanu pornograafia tõsistele ohtudele ning selgitab, kuidas feministid pornograafiat kaitstes ja õigustades tegelikult naissoole (aga ka meessoole ja tervele ühiskonnale) suure karuteene teevad. Samas leitakse, et olukord ei ole sugugi lootusetu ning ühise pingutuse abil on võimalik selle raske ja laialt levinud pahe vastu edukalt võidelda.

“Pornograafia on teooria, vägistamine on praktika,” kirjutas kunagi tuntud feminist Robin Morgan. Olid ajad, mil feministid olid valdavalt arusaamal, et pornograafia on parimal juhul dehumaniseeriv ja alandav – meeste poolt ja meeste jaoks valmistatud toode, mis kujutab naisi pelgalt meeste ihaldusobjektidena. Halvimal juhul on tegemist aga naiselikkuse hävitamise vägivallapeoga, kus naisi pekstakse, vägistatakse, alandatakse ja muudel viisidel rünnatakse, et pakkuda perversseid naudinguid misogüünidele, kes väidavad, et nende naistevihkamine on fetiš.

Tänapäeval oodatakse aga feministidelt, et nad oleksid seksi osas positiivselt meelestatud, mis tähendab, et nad peaksid toetama ka pornograafiat, sest kui juba 80% meestest seda vaatab, siis on vastupanu mõttetu.

Ma mäletan ülikooli ajal arutelu pornograafia üle ühes oma esimeses politoloogia aines – terve klassi peale olime ainult mina ja veel üks noormees pornograafia vastu. Enamus noormehi istus vaikselt, üritades vestluses osalemist vältida, samas kui mõned tüdrukutest olid selle kõntsa kõige häälekamad kaitsjad – just nagu üritanuks nad seeläbi midagi tõestada.

Meie uued seksuaaldogmad ütlevad, et pornograafia on ohutu, kui mitte isegi kasulik. Ning kui ma väitsin mitmetes artiklites, et pornograafia toidab vägistamiskultuuri, sain ma kiire ja vihase tagasilöögi osaliseks meestelt, kes ei suutnud pornograafia vaatamist lõpetada.

Seega otsustasin ma võtta ühendust selle valdkonna asjatundjatega, kes on uurinud pornograafia mõju meestele ja naistele. Kõige paljastavama ja kõhedust tekitavama intervjuu viisin ma läbi dr Mary Anne Laydeniga, kes on seksuaalse trauma ja psühhopatoloogia programmi juhataja Pennsylvania ülikooli psühhiaatria osakonnas. Ma olin ka juba varasemalt tema pornograafiat käsitlevale tööle viidanud ning soovisin teada saada, mida ta oma uurimistöö käigus on avastanud.

Miks sa hakkasid uurima vägivalla ja pornograafia vahelisi seoseid?

“Kui ma alustasin oma tööd psühhoterapeudina umbes 30 aastat tagasi, siis hakkasin ma ravima patsiente, kes olid seksuaalse vägivalla ohvrid ning ma tundsin endas erilist kutset tegelemaks kahjuga, mida seksuaalne vägivald nendele patsientidele põhjustas.

Kui ma olin seda tööd juba umbes kümme aastat teinud, ning kuna ma olen natukene aeglane õppija, siis ma taipasin ühtäkki, et ma ei olnud ravinud ühtegi seksuaalse vägivalla juhtumit, mille osaks ei olnud ka pornograafia – nende hulgas oli näiteks vägistamisjuhtumeid, verepilastust, laste seksuaalset ärakasutamist, seksuaalset ahistamist. Iga sellise juhtumi puhul mängis ka pornograafia mingit rolli.

Seega ma ütlesin, et siin peab mingi seos olema. Aja jooksul hakkas mind huvitama see, mis on kõigil seksuaalkurjategijatel ühist, kuna ma mõistsin, et me ei lahenda seksuaalvägivalla probleemi kunagi, kui ravime vaid selle probleemi tõttu kahjustatud ohvreid ning üritame neid ükshaaval kildudest taas kokku panna – selleks ei ole maailmas piisavalt terapeute. Maailmas on liiga palju ohvreid. Me ei lahenda seda probleemi neid ükshaaval jõest välja tõmmates. Me peame liikuma ülesvoolu ning vaatama, kes neid sinna sisse lükkab.”

Ning nagu me dr Laydeniga avastasime, siis lükkab neid sinna jõkke pornotööstus. Mehed ei sünni vägistajateks, selgitas ta mulle, kuid mingil põhjusel õigustab ühe suurem hulk mehi seksuaalset vägivalda. Miks küll? Kuna pornograafia on muutnud naiste ja tüdrukute kehad kaubaks. See muudab viisi, kuidas mehed naisi näevad, kirjeldas dr Layden seda probleemi:

“Tegemist on tootega. See on äri ja ma usun, et paljud kupeldajad ei tegeleks sellega, kui mängus poleks raha – kuid tegemist on äriga ning kohe, kui sa ütled kellelegi, et miski on toode, mida saab osta, siis muutub see ka millekski, mida on võimalik varastada. Need kaks asja on omavahel seotud. Kui sa saad seda osta, siis saad sa seda ka varastada, mis on tegelikult veel parem, sest siis pole sul vaja selle eest maksta. Seksuaalse ärakasutamise tööstus, näiteks striptiisiklubid, prostitutsioon või pornograafia, võimaldab sul seda osta. Seksuaalse vägivalla kaudu on sul aga võimalik seda varastada – seda varastatakse näiteks vägistamise, laste seksuaalse kuritarvitamise ja seksuaalse ahistamise teel.

Seega need asjad on omavahel sujuvalt seotud. Ei ole võimalik tõmmata selget eraldusjoont vägistamise ja prostitutsiooni ja pornograafia ja laste seksuaalse kuritarvitamise vahele. Selliste tegude toimepanijad jagavad ühiseid tõekspidamisi ning kui me vaatame uurimistulemusi, siis on meil võimalik mõningaid selliseid ühiseid tõekspidamisi tuvastada. Näiteks me teame, et inimesed, kes puutuvad kokku pornograafiaga, usuvad näiteks, et vägistamise ohvritele meeldib saada vägistatud, et nad ei kannata eriti kui neid vägistatakse, et “ta sai, mida ta tahtis”, kui teda vägistati, et naised esitavad valelikke vägistamissüüdistusi, kuna tegemist ei ole tegelikult vägistamisega – seks on alati kas hea või suurepärane ning muud võimalust polegi, keegi ei saa sellest traumat.

Kõik see on osa vägistamise müüdist. Inimesed, kes pornograafiat kasutavad, nõustuvad vägistamismüüdiga suuremal määral kui need, kes ei seda ei kasuta. Seega õpetab pornograafia neile, kuidas mõelda nagu vägistaja ning seejärel vallandab neis impulsi käitumaks nagu vägistaja.”

Pornograafia, nagu kõik tooted, on teinud naise kehaga seda, mida majandus alati tootega teeb: kui sa muudad millegi tooteks, siis sa muudad selle odavamaks. See on tegelikult väga lihtne. Kuid kui sinu turundusstrateegiaks on ihade sütitamine ja võimupositsiooni pakkumine naisi alandades, siis on sellel laastavad tagajärjed. Nagu dr Layden mulle selgitas, lakkame me koguni üksteist inimestena nägema:

“Kui sa muudad seksi ja naiste kehad odavaks, kui sa suhtud inimestesse nagu asjadesse, siis on sellel tagajärg – üheks tagajärjeks on seksuaalne vägivald, kuid teiseks tagajärjeks on samuti kahjustatud suhted. Selle fenomeni kirjeldamiseks on tehtud ka mitmeid huvitavaid uuringuid. Näiteks näidati inimestele kõigest kergelt seksualiseeritud pilte, milledel kujutati mehi ja naisi ujumisriietes ning aluspesus ning vaadati samaaegselt, kuidas aju neid töötles, millist aju osas selleks kasutati.

Avastasime selle käigus, et kui inimesed vaatavad mehi ujumisriietes või aluspesus, siis kasutavad nad seda aju osa, mis töötleb inimesi ja inimeste nägusid, kuid kui me vaatame naisi ujumisriietes ja aluspesus, siis me kasutame seda aju osa, mis reageerib tööriistadele ja objektidele. Ning kui me käsitleme oma ajus naist tööriista või kasutatava objektina, siis rakenduvad temale ka reeglid, mida me kasutame tööriistade või objektide puhul – kui see ei täida oma funktsiooni, siis viska see minema ja hangi uus.

Seega, kui feministid ütlesid aastate eest, et sellised mehed kohtlevad naisi seksobjektidena, siis tuleb välja, et tegemist polnud pelgalt metafooriga, vaid hoopis reaalsuse tabava kirjeldusega. Ning kui seksi hakatakse käsitlema tootena ja naist asjana, siis on sellel ühiskondlikud tagajärjed.”

Muidugi mõistetakse neid, kes selliseid asju välja ütlevad ning kes on pornograafia vastu, hukka kui vanamoodsaid, kuivikuid ja seksivastaseid. Kui ma tuletasin seda dr Laydenile meelde, siis ei kõigutanud see teda vähimalgi määral:

“Igatsus armastuse järele on meisse sisse ehitatud. Üks minu kolleegidest ütles, et sellise suhtumise tõeline kahju seisneb selles, et see ähvardab kaotada maailmast armastuse, olgugi et armastus on ainus, mis meid õnnelikuks suudab teha. Meis kõigis on loomuomane janunemine armastamise ja armastatud olemise järele, see on see, mis täidab meie janunevat südant ning meil on nüüd põlvkond, kes on nälginud ja kelle südamed janunevad armastuse järele, kuid kes sellele vaatamata tarbivad vaid seksuaalset rämpstoitu ning muutuvad seksuaalselt rasvunuteks, kuna nad on nõus oma sügavat nälga kustutama ka pelgalt rämpstoiduga, kui midagi muud saada pole.

Seetõttu peaksime ka rääkima hea seksi suursugususest, hea seksi imelisusest, kuidas see liidab teineteisele pühendunud paare kokku ning aitab neil kinni pidada üksteisele antud lubadustest. Peaksime rääkima sellest, et on olemas selline asi nagu hea seksuaalsus, mis annab elujõudu juurde ning põhineb armastusel – kuid kogu see seksuaalne rämpstoit, mida kõikjal pakutakse, ei mõju sellisel viisil.”

Lühidalt kokku võttes ei ole pornograafia vastased seksi vastu. Nad on lihtsalt piisavalt targad mõistmaks, et pornograafia on mürk. Kui seda kasutatakse armastuse aseainena, siis mõjub see nagu janusse surevale mehele soolavee andmine – see suurendab kõigest iha veelgi enam ega too mingit rahuldust. Dr Laydeni jaoks on see iseenesest mõistetav:

“Kui ma ütleksin inimestele, et ma soovin, et nad toituksid tervislikult ega läheks McDonaldsisse, siis kutsuksid nad mind toiduvastaseks. Kuigi minu eesmärgiks on tegelikult propageerida tervislikku, armastavat, hinge toitvat seksuaalsust, mitte seksuaalset rämpstoitu.”

Kuid kuidas võidelda pornograafia vastu, kui pornosõltlasi on juba niivõrd palju? Kas sellega võitlemine on üldse võimalik? Dr Laydenil selle osas juba ideedest puudust ei tule:

“Ma arvan, et me peame end selle osas harima ning me peame ka teistele tõtt rääkima – me peame selle veendunult välja ütlema, sest kui oleme juba sellest kõigest teadlikuks saanud, muutume me vaikides samuti kaasosalisteks.

Me peame minema oma koolidesse ja raamatukogudesse ning ütlema neile, et te peate meie lapsi kaitsma. Me peame ütlema valitsusele, et nad peavad lõpetama selle kõige, sh ka prostitutsiooni, heakskiitmise, sest see saadab meestele sõnumi nagu see poleks taunitav ning veel rohkem mehi hakkab prostituutide teenuseid kasutama. Meil on vaja seadusi asjade vastu, mis inimesi kahjustavad; me peame väljendama ühiskondlikku pahameelt, kui seksuaalset vägivalda vaiba alla pühitakse.

Me peame ühtse meeskonnana kokku tulema ning kaasama ajakirjanikke, juriste, lapsevanemaid, ning ütlema, et meie ühiskond ja lapsed on päästmist väärt ning et seksuaalsus on püha. Me peame seda kõike tegema ühise pingutusena. Kui inimesed ütlevad, et džinni pole enam võimalik pudelisse tagasi saada, siis ma ütlen neile, et 50 aastat tagasi suitsetas 60% New Yorki elanikest, tänapäeval suitsetab aga kõigest 18%. Paneme džinni pudelisse tagasi – me oleme selleks ka sel puhul võimelised ja see on kindlasti pingutust väärt.”

Nagu ka dr Mary Anne Layden, pole ka mina seksi vastane, kuigi mul pole midagi selle vastu, kui mind vanamoeliseks kutsutaks. Küll olen ma aga tugevalt pornograafia vastu, kuna see muudab tervislikke, armastavaid ja pühendunud suhteid kiiresti millekski “vanamoeliseks.” See röövib praeguselt perekonnalt võime nautida eluaegseid, õnnelikke ja pühendunud suhteid. Seetõttu on meie kohus võtta kuulda dr Laydeni ja paljude teiste asjatundjate üleskutset ning võidelda pornograafia ohuga kõikjal, kus seda leidub. Need, kes väidavad, et pornograafia on ohutu, viibivad selles küsimuses lihtsalt kahetsusväärselt teadmatuses.

Artikli tõlkis Martin Vaher.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!