Kuidas minult võeti tagasi Riigikogust surrogaatemaduse teemalisele arutelule esitatud kutse

Riigikogu. Foto: Bigstockphoto.com

SAPTK juhatuse esimees Varro Vooglaid selgitab, kuidas Riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjon võttis tagasi talle esitatud kutse osaleda ettekandega parlamendis toimuval arutelul, kus kaalutakse nn surrogaatemaduse seadustamist Eesti Vabariigis.

Toon ühe argise näitena välja, kuidas meie riigis asjad käivad ning kuidas reaalseid ja põhimõttelisi eriarvamusi ei taheta poliitilistesse aruteludesse kaasata.

Riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjonist võeti minuga 17. mail ühendust ja küsiti, kas oleksin nõus pidama 5. juunil (st täna) toimuval komisjoni istungil ca 15 minutilise ettekande seonduvalt küsimusega sellest, kas Eestis tuleks seadustada nn surrogaatemadus. Samal päeval tänasin kutse eest, kinnitasin, et valmistan istungil osalemiseks ettekande ette (mida reaalselt jooksvalt ka tegin, koondades selleks materjali) ning saatsin vastavalt palvele ka oma ettekande põhiseisukohtade lühikese selgituse:

“[Ü]ldjoontes kavatsen kindlasti põhjendada, miks nn surrogaatemaduse seadustamine on vale samm (ennekõike lapse väärikuse ja õiguste seisukohast – laps pole asi ja lapsekandmine teenus, millega kaubelda). Lisaks sellele tahan põhjendada, miks see ei ole rahvastikukriisi lahendamise seisukohast sugugi mitte oluline ega vajalik, erinevalt mitmetest muudest sammudest, mis tuleks reaalselt rahvaastikukriisi ületamise suunas liikumiseks astuda.”

29. mail võeti minuga aga Riigikogust uuesti ühendust ja teatati, et esitatud kutse võetakse sisuliselt tagasi, ettekande võimalus antakse hoopis Eesti Kirikute Nõukogule ja mina võin soovi korral saada sõna kuni kaheks minutiks. Omalt poolt oskasin vaid imestust väljendada, millisel moel asju aetakse ning vastasin nõnda:

Tere!

Pean tunnistama, et ma ei mõista niisugust asjaajamise korda. Eeldan, et kui minu poole on pöördutud ettepanekuga pidada ettekanne ja kui selles on ka kokku lepitud, siis peetakse kokkuleppest ka kinni. Sisuliselt on antud juhul tegu kokkuleppest taganemise ja kutse tagasivõtmisega, sest kahe minutiga ei saa [tõsisel teemal] ettekannet pidada viisil, mis võimaldaks küsimuse vähegi adekvaatset käsitlust. Ettekande kutse tagasivõtmine on kahtlemata ebaväärikas ja kui riigikogu komisjon lubab endale sellist käitumist, tuleb seda pidada kahetsusväärseks. Mina omalt poolt pole endale kunagi kellegi suhtes niisugust käitumist lubanud ega aktsepteeri sellist käitumist ka enese suhtes, mistõttu loobun niisugusel juhul istungil osalemisest. Loodetavasti ollakse tulemusega rahul ning istung saab peetud tavapärses ideoloogiliselt üheülbalises meeleolus, kus sisulised ja selgelt esitatud vastuväited nn surrogaatemaduse seadustamisega edasiliikumsieks puuduvad.

Pettumusega

Varro Vooglaid

See on teine kord, mil mult on esitatud kutse kokkuleppest taganemise teel tagasi võetud – eelmisel korral tegi seda TV3. Päev pärast kutse tagasivõtmist potsatas mulle postkasti uus impersonaalne kutse samale üritusele, kuigi, tõsi, sedapuhku kutsuti mind (nagu iga teist asjast huvitatut) juba mitte seisukohta väljendama, vaid teiste seisukohti kuulama:

Kutsun Teid komisjoni esimehe nimel Riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjoni avalikule istungile 5. juunil, kus keskendutakse asendusemadusele. Komisjoni eesmärgiks on algatada ühiskonnas debatt asendusemaduse riikliku reguleerimise küsimuses.

Palume ennast registreerida hiljemalt neljapäeval 1. juunil e-posti aadressil kylli.mathiesen@riigikogu.ee

Istung avalik ja toimub ka ülekanne. Istungit on võimalik vaadata https://www.riigikogu.ee/live/4/et

Istungil teevad ettekande Eesti Naistearstide Seltsi president dr Made Laanpere, Eesti Kirikute Nõukogu asepresident Meego Remmel ja Justiitsministeeriumieraõiguse talituse juhataja Indrek Niklus.

Istung algab kell 13.15. Palun Teil kohale tulla 10-15 minutit varem ja võtta kaasa pildiga dokument.

Palume tähele panna, et parkimine Riigikogu hoone esisel platsil ei ole võimalik. Kui tulete autoga, soovitame selle jätta Harjuoru parklasse.

Niimoodi näeb välja see kaasamine, millest poliitikud armastavad rääkida. Üldjuhul kaasatakse ideoloogiliselt tundlikes küsimustes huvigruppe üksnes eeldusel, et nad ei kavatse väljendada dominantse positsiooni suhtes fundamentaalset eriarvamust. Selge on see, et eesmärgiks on võetud nn surrogaatemaduse seadustamine – nüüd jääb vaid üle poliitilisel areenil selleks vajalikud protseduurid suurema kisa ja kärata läbi viia.

Rahvastikukriisi ületamiseks pole nn surrogaatemaduse seadustamisest küll mitte mingit kasu, aga kahtlemata oleks tegu valitseva individualistliku ideoloogia seisukohast ootuspärase sammuga – inimesed, kes ise ei saa või ei taha lapsi kanda (eriti huvitatud on sellest homoseksuaalid) peavad saama oma tahtmist, sõltumata sellest, kas see tahtmine on kooskõlas inimväärikuse põhimõttega.

Kuivõrd nn surrogaatemaduse näol on tegu väga tõsise moraalse probleemiga, vajab teema kahtlemata lähemat tähelepanu. Inimelu edasiandmine on pühaduse sfäär, kuhu ei tohiks sekkuda keegi peale last eostavate abikaasade. Nagu ütleb Katoliku Kiriku katekismus (punktis 2376):

“Tehnikad, mis kätkevad [inimelu edasiandmisel] mehe ja naise eraldamist ning kolmanda osapoole sissetoomist (seemne- või munarakudoonori või surrogaatemaka näol) on raskelt ebamoraalsed. Sellised tehnikad rikuvad lapse õigust sündida emast ja isast, keda ta tunneb ning kes on abielu kaudu omavahel seotud. Samuti reedavad need tehnikad abikaasade õiguse olla isaks ja emaks üksnes teineteise läbi.”

Sisuliselt on nn surrogaatemaduse näol nii mõneski riigis (nt Ukrainas) kiidetud heaks hiiglasliku käibega inimkaubandus, mille raames ostetakse ja müüakse lapsi suure raha eest nagu kataloogikaupa ning vaestest naistest tehakse justkui lastekandmise masinad. Laste õigustest ja nende inimväärikuse austamisest ei taheta selles kontekstis midagi kuulda. Eetilised probleemid ei taandu, kui jutt käib nn surrogaatemadusest mitte-kommertsiaalsetel alustel.

Iseenesest on muidugi ootuspärane, et kui ühiskond on kiitnud heaks sündimata laste tapmise ükskõik mis põhjusel, siis ei nähta moraalset probleemi ka lastega kaubitsemises ja nendega biotehnoloogiliste manipulatsioonide teostamises. Allpool on näide ühest Indias asuvast lastefarmist, kus paljud vaesed naised elavad kõndivate inkubaatoritena ning kust rikkad lääne tädid-onud (või onud-onud) saavad endale lapsi tellida (tõsi, möödunud aasta augustis keelati Indias üsarentimine ära, mistõttu on teenuse raskuskes hakanud kanduma teistesse riikidesse).

Selle äri ebainimlikkusest annab tunnistust tõsiasi, et nn surrogaatema ja lapse vahel sünnitusega kaasneva tugeva emotsionaalse sideme vältimiseks ja tellijale “kauba” kokkulepitud päeval ja kellaajal kätteandmise tagamiseks, toimub üsarendi teenuse raames suurem osa sünnitustest keisrilõike teel, mitte vastavalt raseduse loomulikule kulgemisele.

Euroopa Parlament mõistis hukka surrogaatemaduse

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Varro Vooglaid
Varro Vooglaid on üks SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks asutajatest, selle juhatuse esimees ja portaali Objektiiv tegevtoimetaja. Ta on katoliiklane, hariduselt jurist, abielus ning kuue lapse isa.